Eile oli 11.detsember

Meenub ikka ja jälle üks  kauge maikuu hommik, kui lasteaia lävel üks tilluke tüdrukutirts, ise hoogsalt end üleriietest vabastades, hõikas üle lasteaia, et tema issil oli eile sünnipäev. Lasteaednikud  aga vaatasid mind arusaamatu pilguga, üks veel kutsus mind nurga taha, et  tüdruku isa pidi ju surnud olema, mis nüüd  siis toimub. Midagi ei toimu, pidasime jah sünnipäeva,  sünniaastapäeva, küünalde ja tordiga. Minul ongi  kombeks katta lähedaste  sünniaastapäeval katta pidulikult laud ja süüa kalli kadunu mälestuseks torti või midagi muud, mis oli lahkunu lemmik. Eile oleks saanud mu  meheema 89, kui ta aeg maa peal poleks  otsa saanud kevade hakul.  Juba  hommikul otsisin  memme täpilise kohviserviisi välja ja palusin kaasat, et see torti tooks. Tema aga leidis, et tema emale meeldisid silmud ja tema ostab silmusid.  Nii  me siis süütasime küünla ja maitsesime ühe väikese purgi silmusid vanaema mälestuseks.

Tormi poiss ütles, et see kala  lõhnab kui pasteet ja temale pasteet ei maitse.

Nii me siis mehega kahekesi lubasime memme  meenutades väikest luksust endale.  Mõtlesin veel pidulikule õhtusöögile kutsuda mõne  Räpinas elava hõimlase, aga  tundsin, et pole valmis vastu võtma sarkastilisi vastuseid. Seega istusime laua taga vaid oma kodus oleva perega. Vanaema Hilda–Katariina oli Narvast  pärit ja sealkandis  olevat söödud silmu . :)
Kui mamma elas, siis me alati käisime ta sünnipäeval lastega tal külas, laulmas ja õnne soovimas, eelmisel aastal sai käidud laulmas isegi haiglas ja vanaema oli  tohutult rõõmus, et lapsed teda tervitasid.

Seekord siis oleme jõuluootuses juba  nii, et  vanaema juba  lihavõtte pühadest saati teispoolsuses.

Olgu muld talle kerge.

Täna hommikul korjasin kokku täpilise serviisi ja pakkisin ohutusse kaugusse  igapäeva tormist, mis meil siin   ringi puhub. :)

Kaunist jõuluootust kõigile!