Olin 4 päeva ja kolm ööd kodust ära .
Olin ühes mõnusas
avatud ateljees.
Kodus tundsin juba ammu, et ma lämbun , et mul pole õhku
hingata ega ruumi olla, et ma ei mahu
oma majja ära, et mu elu on üks ühetaoline kulgemine- arvutist voodisse,
voodist kööki, köögist arvutisse …
Tegin hommikuti silmad lahti ja avastasin, et ma ei taha
ärgata, sest ma pole välja puhanud ja ma ei taha enam seda rutiini.
Teed ja teed ja teed ja kuhja järel pole, on vaid tegemata
kuhjad.
Võtsin kätte ja läksin kodust ära, avatud ateljeesse.
Tegin oma palgatööd ja
mätserdasin savi.
Kuna ma pole nii pisikesi asju enne teinud, mis seal teha tuli, siis kardan, et nad ebaõnnestusid , sest tegin kiisude sabad
liiga peenikesed. Oma ammu igatsetud ja plaanitud sarja „Keraamilised
käed“ sain ka natu teha.
Ööd veetsin ateljee põrandal madratsil ja päeval
tatsasin paljajalu mööda ateljeed ringi
Ma ei tea, mis see on , aga mu jalad sellest hoolimata, et
ateljees oli mõnusalt jahe, paistetasid nii üles, et lõpuks ei tahtnud nad enam üldse
mu sõna kuulata, kui neile peale vaatasin , siis vaatepilt oli kole-nagu oleks
mind äkki tabanud elevantsustõbi.
Ateljee perenaise täditütar oli lahke ja viis mind autoga
bussijaama .
Lahkuda oli kahju, kuidagi hakkas mulle see rahu ja loominguline puhkus väga meeldima,
kuid kuna 13 ja reede oli mu pesamuna
sünnipäev, pidin ma selle juures ikka ise kohal olema.
Bussijaamas aga tabas mind ebamugav tunne, et mingi kuri pilk jälgib mind, oligi nii.
Kui ma siis seal ooteruumis seistes oma
piletit ja asju sättisin ja
omaette mõtlesin , mida teha oma vaba pooltunniga enne bussi väljumist, möödus
minust üks bussijuht ja vaatas mind niisuguse kurja pilguga, et kui see pilk
oleks mind tappa saanud, oleks ma surnult seal samas maha langenud.
Kui ta oli väljunud
ooteruumist , siis ta silmad jõllitasid mind ikka veel läbi
aknaklaasi edasi, ise külg ees edasi astudes, mind pilguga puurides.
Naeratasin ja asjatasin edasi, otsustasin minna pubisse einetama, kuna lõuna ja õhtusöök olid
mul sel päeval miskipärast vahele jäänud.
Ootan siis seal pubis oma tellitud einet- vaatan, et möödub 10 minutit , 15minutit,20
minutit ja lõpuks palusin endale eine kaasa pakkida, sest kartsin, et ei jõua
enam seda ära süüa enne bussi lahkumist.
Astun siis oma bussi ukse ette kotid ja toidukarp käes ja sealt vaatab mulle vastu
võidukas naeratus, bussijuhi näos , kes mind äsja kurjalt vahtinud oli.
Pistis kisama, et siin pole söökla, et tema minu järelt
koristama ei hakka ja toiduga sisse ei tule jne.
Mina seisin oma 120 kiloga kindlalt bussitrepile , lõin kargu vastu maad
ja vastasin, et ma ei usu et ma ainuke
siin bussis mingi toiduga olen. Kui ta mu karku nägi , siis veidi leebus ja
lubas mu bussi.
Minul läks selle nalja peale magu lukku, peitsin toidukarbi
termoskotti, mis mul kaasas oli ja ootasin koju jõudmist. Teel olles haaras Eestimaad
tohutu paduvihm.
Kutsusin telefoniteel
endale kaasa vastu ja mainisin
muuseas, et meil on äge bussijuht. Kui bussijuht mu meest märkas , silkas ta bussi nurga taha ja
ootas paduvihmas seistes kuni me lahkusime,
et siis bussi tagasi tulla. Jätsime bussijuhi ta komplekside küüsi ja tormasime
kodu poole.
Väravast alla suundus vesine kosk, kodu hoovile oli sadanud
tiik, majja jõudmiseks tuli kahlata põlvini vees.
Kodus jutustasin
naerdes oma seiklustest ja asusin oma eine kallale, oi kui maitsev see
oli pika ootamise peale.
Kuna järgmine hommik oli mu
lapse sündimise päev, siis oli ka
ettevalmistusi tarvis teha. Kelgutasin poodi pesamuna sõber seltsiks ja abiks kaasas. Läksime kaubavalikuga
nii hoogu, et pidime osa kaubast tagasi panema, sest rahakott ei kandnud me valikuid välja.
Kodus valmistasin ostudest
võileiva tordi, mille kappi laagerduma seadsin ja viskusin oma koduse voodi rüppe.
Jalad olid nagu pakud, valutasid ja tulitasid, magasin öö
ära ja kodu õhk oli mõjunud mu jalgadele
tervendavalt.
Hommikul katsin laua, korjasin kõrsi ja laulsime sünnipäevalapse üles.
Päev möödus askeldades köögi, arvuti ja voodi vahel.
Kui enam ei jaksanud, viskusin ta embusse, kui veidi
puhkasin, tatsasin edasi.
Õhtuks oli karvaseid ja sulelisi hoov täis, võtsin ka midagi põske ja soovisin külalistele
mõistlikku pidutsemist.
Hommikul kell 7 oli
hirmus lärm väljas, läksin alla vaatama, mis toimub. Pistsin pea uksest välja
Hoov oli vehklevaid, jutustavaid poisse ja laga täis.
Kui mind nägid,
kukkusid vabandama, et koristame kohe
ära selle laga.
Ütsin, et koristage, koristage ja läksin magama tagasi.
Kui kell 10 ärkasin
ja õue läksin, ei olnud koristajaid kusagil, aga laga oli alles.
Osa külalisi, kes olid aida pööningul ööbinud, olid ka
ärganud ja siirdusid mulle appi ja aitasid nõud ka ära pesta ning kappi panna.
Sõime üheskoos
hommikusööki, mille nõud ka ühiselt puhtaks ja kappi said.
Peale lõunat siirdusime kaasaga kalameeste päevale, tütre kontserdile, nii
uhke tunne oli, kui laps ilusasti pilli mängis ja veel bigbändi ka ühe loo ajal
juhatas, mida ise oli aranšeerind.
Mina aplodeerisin nii, et peopesad valusad ;)
Pärast õhtusööki puhates igatsesin jälle oma keraamika töö järgi, aga jalgadele
meeldib kodus olla;)
No on jant- hing tahab ühte, aga ihu teist ;)
Head tervist ja mõnusat suve kõigile!!!
1 comment:
pildid pärit netist
Post a Comment