Kell näitas kaheksandat hommikutundi.
Ajasin end püsti oma asemelt ja otsustasin asjalikuks hakata: tuli pliidi alla, keha dušši alla, puder mikrolaine alla, laud lina alla, kohv vee alla …..
Leidsin tütre köögist vaid ühe ainsa tiku ja mõtlesin, et nüüd on kõrgemaid jõude vaja, et saada tuld põlema, sain hakkama;) Köök oli öö jooksul üsna jahedaks tõmbunud ja arvasin, et lastel oleks hea ärgata, kui tuli pliidi all ja valmis lõuna pliidil. Kui pliidi ust avasin ja see tuttavlikult kääksatas, siis tulid meelde lapsepõlve mälestused, kui tihti ärkasin vanaema juures jahedas toas pliidi ukse kriuksu peale: teadsin, et nüüd läheb natuke aega, siis läheb tuba soojaks, järgmine hetk hakkab tööle kohviveski, siis hakkab maja lõhnama kohvi, munapudru ja praesingi järgi... Ja siis läheb uks lahti ning tuppa ilmub rõõmus vanaema, paneb mängima raadio, istub voodiservale, hakkab kammima oma puusadeni pikki halliseguseid juukseid ja hakkab rääkima : ärka üles, suur valge väljas, söök valmis....
Nüüd olen ise vanaema ja kääksutan ka varahommikul pliidiust;)
Pesin oma punakad pooleseljani ulatuvad rotisabad puhtaks, revideerisin külmikut ja kuivainekappi, roomasin käpuli mööda kööki toiduaineid ja nõusid otsides. Tütar on selle kuivaineteriiuli, mis ma talle kinkisin, miskipärast köögilaua alla peitnud. Pliit võttis juba põleda mõnusaid tuure, veed keemas ja improviseeritud lõuna pliidil podisemas. Katsin lastele kenasti laua, et neil oleks mõnus oma toitu nautida, kui kunagi ärkavad. Ma alati rõõmustan, kui mul mõni laps kodus mulle ja mu perele mu eest laua katab ja mind siis sööma kutsub, see on selline hubane ja kodune žest. Ühes paljulapselises peres on kombeks, et igal ühel tuleb ise otsida toidunõud ja toit kusagilt õngitseda. Teen igapäev lauda kattes küll ehk liigseid liigutusi , aga ma ei taha tekitada omas kodus bistroo tunnet. Söötsin end hommikupudruga, jootsin rohelise teega ja kinnitasin hommikusööki pasteedi leivaga, mille karbi ma laua alt leidsin ja omavoliliselt lahti kakkusin. Seadsin oma keha riidesse, rotisabad kahte patsi ja ümber pea, vanaema krunni ma veel ei kanna;)
Pakkisin endale lõunasöögi portsu kotti ja läksin lastega head aega jätma. Tunnistasin üles oma hommikused pahateod ja asusin teele. Sammusin siis mööda karget lumist linna, iga imelise puu või kena maja juures peatudes ja silma nuumates. Mõtlesin, et pean fotokat kaasas kandma hakkama, et hiljem siis nähtut salvestada või üles joonistada, nii palju oli vaadata ja mida tahaks kuidagi säilitada. 
Rahvaülikoolis veetsin mitu tegusat tundi, riiet nõelaga suskides ja õppejõu kiidusõnadel kõrvu hellitada lastes. Olin viimane õppur ja asusime õpetajaga bussijaama teele, bussijaamas ostsime kodusõiduks piletid ja jätsime omavahelt järgmise korrani hüvasti. Minul oli bussini veel aega, veetsin seda lõhesaadusi süües. Lõpuks tundsin, et tahaks oma paksu karvase kasuka mõnusid nautida ja volilt väljas istudes, teistel ootajatel vist nii sooje riideid ei olnud, olin bussijaama esisel päris üksi, kui välja arvata üks mees, kes tahtis minuga vastu mu tahtmist hirmsasti suhelda. Küll ta püüdis minuga igas keeles suhelda, lõpuks sai mul villand ja kuna tundus, et ta emakeel venekeel on, käratasin talle midagi teravat venekeeles. Mees jäi korraks vait, silmad endal ehmatusest suured peas ja tormas siis minema.Siis tuligi mu buss, mis tõi mind mu kodule lähemale.
Külas on hea, aga kodus parem. Need on mõnusad mälestused, kui lapsena ärkasin pliidi ukse kriuksu ja kohvi veski undamise peale.
On minulgi pliit ja kohviveski ja pikad patsid;)
Olen viimasel ajal teinudki kohvi ubadest, just selle meeldiva lapsepõlve mälestuse pärast.
Mu esiemad olid ühed käredad eided, aga need põgusad meeldivad hetked on jätnud mulle meeldivaid emotsioone, loodan ise natu leebem olla ja rohkem lahedaid mälestusi lastele jätta.
Vaatan , et hommikuks pliidipuid oleks;)
Olge terved ja pidage külmale vastu.
Pildid pärit siit:
http://nagi.ee/photos/looriks/7829387
http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/uudistaja361.html
http://www.femme.ee/hoolitsetud/juuksed/5202
http://www.osta.ee/22713561
4 comments:
Oled ikka ka käre hõbeniitides rotisabadega eit. Ma mõtlen seda bussijaamas käratamisest. Nagu oleksid õrnhing, aga tükati empaatia puudus :( . Takkajärgi meenutan bussisõitu, sõitsin tööle. Bussi sõitis noor (mehed kribinal aitama), meeldiva olemisega neiu. Ta oli elava, sisemist rahu peegeldava näoga . Ja ma ei tahtnud vastu ta tahtmist (nagu sinu puhul bussijaamas) teda heade soovidega tülitada, et saada kaela miskid teravad sõnad...
ma tahtsin olla omaette. sel mehel oli ilmne soov mind röövida, mind haledaks teha ja kerjata, enne kui ma käratasin pobises ta, et olen mingi rikkur, et sellist kasukat kannan ja kark on selline huvitav ning uhke ja..
ta tõesti arvas et ma venekeelt ei valda;)
Minagi mäletan lapsepõlvest, kuidas vanaema hommikuti pliiti küttis ja mulle hommikusööki tegi...
Nüüd pean ise hommikul tuled alla tegema, mitte just söögi, aga külma pärast - köök ei pea ju sooja...
muide puder puudega köetaval pliidil tuleb maitsvam , kui elektri- või gaasipliidil keedetud
Rosmal, waldorfkoolis oli kokk, kes ei lubanud puudega köetavat pliiti välja lõhkuda, sest temagi meelest on seal keedetud toidud paremad
kui koolis mingil seminaril olin, suundus ühel hetkel välismaalastest seminaristide delgatsioon kööki, kui küsisin, mis sinna, ütlesid nad õhinal et tahavad meie põnevat pliiti vaadata ;)
nende koolis selliseid asju enam polevat
niis siis mõnedele on selline pliit nostalgiline ja ajalooline vaatamisväärsus
Post a Comment