Oma tuppa oma voodi
nagu jumalast mind loodi.
Hommikust saati on kuidagi hõre olemine olnud.
Enne Tallinn - Saatse bussile minekut hakkas nii iiveldama, et hirmus. Rüüpasin aga
vett ja püüdsin kuidagi olla.
Kohtasin Tallinna bussijaama kohvikus oma noorepõlve peikat,
kes vaeseke nägi välja kui kodutu, minu
pilgu peale hakkas ta kammiga ja suure hoolega oma habet kammima, aga aru
polnud küll saada, et ta oleks mind ära tundnud. Jätsin selle vanamehe nässi
sinna bussijama arvama, et naised teda ikka vaatavad veel ja tormasin inva
vetsu otsima. Ühingu kaaslane andis telefonis nõu, kuidas saab sinna. Leidsin vetsu üles, võtsin taskust telefoni ja hakkasin
siis turvamehele helistama, et ta mulle ukse avaks ja mis ma näen, mu äsjaostetud bussi pilet lendab taskust välja
ja hakkab mööda bussijaama sillutist
ringi tormama tuules. Virutasin piletile kargu peale ja seisin siis nagu
kinnikiilutud vetsu ukse ees, teine käsi
oli kottiga kinni ja karku üles tõsta ei saanud, siis oleks pilet minema
lennanud. Kui turvamees saabus ust avama, seisin vastu ust surutult ja hädaldasin, et mind on
vaja aidata. Turvamees naeris, et nüüd saab mulle ka lisaks ukse avamisele pileti anda.
Bussijuhid olid ka seekord toredad, et tõid mu koju kenasti, sõitsid nii, et mul polnud seekord vaja oma elunatukese pärast
hirmu tunda. Surusin põlved vastu eesistet, selja sügavale seljatoe sisse ning
pistsin kaelapadja kaela, kuhu on kirjutatud maga kaineks. :)
Pigistasin silmad kinni ja kojusõit võis alata. Vahepeal ilmus
bussi nokastunud naisterahvas, kel alkohol oli mõistuse ja meeled hämardanud,
aga kainete teekaslaste abiga sai ta
sokutatud õiges peatuses bussiuksest
välja, kus õnneks oldi talle vastu tuldud. Tartus pidi ümber istuma, see
õnnestus enam vähem, kuigi bussitrepist alla laskudes oli seljatagusel reisijal väljumisega nii kiire ,
et pidi mu mantlisabale astuma nii, et ma hetkeks tundsin, et nüüd prantsatan kõhuli. Sain teise bussi lõpuks ja surusin end jälle
istmesse ja oma kaelapadja embusesse, mille üks tark tüdruk oli kaasa
sokutanud.
Kodu oli oma koha peal ja rõõmustas mind oma mõnusa segadusega.
Maja oli mitu päeva olnud meeste päralt.
Vanaisa oli jäänud poistega koju, poisid aga oskasid vahepeal ka kõik viiruse kütke jääda ja olid vist arvanud, et
olen prügikastid kodust kaasa võtnud pealinna kaasa ning nad vaesekesed pidid kõik tühjad pakendid ja muud prahid mööda
söögilauda laiali laotama.
Nii haiged ka kohe,
et puhtaid nõusid said kapist juurde
võtta aga määrdunutega ei jaksanud midagi muud ette võtta, kui kokku kuhjata või ühtlaselt laiali laotada.
Täna ma ei hakka end vaevama ei õiendamise ega tuhkatriinu mängimisega, korjasin prügi
laualt kokku ja mustad nõud kööki, homme siis teen kui jaksan.
Kui aga mu jaks homseks tagasi ei tule, vingun kellegi
kallal niikaua, kui tal vingumürgitus
tuleb ja nõud ära peseb või meelitan kedagi millegagi.
Praegu olen voodiloom ja tänan, et on tuba soe ja mul on
koht kuhu oma vaevatud ihu sirakile visata :)
Olge terved ja ilusat aasta lõppu!!
No comments:
Post a Comment