Mina olen Marju

ja mu sõber on Marje, meil on kokku 8 last ja 5 lapselast.

 Me  mõlemad oleme võimlemisõpetajad olnud, mina 20 aastat ja tema natuke rohkem. Me oleme saanud oma abikaasadelt  perekonna nimed, mis algavad r- tähega.

Meil jätkub alati juttu kauemaks, Marje on mulle kui vanem õde, armas sõber, kallis nõuandja.

Kiusasin  teda ikka, et kunas ta mulle külla tuleb, et lubas juba ammu tulla.

Ei  tea oli vastus .

Ja   eile ütles ta, et  milleks mulle see ratas osteti, kui ma sellega ei sõida, hüpaku ma rattale ja tulgu ise kohale.

Oi.

Ma olen küll palju osavam kui siis, kui selle ratta just sain, aga kaugemale kui Maxima ma  käinud eriti ei ole.

Minek oli ikka hirmus, tänavad meil ju hirmsad, auk augus kinni.

Kui pealt näha päris sõidetav tee siis,  minu rattaga…

Täiesti võimatu!

Nagu mingi kallak tuleb, kisub kohe hooga kraavi poole.

Aga kui lubatud oli, et lähen siis tuleb minna.

Käte ja jalgade värisedes võtsin mitme- mitme kilomeetrise tee ette läbi imeilusa sügisese  Räpina.

Kohale jõudsin ja kui tagasi tulles jõudsin lõpuks kergliiklus teele, mis mu rattakummidele hästi meeldib, hõiskasin et nüüd olengi peaaegu kodus. Kodus puistasin klaveri täis  õisi, kummelit ja saialilli. Vaasi rõõmustasin ka mõnusate saialillede ja peterselli-tilliga.

Täna aga tundsin, et eilne reis oli tore ja seda tuleb korrata.

Võtsin kätte ja läksin.

Kui eile kurvastas taevas iga natu aja pärast piiskade loopimisega, siis täna oli nii ilus päike ja  nii soe.

Poole tee peal loopisin seljast salli, peast peapaela ja oleks pikkadest pükstest ka välja hüpanud, kui tänava peal see viisakas oleks.

Veetsin Marje kenas aias  mitu meeldivat tundi, mõnusa päikese, vahva sügisese looduse ja armsa sõbraga .

Korjasin taimi,  puhastasin aedrassilt seemneid,  see pidi aitama rottide vastu, et seemned hakkavad näriliste karva külge ja siis ei taha nad lille peenrasse minna,  kui seal need seemned.

Enne tagasi tulekut hakkas veidi tibutama, aga see ei rikkunud tuju.

Laveerisin oma uhke kolmerattasega ikka ühelt teeservalt teisele, kus vaid siledam.

Kodus puistasin korjatud õied ja mündid laiali. Pliidi alla tuli, õhtusöök tulele, mündid ja meliss pliidi kohale kuivama, saialill klaverile, mis niikuinii on tükkaega ainult horisontaalpindadena kasutusel, sest ta kallike on katki , keeled puru, häälest ära.

Oh seda lõhnade pillerkaari : mündi ja kummelilõhnane.

Tuba  ja köök on lõhnu täis, maja soe...

Oh sa helde sügis, silme ees veel  kauni katte saanud loodus, viskan oma rammestund keha horisontaali ja mõtlen, et  oi kui hea on, kui  ikka inimesel mõni sõber on.

Oi kui hea on sügis!!!

Kaunist nädalavahetust kõigile   !!!