Väike prints

Eile  keset ööd maandus mu magamistuppa üks väike prints, tekk tähtede ja südametega mantoona lohisemas taga, kuninglik mantel oli lohistanud ka kaasa hulga jäneseid ja karusid.

Kuna  ma vaatasin sel hetkel  filmi baleriinidest, lasin mõned minutid sel väiksel kuningapojal oma voodi jalutsis veidi puhata, kui saabus reklaamipaus, talutasin ootamatu öise   külalise oma voodisse tagasi.  See oli naljakas ja vahva seik, korjasin kokku jäneseid ja karusid, katsin noormehe tähtede ja südametega ja itsitasin öös  ;) Hommikul  ei teadnud ta midagi oma  öistest seiklustest.Kui ma talle sellest rääkisin, ütles ta elutargalt, et ju siis oli täiskuu :)

Mul on hirmus peavalu.

Oli raske päev.

Käisime naiskooriga Põlvas ettelaulmisel ja sinna sõidul tahtsin  infarkti saada.

Bussijuht helistas mobiiliga mitmele inimesele ja lasi bussil endal sõita kurvilisel teel, ise kätega vehkides , ilma roolist kinni hoidmata ja ise  samal ajal emotsionaalselt telefoniga rääkides.

Olen kord lennanud sellise kogend juhiga bussis peaaegu et järve ja tundsin täna jälle  tõelist hirmu.

Laulmine oli raske, pärast  pikka proovi oli veel ettelaulmine, mis täiesti ebaõnnestus.

Kui siis Räpinas bussist maha tulin, nimetas mind bussijuht hüsteerikuks.

Et ega ta esimest aastat sõida. See  mees ka, kes bussitäie inimesi külili kraavi virutas, ei sõitnud esimest aastat.

Ma ei saa aru, mis õigusega riskivad inimesed oma totras enesekindluses bussitäie rahva eluga?!

Alati kui kuhugi sõitma pean , on see üks hirmus vaev, ma  ei talu pärast  bussiõnnetust  selliseid juhte, kes arvavad,  et nad on hirmus kogenud juhid ja neile on kõik lubatud.

See on hirmus ikka tunne, kui su elu on kellegi hooletu ja ülbe inimese meelevalla all.

Mul oli tunne, et palun end lubada poolel teel bussist lahkuda ja hääletan koju tagasi.

Tahtsin aga väga ikka minna ettelaulmisele ja siis kannatasin selle  sinnasõidu välja hambad ristis.

Aga tuleb välja, et kõik mu vaevamine oli asjata, laulupeole me ei saanud.

Hoiatan kõiki , et kui sõidate bussiga OÜ  Liinamäe Reisid, siis ise teate millega riskite.

Keetsime tütrega  mitu masinatäit  valgeid kanamune ja värvisime neid pliiatstitega, niiet natuke pühade hõngu ka kodus.

Pikutan oma peavalu välja ja homme tuleb parem päev.

Olge terved ja  kauneid kevadpühi!!

Head palmipuude püha!

Käisin minagi täna kirikus piiksumas.

Esinesid koorid ja andsin ka oma väikse panuse üritusse, ühes kohas tegin ühe piiksu vales kohas , aga loodan, et see välja ei kostnud. See on elementaarne, et kui lähed  esinema, et paned end vastavalt riidesse.

Osa rahvast olid nagu tänavalt-turult karanud: rohelistes, lillades, sinistes ja punastes jopedes, üks proua oli  lausa tulipunastes pükstes, oleks siis koori hõlstigi peale pannud. Selline kirju kari.

Kuidagi kergelt suhtume oma tegemistesse?!
Nii  ilus oleks kirikulistel vaadata  olnud, kui me  protsessiooni ja pajuokstega lauldes kirikus e astusime, kui oleksime  lisaks ilusale laulule ka kenasti riides olnud.

Aga tore, et tuldi ja lauldi ja üritus toimus.

Mõni kohe peab ennast esile tooma ilge porisemisega, selle asemel, et lihtsalt vaikselt maha istuda, kui jalad ei kanna,  tema muudkui vingus-tema siin ei seisa nii pikalt ja tema hakkab nüüd istuma ja kui trepist üles läksime, siis terve trepist tõusmise aja ta porises midagi. Teised prouad jälle hädaldasid, et kirikulised meie protsessiooni eelproovi pealt nägid, et miks me varem ei alustanud. Mina   püüdsin asja positiivseks keerata, et nüüd  näevad-kuulevad asja kaks korda. Ühel proual jälle ei sobinud, et ma seljataga tal kõnnin, käskis ära minna kaugemale rea algusesse, põhjendades seda sellega, et ma pole tema häälest, häälerühmadega polnud sel protsessioonil  aga midagi  pistmist.

Mul oli põhiline, et ma ei peaks tormama ega trügima, aga et asi  saaks tehtud. Õpetaja tuli siis mulle appi ja ütles, et proovime nüüd mitte ilmaasjata segadust tekitada ja toimida vastavalt eelnevalt antud juhistele.

Läksime siis rõõmsalt kirikusse kahes reas, ühes mehed , teises naised, pajuurvad uhkelt püsti, laul helisemas huultel.
Kui laulud lauldud, hiilisin koju, jutlust oleks võind muidugi kuulama jääda, aga  eelnevad kogemused näitavad , et kui palju rahvast, siis on see tegevus raskendatud. Võtsin  õnnistatud urvaoksa koju , et kodustele  pühi kaasa viia.

Kaunist pühapäeva kõigile!!!

Südi koorilaulja :)

Olen  kaks nädalat  Põlvas olnud taastusravis ja oma koori proovi seega pole tükk aega jõudnud.

Enne seda olin haige paar nädalat ja siis tööl nii et  tekkis pikk vahe laulmas käimisel.

Põlva  naiskoori dirigent lubas mul taastusravi ajal oma kooris harjutamas käia ja see oli tore.

Laupäeval käisin Räpina aianduskooli laval ennast  sinises ürbis näitamas ja suud maigutamas, mingil hetkel kadus soprani hääl justkui laulmise ajal ära ja mul ei olnud otstarbekas siis üle koori on aldi joru jorutada.

Eile olin jälle Põlva kooris viimast korda,  jube raske proov oli.

Tundus, et enam ei oska üldse laulda. Dirigent  ei lasknud ühtki vale heli läbi, lasi naistel lausa üksikult laulda , et aru saada, kes vale joru ajab. Päris hirmus tunne oli terve koori ees häält teha. Lõpuks sai ka  päris laulu moodi asi kokku.  Pärast oli nii hea tunne jalutada läbi  karge Põlva, meel helisemas sees .
Lootsin ka neljapäeval nendega koos laulda aga kaks korda nädalas laulavad na alles järgmisest nädalast.

Järgmine nädal loodan jälle “Koidulas“ oma aldijoru ajada.

Hariduse 1 keldris, endise Gina baari ruumides on mõnus kauplus.

Mu sõbral on pood.

Ta pidi vanal aastal  oma poe ära kolima ja uude kohta ma polnudki saanud  kuidagi mindud.

Vahepeal oli sõber  kodumaalt ära ja täna siis võtsin kätte ja külastasin teda ta uues kohas.

No igavesti vahva!!

Uues kohas on avarust, kaubad kõik kenasti nähtaval, mis sest et keldris, aga nii  õdus ja mugav on seal.  Soovitan   soojalt sealt läbi astuda, hinnad on kõigile taskukohased.

Juba sügisest saati on mul õnn käia tantsimas.

Esmaspäeviti panen ratastooli autosse ja vuran aianduskooli tantsima.

Mõned aasta tagasi sai käidud  Tartus tantsimas, aga ühel hetkel said projektirahad otsa ja jäi asi soiku.

Mõne aja tantsisin üksi rahvamajas, panin plaadi mängima ja muudkui tiirutasin rahvamaja saalis. Kevadel  avastasin, et meil  Räpinas on  kantritantsu klubi. Küsisin, et kas mina ka võin tulla nende seltsi. Lahkelt lubati.

7. jaanuaril sai me klubi aastaseks ja  täna siis pidasime maha mõnusa peo.

Ammu juba plaanisin kantritantsukleiti teha ja täna oli siis see stiimul, mille nimel lõpuni pusida kostüüm.

Mõtlesin, et  rahvamaja saal kitsas ja  tooli kaasa ei võtnud, hiljem siis kahetsesin, jalad ikka ei kanna nii palju, et tantsida  jalgel ja siis mõnuga. Paar tantsu  töntsisin kaasa, aga see polnud see. Pidu aga oli meeleolukas ja vahva, meil oli kaks line tantsu rühma külas ning õhtu edenes jõudsasti ilusate inimeste  ja vahvate  tantsijate seltsis.

Loodan, et homme  väga voodi sõber pole selle suure jalgade peal ringi trampimise peale  ja esmaspäeval jälle tantsimas   olen.

Kaunist nädalavahetust kõigile!

Seda haigust mul pole, selle ma võtan :)

Uuh

Äkki hakkas mu varvas valutama.

Nad mul valutavad koguaeg,  aga seekord oli midagi väga valesti.

Üks mu keskmistest varvastest  oli äkki vahetanud värvi ja hoidku jumal selle eest, et midagi tema vastu läheks, tekk või lina või kassi pehme kasukas, silmist lõi tuld välja.

Tatsusin mööda maja  ja tundsin, et keha küljes on mingi asi, mida ei saa maha visata ja  mis halvab teda üleni. Liikumine oli  peaaegu,  et  võimatu. Hommikul vedasin end voodist välja, sest kohustused ju. Lapselapsuke   sai  aasta vanemaks ja elu   voolab omasoodu, minu  hädadest hoolimata.

Poisike oli rõõmus ja elevil, laulsime pojakese üles, vanaisa kätte sokutasin  kinkide koti, laua katsin vanavana täpitassidega, mehi kamandasin kooki ostma.

Issi saatis sõnumi, et  ta kooki ei saanud, siis vanaisa tõi uhke vahuse tordi. Küpsetasin veel  mitut sorti muffineid, ise ikka  üha enam ja enam liibates.

Lõunaks tõime poisi  lasteaiast koju , istusime neljakesi ümber piduliku lõuna laua ja mekkisime soolast ning magusat.

 Pojakene  puhus küünlaid nii, et põsed punnis, tordiküünlad olid sattunud sellised, mis muudkui jälle süttisid järelejäänud sädemest. Poiss rõhus pidulauas aga ainult  eriti magusa peale ja korjas õhinaga tordilt  šokolaadi seeni oma põskedesse.  Pärast  koosviibimist läksid isa ja poeg linna , et siis seal hambaarsti külastada.

Sain  kuidagi kõik need sündmused ära lohistatud oma varbaga, mis valutas, paistetas, punetas ja kogu keha vaevas.  Kui  sünnipäevalised lahkusid,  viskasin end korraks  pikali, sest väsisin miskipärast palju kiiremini ära, kui muidu. Jäin isegi natukeseks tukkuma ja kui siis  ärkasin, avastasin, et asi on ikka päris hull, et ma ei saa üldse nagu jala peale.

Kuna esmaspäeviti on mul kantritants, tahtsin ikka  tantsima minna ja mees ka ütles, et ära jää koju jalga valutama vaid proovi ikka minna, liigutamine on hea. Öösärgis nagu ei saanud ju minna aga see riide panek oli selline vaev, varba ümber sukka toppida oli ikka õudne, aga väljas ju talv ja lumi ja… Ei     saa ju paljaste varvastega.

Sain põlviku topitud kuidagi jalga ja sandaleti ka peale, aga kuidas  saab siis teise jala kinni, kui esimese peal seismine paras number. Punnitasin ja kaperdasin ning pusisin kuidagi jalad kinni ja avastasin, et ülakeha riietamiseks on vaja üles minna teisele korrusele, all nagu polnud asjalikke  esemeid. Trepi ületamine ei olnud enam nii lihtne, kui hommiku poole, oleks nagu üheküljega halvatud, kuigi valutas vaid üks varvas. Iga aste oli,  kui  hirmus ületamatu takistus.

Sain siis ikka üles ja alla käidud, aga kõik see võttis kuidagi topelt ja rohkem aega, kui muidu. Vedasin  end autosse ja autost siis ratastooli ja tooliga saali ja oli tunne, et täna ma ei tantsi seal midagi, kogu mu veri on ühes varbas ja muuks pole nagu ajusidki enam. Hakkasin pihta, püüdsin olla kohal siin ja praegu ja mitte mõelda oma varbale. Isegi mingiks ajahetkeks vist  õnnestuski ja  korraga , kui olin hoos keerutamisega siia sinna ja  muusikasse,  käis varbast läbi ragin ning tekkis hetkeline nagu kergendustunne.

Kojuteel käisime poes ja see oli  üsna vaevaline, pea ei töötand, ihu ei kuuland sõna, lohistasin end mööda poodi ja ei saanud aru, mida ma seal üldse  teen ja miks ma seal ometi olen,  lõpuks jõudis ajudeni, et mu ihu ihkab piima ja piima tooteid ja mineraalvett , ladusin need korvi ja vinnasin end koju. Kodus manustasin õhtuse eeluneeine ja langesin linade vahele. Hommikul tööle hakates avastasin, et mul on ikka keskmise varba asemel  justkui 7 vastikult tundvat varvast, kõndida veel pole väga proovinud, sest töö hoiab paigapeal kinni, aga uurisin netist, et millest see võib olla ja mida siis tarbida. Olin intuitiivselt  õigesti valinud piima ja mineraalvee ja proovin siis edasi neid tarbida. Oma harjumus süüa ube ja herneid tuleb vist mõneks ajaks kõrvale heita ja liha  mul niikuinii  kapis pole ning raha, et juurde osta.

Igatsen juba basseini, loodan et saan oma  hädadele veest leevendust.

Olge terved ja tundke rõõmu ajast, mil kusagilt ei valuta :)

pilt pärit siit  http://liisublogii.blogspot.com/2011/03/jaisus.html ja siit http://www.lotteshop.eu/lotte-sunnipaevakaart-7