kui ta poleks 15 aasta eest Jumala juurde läinud
Alguses tundsin tast hirmsasti puudust, nüüd vaid tänulikkust
Arusaamine asjadest tuleb alles natukese aja pärast või hoopis hiljem, kui üldse tuleb
Käisin täna õhtul jutuvestmiskoolitusel
Tore oli ja nüüd istun üksi ühes pisikeses pastoraadis
Pastor pani mu ema auks küünla põlema ja läks oma asjatoimetusi ajama ning jättis mind üksi oma mõtetega
Lapsed, kes mul taaralinnas koolis käivad, sõid mu ema mälestuseks küpsise torti mu isaga ja mina siin oma tehtud ja kaasavõetud kotlette
Sügav sügis surub peale ja uni oleks nagu peal aga pole ka nagu
Enne koolitusele minekut jõin tassi kohvi, ehk see teeb veidi segaseks asja
Küünal vist hakkab juba alust põletama
Lasen hingekese lahti oma asju ajama
Teen kummarduse hauapõhja oma esiemale ja sukeldun sügisöhe
Ilusat oktoobrit kõigile!!!
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
7 comments:
küll sa kirjutad kaunikeelselt!
Minu ema läks meie juurest juba 55aastaselt. Meie - 5 last ja 5 lapselast - jäime orvukesteks.
Kuni on ema elus, oled ise ikka veel laps.
Küll tete emad on noorelt läinud. Kurb :(
Minu ema sai sel suvel 60 ja ma tõesti loodan, et teda on meiega ikka kaua veel. Nii hea on olla laps, kellele ema helistab, et meenutada, kas mul ikka jõhvikad on talveks varutud või toob ta ise ja kas ma ikka oma lastele mett annan tervise edendamiseks. :)
tänan emmeliina-minu emakene drillis mind kenasti rääkima, asjalikult jutustama, ilma parasiitsõnadeta jne
ta õpetas mulle veel paljutki mille asjalikkusest alguses arugi ei saanud ja olin talle sellepärast kurigi
ise emana ja vanaemana proovin asju nii teha, et teised ka aru saavad miks ma milleks teen;)
aga ma ei tea kas õnnestub
eks seda ole hiljem näha
pilve päält;)
Minu vanaema lahkus 63-selt, kui ma ise olin 7-ne. Tema viimased 4-5 eluaastat olid piinarikkad, kuna inimene oli olnud aastaid kolhoosi loomalauda ori. Kuid voodihaigenagi oli ta mu abitule emale selgrooks ning mõttejagajaks. Mis pärast vanaema surma juhtuma hakkas, parem ei räägi...
Teist vanaema, isaema olen näinud 2 korda - vanaisa ja tema enda matustel. Ning nad elasid kõigest 35 km kaugusel...
Seepärast kysin endalt ja teistelt alalõpmata: mida me peame vanemates hindama? Kas ikka peame kõige eest tingimusteta tänulikud olema? Kas me oleme võimelised ise looma seda, mida me vanematelt pole saanud?
Pole pikka aega siia blogisse kiiganud ja alles nüüd avastasin, et meil ju emad samast aastakäigust, minu oma saab järgmisel nädalal 75
Hea ema on ikka suur väärtus...
emade väärtusest saad aimu alles siis kui neid enam pole
tükib ikka nii olema et me ei oska seda hinnata mis meil just parasjagu on
minu ema tegi oma intensiivsusega kooseksisteerimise tohutult raskeks
ja alles pärast ta surma taipasin milline tohutult tore ema mul siiski oli
ja millise pagasi ta mulle eluks kaasa andis
Post a Comment