mõtted pühapäevast teisipäeva

Pühapäeva hommkul ärgates avastasin, et niisama suhu pistmise toitu polegi terves majas. Ja süüa teha ka ei saa, esiteks pole eriti millestki teha, makarone soolaga saab keeta, neid on veel palju ja teiseks on pliit katki.Küpsetasin Rasmuse mardilaadaks küpsiseid ja ühel hetkel sai ahi otsa, viimased said veel puupliidil pannkoogi pannil pruunistatud, aga neid enam laadale saata ei saanud.Kuskil on mul ka gaasipliit, aga selle peab kokku korjama ja üles panema, seda ma ise ei oska ja mees ütleb, et küta puupliiti.Poisid praadisid eile õhtul kõik leiva ka ära, niiet moosileiba ka ei saa süüa tee kõrvale.Pean riidesse panema ja minema kuuri puid lõhkuma ja tuppa tassima, kui süüa tahan.Loodan ikka, et mõni mees üles ärkab ja ise selle meestetöö ära teeb.Keegi ütles, et olen väga seltskondlik.
Ma ei tea kui seltskondlik olen, tegelikult ma kardan seda töötu tüdruku depressiooni, et ei tule voodistki välja ja ei pane riidessegi, seepärast vist rabelengi nüüd ringi
Kodus istudes tunnengi end kuidagi halvasti.Kodus on muidugi jube palju teha, aga siis tuleb selline tunne, et nüüd peaksin meeletult pingutama, et oma leiba ära teenida ja kodus istudes tuleb peale ahastus, et kui palju oleks majas teha, aga raha ei ole ja pole ka tulemas, siis lihtsalt vist põgenen
Ja kui on mõni päev kui olen terve päev kodus, siis olengi kas teki all või arvuti taga
Eile kui Põlvast keraamika töö päevalt tulin, sain peavalu muredest, mis mulle kaela valati. Õhtuks peale mõnda telefoni kõnet olid probleemid nagu lahenduse saanud, aga esimese hetkega oli tunne, et ma ei sobigi inimeste hulka, et ma peaksingi koju istuma jääma ja mitte üldse mitte kuhugi minema.Tänaseks on meeleolu veidi parem, aga ripendan ikka justkui ahasveeru serval
Kui selliseid inimesi nagu üks tõlkekirjanik, kes mul hiljuti külas käis ja mõned üksikud sõbralikud inimesed ja mõned mu sõbrad välismaal, kes vahel ka kirjutavad, ei oleks, oleksin ma poole vaesem ja õnnetum. Mõnda sõpra saan vaid jälgida kaugelt läbi bloggi, sest minukesele pole ju midagi isiklikku kirjutada. Jaan Pärnamäe( see tõlke kirjanik) on imeline inimene, temaga on kerge ja mõnus olla, kõigest vestelda arutada ja üldse koos olla. Haritud inimesena on ta ka väga haritud vaimuga ja asjad mida mina sõnastada ei oska, paneb ta momentaalselt sõnadesse. Kui ma millegagi kohmakalt alustan, saab tema oskuslikult lause lõpetada nii et mu mõte saaks justkui vormi ja vaimu juurde. Tema ütleb selle peale, et oleme hinge sugulased. Mu tütar ütleb selle kohta, et sellist juttu ajavad noored targad mehed, kes tahavad naisele külge lüüa See pole õige, sest ma ei saa seda meest kunagi võtta isasena, ta ongi kui minu vaimu pikendus. Olen mitu päev püüdnud ta kingitud raamatuid lugeda aga paarist lehest kaugemale ei saa Panen jälle ära ja luban endale, et homme olen tublim
Üks mu sõber küsis kirja teel, kas olen tööd leidnud. Ei ole leidnud ja pole ka eriti otsinud, sest ma isegi ei tea, mida tahan ja oskan
Vahel on tunne , et ma ei tahagi kuhugi tööle minna, sest ma ei kõlbagi kuhugi, sest ükskõik kuhu lähen, tekivad kohe arusaamatused ja tülid.Meie ühistu esimees jõi meie ühistu rahast 30 tuhat maha ja uus esimees kukkus kohe mind kamandama, et ma ei tohi kellegagi rääkida ja kuskil käia ja ma ei tea mis ma veel valesti teen. Kui kellelegi oma asju räägin, keeratakse need pea peale ja tagasi tulevad mingid jamad.
Kui linnavalitsuse oma asju ajamas käisin, küsiti kuidas edenevad ühistu asjad, kui ütlesin, et on tunne, et ei edene ja minuga nagu ei arvestata, kuigi olid kokkulepped, et hakkan pidama ühistu poodi bussijaamas ja kui meil käisid koolitajad ja küsisid, et kui kaugel on meie poe asjad, ütles see uus tulevane esinaine, et meil ei ole Räpinasse müüjat ja kui hakkasin küsima, et kuidas palun, et mina pidin ju müüjaks hakkama, siis tehti nägu, et kõik on kurdid.
Nüüd on sõda lahti, et mina käin linnavalitsuses kurtmas, et minust tahetakse lahti saada.
Üks mingi psühhopaat ahistab mind seal ühistus, kogu aeg tükib ise minu kõrvale ja nüüd on hakanud kurtma, et tal on minuga ühes ruumis raske olla, kuigi on asi hoopis vastupidi. Mina lähen kohale, olen sõbralik, ei tülita kedagi , teen vaikselt oma tööd, pakun kohvi ja katan lauda, koristan teiste järelt alati laua. Alati kui läheme väljasõitudele on mul kaasas piknikukorv, sest keegi teine ei taipa seda minu eest teha.Vähe on neid, kes märkavad minu häid külgi ja esmaspäeval ma ei läinudki lossi, vaid istusin kodus , istusin arvutis, tegin lastele süüa, püüdsin läbi närida segamini köögist, mis mul eriti ei õnnesunudki, sest mul ei olnud kedagi, kes oleks välja viinud solgi ja nõusid ei saa ju pesta, kui musta vett pole kusagile valada. Nüüd olen jõudnud juba uude nädalasse ja jälle Põlvasse. Seekord veidi varem juba hommikul, et külastada psühholoogi, kelle teenus on mulle raviplaani järgi ette nähtud. Ootasin seda külaskäiku juba mitu kuud ja kui lõpuks aja sain, jäi psühholoog 20 minutit hiljaks . Kui olin end kiirkorras, kiirkõnes tutvustanud, siis hakkas ukse taga üks laps, meeleäraheitlikult karjuma. Psühholoog kuulas seda kisa 5 minutit ja siis tõusis ja läks ukse taha konflikti lahendama, kui oli raisanud ära mu vastuvõtu aja viimased minutid, pidin ma lahkuma. Tänaseks olen ettevalmistatud ja oma eluloo paberile pannud, et ta ei peaks uuesti algusest küsima hakkama.
Kui eelmine kord ootasin kaks tundi, et saaks uuesti ta jutule, oli ta oma märkmed nii kirja pannud, et ei saanud miskit aru ja küsis mult küsimusi, mis ei puudutanud üldse mind, et kas mu mees käib ikka iga nädal välismaal.Ehmusin ära, et kellest ta räägib, mu mees pole iial välismaal käinud, ehk lätis kooli ekursiooniga 7ondatel. Ja siis ka kargas ta vahetevahel püsti ja vaatas ukse taha, kuigi sellel korral kedagi seal ei karjunud.
Õhtul peale psühholoogi lähen jälle tantsima, ratastooli line tantsu. Nüüd lähen käin kasutan päevakeskuse võimalusi, käin läibi vee alt ja teen endale meigiga ette maski, sest mu nägu on muidu miskipärast justkui mu hinge kõverpeegel ;)