Olen pealinnas

Oi kuidas  ma ei tahtnud siia tulla.

Alles eelmine nädal sai käidud, 10 tundi hirmu ja piina edasi-tagasi sõitmisega. Staažikad  bussijuhid arvavad, et kui nad on selle juhtimise tööga  aastaid tegelenud, siis on neil mingi eriline õigus sõita nagu  ralliässad. Kurve võtta suure hooga, kiirendada, kui hullud ja iga takistuse ees siis järsku pidurdada. Tagasi sõites olin hirmul, et kui ma küll eluga pääsen, siis istmelt ma maha pudisen suure  loopimise peale ja arvasin, et kaasa antud tordist on jäänud lõpuks järele vaid tordimaitseline puder. Natuke rohkem kui vaja oli tort raputada saanud, aga oli päris tordi nägu. Nädala aega põdesin seda reisi ja täna  alustasin jälle pealinna poole sõitu, lubasin oma ühingu esinaisele, et ikka tulen.

Üle ootuste kenasti sain kohale, tänased bussijuhid olid tublid ja viisakad sõitjad, ei võtnud liiga lühikesi pikivahesid ega tormand kohalt kui möirapullid.

Sõitsid ringi, kui õrna koormaga, läbides kenasti  Räpina ja Tallinna vahel kõik suuremad ja tähtsamad asulad.

Tallinnas pusserdasin ma tasulise vetsu tehnikaimega, kui naised helistasid ja palusid mul R-kioski juurde minna, et sealt siis koos koosviibimisele sõita.

Kohvikus lasime serveeritul hea maitsta ja juttu jagus kauemaks, äkki hakkas kõigil kiire. Sain  minagi varsti minema rõõmsalt äsja saadud pross rinnas,

 kui nüüd homme ka normaalne bussijuht  juhtub  olema siis võib teinegi kord pealinna enda vedada.

Vabandan väga kõigi ees, kellele mul kinki ei jagunud, teinekord olen paremini ettevalmistunud, kes lähemal oli ja  head nägu oskas teha, see ka mu kingiga koju rändas.

Olge terved ja veetke aasta viimased päevad mõnusalt ning varsti saab ka head uut aastat soovida.