Ma pole siia ammu kirjutanud, sest lihtsalt ei suuda taluda
mõnede Räpina inimeste nõmedust. Kuidas see nõmedus siis välja paistab: igast
sõnast võetakse kinni, pööratakse asi pea peale, tehakse loll kuulujutt,
saadakse asjadest hoopis isemoodi ja
vildakasti aru ja mis kõige hullem,
ässitatakse inimesi mulle kallale .
Viimatine juhtum aga ei jätnud mind külmaks ja riskin sellega, et mis tuleb, see tuleb :)
Käisin nädala sees
ülikooli kliinikumis oma naba näitamas, lihtsalt tahab üks vana arm jälle kohendamist ja uurimist ja puurimist.
Koridoris kohtasin inimest, kes ütles, et Räpinas elavad kõige nõmedamad
inimesed. Kohkusin, et ma ise ka elan ju Räpinas. Vaatasin teda, et sellist
avaldust teha, peab ise ka nõme olema. Ta on iseteadlik ja mõningas mõttes äge ja vahel ka päris vaimukas,
kuid seal koridoris tegi sellise lolli nalja, et mul oli häbi olla ta tuttav.
Kui ma küsisin, et mis kell tema arsti
aeg on, ütles ta, et ta ei tea, et registraatori tibi ei suvatsenud talle
seda ütelda, et oli soovitanud vaadata meili peale. Ja siis see mees kisas üle
koridori, et ega temal püksis internetti pole, et teeb püksiluku lahti ja
vaatab siis oma meili. Mis temale tundub
enesestmõistetav, pole teistele nii ja
vastupidi, et kui kaunitar Hispaanias vaatab, et kinnisvara pakkumine
pakub ilusa õunapuuga kena maja, et vaataks ka siis ühtlasi, et kas sinna viib
teid, oleks temale endastmõistetav, siis
oli registraatori tibile ka arusaamatu, kuidas sel mehel ei olegi internetti käepärast, mitte et ta oleks
arvanud, et mehed kõnnivadki ringi nii, et saavad püksiaugust oma meile lugeda.
Tõsisel maamehel oli taskus pisike ja vana nuputelefon, mis heal juhul
võimaldaks internetti minna, aga mis oleks vist ebamugav ja tüütu.
Ma olin nii vapustatud tema labasest naljast, et ei tulnud selle pealegi, et pakkuda talle oma
internetti, mis küll mul polnud püksis, aga
rippus kotiga kaelas. Ja üldse oli see mees valmis istuma seal koridoris
terve vastuvõtu aja ja esinema kohalikule publikule mulle tundus. Naised seal arsti ukse taga koridoris läksid nii
kõhevile, siunasid praegust korda ja
kiitsid nõukogude aega, kui mina tõin oma võrdlusi, siis hakkasid nad mind
halvustama ja mul hakkas õudne. Nimetasid mind peaaegu et prostituudiks ja jutustasid
samas igasugu nõukaaegseid õudusi ja samas jälle nõuka aega kiites, ise sellest aru saamata, mis soga suust välja
ajavad. Väga äge, on ju nii, et nõmedad
võime ikka olla kõik ja mitte ainult
räpinlased. Püüdsin kuidagi olla, et kui alguses kiitis see Räpina mees mu välimust, tegi ilusaid
komplimente, et suhtlus algas kenasti ja viisakalt, siis
lõpuks oleks tahtnud ma sealt
haihtuda, surusin oma pea oma kaelapatja, mida mul riidehoidu vastu ei võetud
ja kaelas tolknes ning palusin, et
see hetk seal arsti ukse taga saaks ometi otsa, varsti kutsutigi mind sisse ja
ma pääsesin sest peale sunnitud seltskonnast. Arst, kes on tavaliselt väga
empaatiline ja armas, oli väga väsinud ja tüdinud olekuga, klõbistas muudkui
peadpidi arvutis ja korraks siis vaatas mulle otsa ja katsus mind natuke, jutt oli lühike: tablett
ega korsett ei aita, natuke aitab
lõikus, aga see ei anna ka pikaaegset garantiid. Ma ju teadsin ette, mis
seal üldjoontes võib tulla, aga
vastuvõtt oli kuidagi konveierlik, ukse taga ootasid hädaliste hordid, korraks
läks arsti silm justkui särama mingi arsti meelest
minu jabura ütluse peale, aga tulin kabinetist välja tundega, et
see polnud seda ukse tagust kannatust väärt vist.
Sain õppetunni, et seda kodukandi meest ma ei kõneta võõras
kohas enam kunagi, sealt võib välja paiskuda tont teab mida, et kas ma olen selleks
valmis või teen näo, et ma ei tunne teda.
Sõidan täna tagasi kodukanti ja olen kah nõme, sest ma olen räpinlane :)
No comments:
Post a Comment