Oskad olla ontlik
natukene tontlik
on see kuidas oskad olla
Oskad teha sõnu,
neid siis rõõmsalt süüa,
juures lokku lüüa
et ei teinud miskit
Elu andis hoope
ja siis oli kahju
et sind nad tabasid
aga ikka oled sina
see kes oskab olla
oskab olla ontlik
teed nägu juurde
et sa oled tänulik
aga miskipärast
ma sind ei usu
kuigi mul sust kahju
ja olen lihtsalt sõbralik
Sa tegid mulle haiget
aga sa ei teadnud ju
et see inimene
ei ole see,
kellena ta end esitleb...
Ta tegi mulle haiget
aga ma ei saa
ju sulle öelda
et langesin ta lõksu.
Ta ei saa sind ära kasutada nii
nagu mind
aga
sa tegid mulle haiget
et
usaldad enda saladusi
sest sa tea,
mis inimene ta
tegelikult
on....
Ma ei taha
sulle öelda,
kes ta on,
ma ei taha purustada su illusiooni
ja kas on õige
öelda sulle,
et see inimene pole see kellena esineb,
et ta on sind ära tinistanud..
Ja, ta oskab veedelda,
ta oskab ümber sõrme keerata,
oskab mängida kaastundlikust,
hoolimist,
aga kui minul, sinul, teda vaja oli
teda polnud me kõrval,
saage ise hakkama
meil oli kokkulepe...
Ja kui sinust on saanud
äge inimene,
murdis ta me kokkuleppe,
nüüd saab ta sinust osa,
päevitab uhkuse päikese paistel,
et
kui lahe ja vahva sa oled...
Ja kui me olime hädas,
kui me vajasime tuge,
saime ise hakkama,
sest meil oli kokkulepe,
mille ta murdis,
kui see oli talle
ja ta egole kasulik...
Me kõik soovime kuhugi kuuluda, see on hästi oluline. Saan aru, et sõprust ja armastust ei saa osta, aga ma miskipärast arvan, et ma pole keskmisest ebameeldivam inimene, keda peaks igalt poolt ära ajama. Kes te olete, kes te olete need omad ja kes on võõrad, keda ära ajada?!
Katkestad naba ära, oma tervise ja rahakoti tühjuse hinnaga, et kusagil olla, igaüks on väärt kusagil olema!!!!
Tõstatad küsimuse, et mis toimub-
Oi, näpukas
no rahuned maha ja olid siis rahulikult edasi
Võtad arutlusest osa ja siis saad jälle heleda plaksu vasta tatti
Ei me ei tegele praegu sellega ja Sina ei ole see inimene keda me vajame appi, küsid miks
me ei tegele selle teemaga
no tore, proovid võtta vabalt, pole kohustust, pole vaja pingutada
Aga kummitama jääb, et mis toimub
Kas oli ikka näpukas?!
Miks esitada küsimus, et tulge appi ja siis ei sobigi, kas tegelikult polnudki näpukas
Oleks ju võinud siis mitte ühisesse patta visata hõige, oleks pisarad ja kahtlused ja põdemine ära jäänud
Oh
Lihtsalt ongi nii tore põrutada täiskiirusel üle laipade ja siis imestada, et keegi sai pihta või, mis sa koperdad siis jalus...
Räägid 101 korda, et olge rahulikult, võite panna oma riided ja asjad ilusti riidehoidu, uks läheb lukku ja asjad on hoitud. Inimene kuuleb seda või ei pane tähele või mida iganes, läheb minema keerab ukse lukust lahti ja läheb ära, ta ei lähe lihtsalt minema, ei ta jätab ukse pärani ja kõik need asjad, mis siis lubati hoitud olla, jäävad lihtsalt ripakile, olge lahked ja tulge. Kes lubas, et on hoitud, jääb siis ju süüdi, kui midagi juhtub?!
Kuidas nii saab, lihtsalt trampida üle laipade?!
Kus kohas me elame?! Igaüks oma pisikeses maailmas, ajame oma asja, ja mis meist selja taha jääb, on kama kaks?
Viskame õhku süüdistuse, aga ei vastuta, nii tore
ja teeme näo, ise oled süüdi et tolgendad jalus või haiget saad
Mis elu sa elad, et märkad vaid enda vajadusi?!
Kuhu sa lähed nii, et maha jäävad laibad?!!
Avan jutuakna, kirjutan paar sõna, kustutan ära
Sest nagunii leidub keegi, kes saab valesti aru, kes saab solvatud või üles ässitatud, kurvastatud või mida iganes...
Mu mõtetes on midagi, mida tahaks jagada, aga ei saa..
Ei tahaks kellegagi sõda ega maid jagada..
Mu lähedastel pole aega, sõbrad on surnud või välismaal ja ka neil pole aega millessegi süveneda...
Sulen jutumulli, sulen arvuti ja kuulen pimeduses, kuidas maanteel veereb keegi või midagi itta ja läände ja minust mööda...
