Saturday, December 29, 2007

Ma käisin sanatooriumis


5 päeva oma kallimaga

Ja mis kõige imelikum on, et ma sain 5 päeva nii ära olla, et mitte keegi ei tülitanud mind, mitte keegi ei küsinud, miks kõnnin kepiga, mitte keegi ei olnud minuga ebaviisakas. Ruumid olid puhtad, teenindajad tähelepanelikud, viisakad, vastutulelikud.

Tavaliselt on nii, et kui kuskil haiglas , või mingis asutuses või tänaval liigun või kus iganes, siis ei möödu mul ühtki päeva, kui keegi mulle miskit ebaviisakat ei kärata, minu isiklikke asju küsima ei hakka või uurima ei hakka, miks kepiga käin.

Kui esimesel päeval vannitamisruumi ukse taga istusin, käisid minu tuttavad naised Mikitamäelt, kes sanatooriumis tööd on saanud, mind korda mööda tervitamas ning kallistamas ja kui olin lõpuks tükk aega seal istunud ja oma vannitamise aja juba mööda lasknud, uurisid miks seal istun. Kui ütlesin, et ootan vanni, teatasid nad viisakalt, et pean oma ravikaardi lihtsalt ruumi sisse laua peale panema ja ei mitte mingit pahandamist, rahulolematut hääle tooni või mingit ebameeldivat näoilmetki.

Super ma ütleks. Fütobaari daamil oli küll iga päev selline nägu, et miks ma teda ometi tülitan või midagi sellist, aga temaga puutusin kokku hästi vähe , kui kord päevas endale tee vett palumas käisin, sest õhtul anti süüa kell 6 ja õhtul hiljem teeisu tekkis, siis ei olnud seda kusagilt mujalt võtt, kui oleksin pidanud minema keldrisse baari ja oma raha eest ostma , aga kuna mittetöötaval invaliidil kuu lõpus lihtsalt raha otsa saab ja kodus ootab juurikaid süües uut kuud kui issanda õnnistust, et piima, leiba, õli, juurde, osta. Seega oli mõnus olla kuu lõpus sanatooriumis muretult, lasta enda eest hoolitseda, käia igal õhtul dušši all ja tunda elust rõõmu. Mõned asjad olid seal sanatooriumis ka ebamugavad, näiteks interneti punktis oli vaid üks arvuti ja see koht tehti lahti alles veidi enne lõunat, lastele polnud midagi erilist pakkuda need jõlkusid mööda maja, karjusid ja kõõlusid arvuti taga tundide kaupa. Toitlustamine käis kahes leeris „rikaste“ tsoon ja „vaeste“ tsoon

Need, kes olid tuusiku endale ise ostnud , soomlased ja rikkamad kaasmaalased, olid ühes söögisaali küljes sööma seatud ja need, kes tulid riigi rahadega, rehabilitatsioonirahadega ravile, olid sööma seatud teise söögisaali poolde.

Mõnel päeval oli see vaeste poole söögilaud üsna kesine ja hommiku laual polnud kunagi kahvlit kaetud, nagu me oleksime mingid alamõõdulised, kes ei tea lauakombeid ja söövad käega, lusikaga ühisest taldrikust võileivapealset on üsna kehva võtta muide.

Aga küsija suu peale lööma ei hakatud, kui avastasin ühel toidukorral , et prae lisand on minu jaoks söödamatu ja nägin rikaste laual riivitud keedetud punapeeti, minu soovi peale see ka asendati . Siis läksin ka julgemaks, palusin iga kord, kui minu söögisedelisse mitte kuuluvad toiduained serveeritud taldrikule olid ilmunud, midagi kõrvaldada või asendada ja seda tehti meeldiva naeratusega, viisakalt ja kiiresti.

Viimase peal ma ütleks. Toit oli maitsev ja viimasel päeval pakuti prae lisandiks SOOLA KURKI, ehtsat SETU SOOLA kurki, ei marineeritud, ega muidu imelikuks tehtut.

Mind esimesel päeval vastuvõtnud arst nägi mind viimasel päeval koridoris ja tundis huvi kuidas mul läheb

Ta tegi seda täitsa siiralt ja see oli väga meeldiv.

Nüüd olen juba teist päeva kodus ja kuidagi uimane

Lapsed tegid mulle kena kingituse, elamine oli enamvähem korras ja kööki oli seatud veidi mugavamaks, toiduained sordikaupa pandud ja juurikad saadetud trepikotta asumisele.Kui hommikul magamistoast alla laskud , võid tee pealt mõne kapsapea kaasa haarata;)

Nõud olid puhtaks pestud ja kenasti kappidesse säetud.

Ise olid nad vahvad ja rõõmsad ja tegusad.

Sauna torustik on vaid katki läinud ja lasi vett ahju ning jahutas koguaeg ahju maha,.seega saime sauna minna alles peale süda ööd.

Kuna ma vahepeal juba veidi magasin, kargasin vaid püsti selle peale, et mees kamandas sauna, arvasin saunast tulles, et kellad on valed, kuna pool üks mu meelest normaalsed inimesed saunast ikka ei tule.Väimes kukkus veel saunast tulles mu vaipa puhastama , niiet päev ja öö on justkui ära vahetatud.

Järgmisel nädalal lähen haiglasse operatsioonile ja väike närv on sees, testament on tegemata sest ma ei tea, kuidas seda teha.Tahaks, et oleks kõik hästi korras , siis on kindel et tulen kindlasti eluga tagasi, kui miski siin väga kinni hoiab on paha lahkuda, ei tahaks oma koduseid kummitama hakata, nemad pole ometi milleski süüdi, kui mina ei oska oma elu elada nii, et hiljem ei peaks kahetsema.

Olen oma elus nii vähe veel teinud, istunud kodus oma 4 lapsega, 20 aastat ühes külas lasteaialapsi õpetanud ja tean veel nii vähe , tahaks midagi uut õppida, kuskil käia, ilma näha ja lastelaste suureks kasvamist näha ja ka poegade lapsi ja naisi näha, nemad veel koduses pesas ema-isa tiiva all.Ühesõnaga teha on veel palju, tahaks õppima minna, nüüd pole ma enam nõuka egne pastoriproua, ega setumaal elav 4 väikese lapse ema, ainus takistus on see et rahakott on õhuke ja vanust on juba hulga, pool elu on justkui ees, aga kas on?

Poen nüüd põhku

Varsti on juba uue päeva hommik

Ja ma ei taha olla kui mõni segane, kellel on päev ja öö ära vahetatud.

Sunday, December 16, 2007

Eile oli mul mu teine sünnipäev

Läbiklopitud liha tunne on
ja muhk otsa ees
olen selline jube kisaja,
kui mingi jama toimub või toimumas on
nüüd aga lamasin
eile hilisõhtul külili bussi aknal
ja olin vait
olin seal lihtsalt pikali
kuulasin, mis toimub
keegi karjus
keegi käskis vait jääda
keegi otsis oma kinga
keegi rippus
rihmaga laes, bussi istmel
mis oli nüüd justkui lagi
seina asemel
ja ta rippus seal, kui väike õbluke nahkhiir
keegi küsitles oma lapsi
kas need terved on
ja mina muudkui lamasin
nägu vastu bussiakent surutud
ratastoolid hunnikus seljas
ja kellegi king oli minu taskus
keegi kargas ringi
mööda bussiakent
astudes mu juustele
mu hea sõbra jalgadele
minu jalgadele ja kätele
mina aga lamasin toolikuhi seljas
ja sõber lamamas mu kukla taga
rahvas hakkas bussijuhi uksest,
mis oli nüüd laeluugiks muutunud
välja ronima, aga mina olin ikka pikali
lõpuks leiti üles ka mind
kes ma seal tasa lamasin
õngitseti välja toolide rägastikust
ja upitati püsti
sikutati läbi juhi ukse
bussist välja bussi küljele
puiklesin küll vastu,
et olen jube suur naine
aga abistajad hõikasid ülevalt
et pole midagi, nemad on veel suuremad
ütlesin et olen 100 kilo
aga abistaja ütles, mis siis
tema on 105
ukerdasin bussi küljele välja
siis pidin hakkama sealt maha hüppama
mõtlesin, et kui bussis kõik kondid terveks jäid
siis nüüd peale avariid
ei taha küll katki end kukkuda
abistajad lohutasid
et nemad on veel suuremad
ja pehmemad kui mina
ja mina aga hüpaku
nad püüavad
hüppasin siis kõrgelt alla sügavikku
ja terveks jäin ja püsti jäin
ei olnudki nii kõrge kui alul paistis
kraavist välja ronimine oli küll tegu
üks samm edasi 2 tagasi
aga üles ma sain
sest maantee oli abivalmis,
vahvaid noori inimesi täis
ja ma ei saanudki neile aitäh öelda
sest ma ei taibanud
tee peale välja jõudes avastasin,
et jalad on jumala vedelad
ja peas on sarv
kodus hakkab tulema aga välja
sinikaid ja valusaid kohti
oleksin nagu läbiklopitud liha
ootasin öö otsa oma sõpra
et ta tuuakse haiglast koju
kui jalg on kipsi pandud
ei julenud magadagi
aga toodi alles hommikul
tema oli ainuke
kes rohkem teistest viga sai
kellelgi oli veel sarv peas,
sest ta polnud rihmaga kinni
ja tegi ka õhulendu
üle vahekäigu vastasseina aknasse
aga mina ei lennanud kuhugi
sest mina olingi vastu akent
teised ainult lendasid mulle peale
kes lahti olid
kes selja tagant
kes külje pealt
toolidega mulle külje pealt sisse
seal ma siis lamasin kõige all
ja olin vait
koju sõites liinibussiga
kinnitasin rihma
sest öised seiklused
valutasid teravalt mu ihul
meil oli eile uus sünnipäev
ütles üks mu kaaskannataja

meil oli õnne

Monday, December 10, 2007

Kui keegi tähele on pannud pole ma tükk aega midagi välja pannud, olen kirjutanud „sahtlisse“

Olen olnud leinas, segaduses, kuskil ära, nii füüsiliselt kui vaimselt.

Mu üks armas sõber kirjutas, et tunneb end igal pool võõrana

Minagi tunnen end võõrana, seda aga oma rahva hulgas, isegi omas isiklikus kodus

Setumaal polnud ma oma, ka mitte pärast 20 aastat, ei olnudki, olin suurest linnast ja isemoodi, „mõtsik“ nagu nad ütlevad .

Tartuski elades 27 aastat polnud ma kodus, olin isemoodi ja võõras

Ei joonud setudega koos ega käinud dressides nagu teised, käisin alati puhtas kleidis, kodus põllega. Lugesin kummalisi raamatuid ja rääkisin kummalist keelt, vahel panin oma suu kinni kui naaber ei saanud primitiivsetest väljenditestki aru, läksin istusin nädalate kaupa oma korteris, sest rääkida kellegagi ju ei olnud.

Kui Räpinasse elama sain, lootsin, et nüüd hakkan elama, saan suhelda, mind enam ei võõrastata, saan seltskonda

Lootus pidi olema lollide lohutus!!!

Ikka ei võeta seltskonda ja ikka vaadatakse viltu.

Käisin oma kalli sõbra Paul Saare matustel, kartsin veidi minna, lõpuks ikka läksin ja teate kergem sai. Mul polnud rahagi sinna sõiduks ja laenasin kokku ja leppisin kokku, et keegi teeb mulle kimbu võlgu
Üks vanem daam oli temaga viimasel ajal sõbraks saanud ja siis kukkus mind hurjutama, et mina polnudki Pauli sõber, vaid Paul hea inimene mind vaid talus ja suhtles vaid viisakusest ja kui ma enne surma tahtsin Pauli vaatama minna, siis kukkus kisama , et ma ei pressiks ennast sinna. Issanda loomaaed on mitmekesine, see daam on veel minu väimehe tädi , hakkas veel mu tütrega tülli , et tütreke ei tea pooli asju ja elu on hoopis teistsugune kui TEMALE paistab ja tema ema(st. mina) ei olegi selline nagu nagu mu tütrele paistab jne.
Helistas mulle see daam veel Pauli surma õhtul ja kukkus seletama rõhutades , et Paul oli imeline inimene, et oli suuteline suhtlema IGASUGUSTE INIMESTEGA. Mõtlesin algul , et ei lähegi matustele , mees ka arvas ka , et ma ei peaks minema , et võin selliste tigedate inimeste pärast veel seal psühhotrauma saada.
Aga kui helistas selle kooli, kus Paul aastaid õpetaja oli, praegune direktor ja veel üks minu ja Pauli ühine hea sõber , siis mõtlesin et mul on seal ikka häid sõpru, kellega koos tahaks ikka Pauliga hüvasti jätta ja näha sõpru, keda pole aastaid näinud. See on nagu sugulastegagi, et saavad kokku vaid matustel
Ja peale kõige selle olid minul väga erilised suhted Pauliga ja kui seda keegi ei tea ongi hea, aga mina ja Paul teame ja sellega pole kellelgi asja.
Paul rääkis mulle oma isiklikke asju, mida keegi ei tea ja kui oli vahel väga üksik , teised käisid sinna vaid jooma , siis minu lasi ta ikka sisse oma keldri ateljeesse. Pauliga seoses on mul vaid soojad mälestused ja ikka ja alati erilised. Kui me helistasime, siis kõlas alati tema hääles vahva tuline elulisus, veel suvel me rääkisime, ma pikalt ei saanud rääkida, sest laua telefoni tal ei olnud enam ammu, aga mobiiliga ju kaua ei räägi.
Nüüd kahetsen et oleks võinud tihemini helistada, aga ta oli niiiiiiiiiiiiiiii optimistlik , et ma ei uskunud, et ta vähile alla jääb.

Jube kurb on ja samas ma ei teadnudki, et ta nii vana on(61), ta oli alati nii noor ja tundus igavene. Elu on nii habras ja see et ta ühel hetkel võib äkki otsa saada tuleb vaid sellistel momentidel meelde. Ja siis on niiiiiiiiiii kahju, et kui palju asju on ütlemata jäänud oma kallitele inimestele

.

Õigeusu preester oskas panna terve matuse seltskonna hingama kui üht rütmi, käis aga oma viirukiga ümber kirstu ja laulis, üks naine kogudusest tal kajana kaasa laulmas.

Miks meelemõru ära läks, ei teagi ja kui Paul veeretati teise ruumi, oligi kergem olla

Peielauas sain istuda koos heade vanade tuttavatega ja mis kõige vahvam oli , et mind mäletati sooja, helde, armsa, empaatilise, heatahtliku ja abivalmina. Paremana kui ma ennast ise tunnen ja seda tuldi mulle ütlema , aaaaaa sina oled see Marju, kes Paulile alati sooja süüa tõi, et kes alati küpsetas ja seda ka teistel pakkus Aa , sina oled see Marju, kelle juures me tihti pannkooke söömas käisime ja üks mäletas, et olin tema emale poest süüa toonud ja tema vanaema eest hoolitsenud, kui see haige oli. Ma ei mäletanud nendes asjadest pooli asju

Nad istusid heameelega minu kõrvale, mida siin Räpinas tihti ei tehta, meenutasid asju, mida mina enam ei mäletanud. See oli normaalne, et räägiti mälestusi Paulist, ses see oli tema ärasaatmis-, mälestusõhtu

Poleks arvanudki, et minust nii palju head osati rääkida ja mäletada. Mu enesehinnang sai pika pai Mõtlesin enne, et keegi ei märka minus kunagi midagi head ja kõik näevad minus alati halba, kutsuti mind ju Tartu päevil ja isegi aastaid hiljem„psühhotraumaks“ või lihtsalt „traumaks“ mu tundliku natuuri pärast ja see oli solvav ning seda enam oli nüüd meeldiv üllatus kogeda vastupidist..

Kuidas elate ses jõuluootuse ajas?

Mida teete, kui terve maailm pillerkaaritab, mina näiteks lähen sanatooriumisse ja pääsen sest hüsteeriast, ma mõtlen „jõuluhüsteeriat.“

Saan vaikselt olla iseendaga ja omaette.

Mind pole eriti kunagi see sööma ja joomapeo aeg puudutanud, sest polegi kunagi niipalju süüa, et saaks end haigeks süüa. Otse vastupidi

Alati kui vanasti jõuluvaheajal koolitustel käisin, lahkusin vaikselt kohvilauast, kui hakati ägama , et oi kui palju sai pühade ajal söödud, polnud minul millestki sarnasest kaasa rääkida, sest vahel ei olnudki mul midagi pühade lauale panna.

Mäletan aastavahetust, kus olin jälle lastega üksi, pesime end puhtaks, tuba oli soojaks köetud, see oli siis lausa luksus, muidu oli tihti tubagi külm, sest puud olid märjad ja sooja ei andnud ja kõht ning külmkapp tühi.

Sellel aastavahetusel oli tuba soe ja vannituba veel toimis, ning peale vanni kõndisime lastega öösärgis ringi, istusime ka öösärkides lauda, söögiks olid vaid keedetud oad ja taimetee ja oh sa poiss, lauda istumise momendil tõi naabrinaine väikese kausikese sülti, see oli lausa piduroog.

Nii me siis „pidutsesime“, vaatasime veidi televiisorit, öösärgid seljas, palja jalu ja kui „piduroog „, söödud pugesime voodisse.

Kui süda öösel helistas kallim, oli ta imestunud, et me juba magasime.

Sellelgi aastal on mul juba enne jõule rahad otsas, õnneks on maksud makstud ja võin südamerahuga uude aastasse sõuda.

Natuke on varuks piparkooke ja komme, mis tulid lasterikaste perede ühingust jõulukingiks. Jagan need siis 23nda hommikul sokkidesse ja ongi minu laste jõulud

Tüdrukud on sunnitud koera, maja ja poisse hoidma, panin nad lihtsalt fakti ette ja ütlesin, et see ei lähe üldse mitte vaidlemise alla. Nad mõtlesid küll, et võtavad poisid linna ja jätavad koera ja maja maha.

Peaks nende olemist veidi leevendama millegi põnevaga, mis on aga kodus põnevamat suure linna tuledest?

Lugesin oma armsate sõprade blogge , jälle on meie hulgast lahkunud õnnetuse tõttu armastatud muusik, sõbrad on leinas, langetan minagi nendega koos pea.

Me ei tea iial millal me aeg otsa saab ja seda üürikest, mis meile antud on, tuleks kasutada iga päev nagu oleks see viimane, et poleks kahju mõttetult tulutult peetud sõdadest, et poleks kahju ütlemata jäänud headest sõnadest

Muidugi on raske anda kõigile andeks, aga kõigiga ei saagi sõber olla vaid sõbralik saab ju olla.

Mul on vanem poeg haiglas ja ärkasin pool viis üles, sest närveerin, kuidas tal läheb, tobe oleks pool viis hommikul haiglasse helistada, aga süda valutab

Tal lõigati eile nina vaheseinad sirgeks, need olid kõverad ja ühte ninasõõret justkui polnudki. Eile helistasin, siis ta oli ikka niiiiiiiii õnnetu häälega ja saatis mulle hiljem veel sõnumi, et op on läbi ja olemine kehva, ei tea kas oli veel narkoosist segane, et ei saanudki aru, et olin talle juba helistanud.

Kell pool viis läks mul uni ära ja kargasin püsti, tegelikult on see väga lihtne op, aga ta on mul astmaatik ja allergik ja rohud jäid tal kõik maha ja alles oli ta kopsupõletikus olnud, niiet ema pea mõtleb sada asja enne läbi, kui saab teada, kuidas tegelikult reaalselt asjad on. Minul pole kuhugi enam kiiret, tööd ei ole kus peaksin higipull otsa ees rabelema, pühadeks lähen mehega sanatooriumisse , tüdrukud kutsun koju , kuigi need tõrguvad vastu, aga ma ei saa ju sanatooriumisse minemata jätta, sest lapsed ei taha koju tulla .Ju ma olen siis nii halb ema, et nad koju ei kipu .Olen muidugi süüdi, et kui nad mind vajasid olin tihti ära, aga tehtut ei saa enam tagasi pöörata ja heaks teha Kui olin nendega aastaid üksi kodus ja ainult nende päralt, seda nad ei mäleta. Nad mäletavad ainult kui olin kuri või ära.

Kui vanem poeg sündis, siis varsti pärast seda hakkaski elu mehega kiiva kiskuma, siis tuli ju rahareform ja minu mehe tervis ning meeleolu oleneb suuresti tema rahakoti seisust. Ja kui tööle sain , läksid meie suhted täiesti käest ära Tal polnud oluline, kas meie tütar saab oma ema tehtud lasteaeda, mida soovitati arstide poolt , et vajab arenguks kollektiivi, vaid ta oli tige, et ma polnud enam kodus ja sain kodusistumisest vaid 200 krooni rohkem raha ja valisin ikka töönaise elu, sest ma pidavat kartma kodus olemist. Võibolla ongi tal õigus? Olin selleks momendiks, kui uuesti tööle sain(lasteaia juhatajaks sain) juba 8 aastat järjest lastega kodus istunud ja haarasin lennult igat koolitust, et ilma ja inimesi näha Kui ma püüdsin meeleheitlikult üksi peret ülal pidada, abi otsida, tööd vahetada, meest vahetada, ei saanud lapsed sellest aru, vaid leidsid, et olin ära oma tarbeks. Aga kui end ravimas käisin, ei teinud ju seda vaid enda tarbeks, tahtsin olla ju elus just nende jaoks, käia koolitustel, et olla parem ema, parem õpetaja. Nüüd kui midagi lastega halvasti on, süüdistab mind mees, et mina olen kõiges süüdi, kuna mind polevat kunagi kodus olnud. Psühholoogki naeris, et olen kui haldjas, keda keegi ei märka Panime siis kirja, kes mis keegi koju kell tuleb ja kodust läheb. Kui ühe õhtu kodust ära olen, ratastooli tantsu pärast, seda märkavad kõik, aga et mina ülejäänud aja alati kodus olen, ei märka keegi. Pesamuna ärkas, teen talle muna nüüd, et olla täna parem ema, kui juba ärkvel olen, olen tavaliselt lasknud neil olla iseseisev, ise ärgata, ise leida endale kapist süüa , mille olen õhtul ära jaganud portsjoniteks. Ei kõlvanudki pesamunale mu muna , olevat liialt soolane. Kui psühholoogil käisime, siis tuli välja, et lapsed ei mäleta iial seda, mida olen teinud hästi, vaid seda, mis vahel halvasti läheb ja kuulutavad seda kui alatist reeglit, kui olen vahel loobunud süüa tegemast, sest keegi ei tule lauda, kui ma hõikan ja ma söön üksi ning minu hoole ja armastusega valmistud toit jahtuba ja kuivab laua peal, siis vahel teengi vaid endale ja siis nad kaebasid, et ostan endale kana ja söön seda üksi ja neile ei anna .Jube mulje võis psühholoogile jääda. Lastele ostan sealiha, see on odavam ja seda saab siis ka sama raha eest rohkem ning endale ühe killukese kana.

Kui kaalujälgijaks kunagi hakkasin, siis sai mul paari kuuga raha otsa ja võlad kaelas, sest mu süda ei lubanud üksi salaja sinki ja õuna süüa, kui lastele osta ei saanud.

Nüüd kui südame kõvaks teen ja endale eraldi vahel kana ostan, on kohe kisa lahti.

Kui kunagi 40 kilo maha võtsin, tegin vahel õuna päevi ja oli kodus reegel, et iga üks saab ühe õuna ja ülejäänud on minu, siis nad said nagu arugi, kuulsin korra, kuidas mu noorem tütar seletas oma sõpradele, et ta teeb sõbraga OMA õuna pooleks ja ülejäänud õunad on ema dieet ja seda ei tohi puutuda. Poisid on viimasel ajal nagu mingid arusaamatud tüübid.

Eile kui endale kaks kana pooltiiba ostsin, lõikusin need killukesteks ja peitsin juurikate alla ära, enne kui ühisesse lauda istusin, sest jube piinlik on kuulata võõraste inimeste ees, et ise söön ja lastele ei anna. Arstid ütlevad, et kui eelmine kord liha üldse ei söönud ja kõik juuksed mul maha kukkusid, oligi selle süü.

Küsimus Kajale

Kuidas Soomes on selle toiduga, räägitakse, et seal on kõik jube kallis, mul on üks tuttav, kes elab Eestis , ise on Soome kodanik, kuna seal on kõik väga kallis ja siin on kergem soome pensioniga hakkama saada.?!

Kuidas tulete toime seal mere taga oma laste koolitamise toitmise ja katmisega?

Kui mõni kibestunud inimene ütleb, et ta vihkab jõule, siis ma nii öelda ei saa, aga ma võtan neid rõõmsa rahulikkusega.

Jõuluaeg ju imeline aeg
Laupäeval algasid selle aasta jõulupeod minu jaoks, kummaline on minna jõuluvanale salmi lugema, trampides läbi pori.

Ja keegi ei tahtnudki mu selle aasta jõulu- luuletust kuulda
Aga õhtuti säravad juba küünlad igal pool postide ja majade küljes, aga jõulutunne pidi olema igas ühes endas.
Vanasti kandsin salli küljes kellukesi, riputades igal pühapäeval neid juurde, et oleks jõulutunne. Olin vahva krapsakas noorik ja iga mu samm helises, inimesed vahtisid järele, kui linnas liikusin. Nüüd sellist tähelepanu enam ei tahaks, sest see pole enam kena vaatepilt, kuidas kõnnin oma karguga ja moondunud kehaga
Hing on hiljutisest matusel käigust ikka veidi haige, seepärast ihkangi lumevalgust, siis ei ole ilm nii pime. Muidu tuled hommikul üles ja ei saagi aru, kas on õhtu või hommik, ühetaoliselt on hämar.
Käisin pensionäride peol ära, sain oma kommid kätte, kuulasin veidi muusikat ja tulin ära.
Istumine oli korraldatud pikkadesse ridadesse ja inimesed olid end mugavalt rea algusesse seadnud ja edasi istuda ei soovinud. Kes veidi hiljem tuli, pidi kas marssima ümberringi üle terve saali uudishimulike ja hindavate pilkude all või ronima üle istuvate inimeste jalgade
Kõik pensionärid on Räpinas kokku sukatud, nii muidu invaliidid kui vanaduspensionärid. .
See ei ole normaalne aga nii on Räpinas korraldatud ja Põlvaski on pensionärid ja kõik segamini. Noortel ja vanadel on ju eri vaated elule, aga kelle see asi on

Tundsin end ikka väga imelikult seal 80 aastasete hulgas. Muusika oli ka nii vali, et oli tunne et korraldajad arvasid, et kõik pensionärid on kurdid. Vald kinkis pidulistele suure koti kommi ja kui seda rahvale ühe kaupa jagama hakati, pidid jagajad jälle koperdama pikkade tihedate inimridade vahel. Kuna valju muusika saatel rääkida kellegagi polnud võimalik ja mulle ei meeldinud, kui keegi üle minu oma tuttavatega suhelda püüdes, minu pea kohal karjus ja mu juustele toetas kummardades, tulin tulema poole peo pealt.

Televiisorist kostab juba varasest hommikust jõulumuusikat, on tunne, et peaks ikka postkontorisse vist kellukeste järgi minema, et jõulutunne ka mind kord külastaks….

Thursday, November 29, 2007

esmaspäeval sai jälle maalitud




Ostsin kunagi taaskasutuskeskusest ühe suure tsaariaegse taldriku ja see sai sii nüüd ka uue kuue

Tuesday, November 20, 2007

Mu bloggisõber Kaja rääkis oma viimases bloggis aususest

Kui täna hommikul bussi läksin ja pistsin pihutäie kahelisi bussijuhile pihku,
ei lugenud ta raha üle , vaid rõõmustas, et nüüd on tal peenraha.
Pistis nad niisama käpaga karpi puśeriti.
Sõit käis pulmalaulude saatel, kus laulis kord Orumets, kord Boris Lehtlaan ja Ivo Linna
Bussijuht lõi aga ise takti ja oli jube rõõmsa olekuga
Iga nurga peal ta peatas, igat inimest ta tundis ja tervitas
Minulegi ütles, kes ma bussile hilinesin, et ta tahtis juba ilma minuta ära sõita, ise mõnusalt muiates. Imestasin ta enesekindlust, sest pole ma üldse igapäevane sõitja . Üks memmeke, kes Põlva piiril bussist lahkus, tänas bussijuhti toreda sõidu ja meeleolu eest..Minu kõrval istuv papi koputas rütmi oma jalutuskepile sõrmedega ja noogutas kaasa tuttavatele lauludele.
Rahvas läks kõik kaasa bussijuhi vahva oleku ja rütmikale muusikale
Kui sellest päevakeskuses rääkisin siis, kõik arvasid, et see mees oli kindlasti purjus ja kuidas ta raha ei lugenud, et inimesed on ju nii ebaausad
"Juu se mees oli purjus, et tal ükskõik oli "
Olin nördinud, tahtsin jagada oma vahvat kogemust ja teised kallasid oma musta maailma vaatega minu rõõmsa kogemuse üle kui solgiga
Ikka ja jälle põrkun ma kokku inimestega, kes ei usu, et inimesed on ilusad ja head.
Mina ikka tahan veel uskuda
Kas ma olen rumal?

mõtted pühapäevast teisipäeva

Pühapäeva hommkul ärgates avastasin, et niisama suhu pistmise toitu polegi terves majas. Ja süüa teha ka ei saa, esiteks pole eriti millestki teha, makarone soolaga saab keeta, neid on veel palju ja teiseks on pliit katki.Küpsetasin Rasmuse mardilaadaks küpsiseid ja ühel hetkel sai ahi otsa, viimased said veel puupliidil pannkoogi pannil pruunistatud, aga neid enam laadale saata ei saanud.Kuskil on mul ka gaasipliit, aga selle peab kokku korjama ja üles panema, seda ma ise ei oska ja mees ütleb, et küta puupliiti.Poisid praadisid eile õhtul kõik leiva ka ära, niiet moosileiba ka ei saa süüa tee kõrvale.Pean riidesse panema ja minema kuuri puid lõhkuma ja tuppa tassima, kui süüa tahan.Loodan ikka, et mõni mees üles ärkab ja ise selle meestetöö ära teeb.Keegi ütles, et olen väga seltskondlik.
Ma ei tea kui seltskondlik olen, tegelikult ma kardan seda töötu tüdruku depressiooni, et ei tule voodistki välja ja ei pane riidessegi, seepärast vist rabelengi nüüd ringi
Kodus istudes tunnengi end kuidagi halvasti.Kodus on muidugi jube palju teha, aga siis tuleb selline tunne, et nüüd peaksin meeletult pingutama, et oma leiba ära teenida ja kodus istudes tuleb peale ahastus, et kui palju oleks majas teha, aga raha ei ole ja pole ka tulemas, siis lihtsalt vist põgenen
Ja kui on mõni päev kui olen terve päev kodus, siis olengi kas teki all või arvuti taga
Eile kui Põlvast keraamika töö päevalt tulin, sain peavalu muredest, mis mulle kaela valati. Õhtuks peale mõnda telefoni kõnet olid probleemid nagu lahenduse saanud, aga esimese hetkega oli tunne, et ma ei sobigi inimeste hulka, et ma peaksingi koju istuma jääma ja mitte üldse mitte kuhugi minema.Tänaseks on meeleolu veidi parem, aga ripendan ikka justkui ahasveeru serval
Kui selliseid inimesi nagu üks tõlkekirjanik, kes mul hiljuti külas käis ja mõned üksikud sõbralikud inimesed ja mõned mu sõbrad välismaal, kes vahel ka kirjutavad, ei oleks, oleksin ma poole vaesem ja õnnetum. Mõnda sõpra saan vaid jälgida kaugelt läbi bloggi, sest minukesele pole ju midagi isiklikku kirjutada. Jaan Pärnamäe( see tõlke kirjanik) on imeline inimene, temaga on kerge ja mõnus olla, kõigest vestelda arutada ja üldse koos olla. Haritud inimesena on ta ka väga haritud vaimuga ja asjad mida mina sõnastada ei oska, paneb ta momentaalselt sõnadesse. Kui ma millegagi kohmakalt alustan, saab tema oskuslikult lause lõpetada nii et mu mõte saaks justkui vormi ja vaimu juurde. Tema ütleb selle peale, et oleme hinge sugulased. Mu tütar ütleb selle kohta, et sellist juttu ajavad noored targad mehed, kes tahavad naisele külge lüüa See pole õige, sest ma ei saa seda meest kunagi võtta isasena, ta ongi kui minu vaimu pikendus. Olen mitu päev püüdnud ta kingitud raamatuid lugeda aga paarist lehest kaugemale ei saa Panen jälle ära ja luban endale, et homme olen tublim
Üks mu sõber küsis kirja teel, kas olen tööd leidnud. Ei ole leidnud ja pole ka eriti otsinud, sest ma isegi ei tea, mida tahan ja oskan
Vahel on tunne , et ma ei tahagi kuhugi tööle minna, sest ma ei kõlbagi kuhugi, sest ükskõik kuhu lähen, tekivad kohe arusaamatused ja tülid.Meie ühistu esimees jõi meie ühistu rahast 30 tuhat maha ja uus esimees kukkus kohe mind kamandama, et ma ei tohi kellegagi rääkida ja kuskil käia ja ma ei tea mis ma veel valesti teen. Kui kellelegi oma asju räägin, keeratakse need pea peale ja tagasi tulevad mingid jamad.
Kui linnavalitsuse oma asju ajamas käisin, küsiti kuidas edenevad ühistu asjad, kui ütlesin, et on tunne, et ei edene ja minuga nagu ei arvestata, kuigi olid kokkulepped, et hakkan pidama ühistu poodi bussijaamas ja kui meil käisid koolitajad ja küsisid, et kui kaugel on meie poe asjad, ütles see uus tulevane esinaine, et meil ei ole Räpinasse müüjat ja kui hakkasin küsima, et kuidas palun, et mina pidin ju müüjaks hakkama, siis tehti nägu, et kõik on kurdid.
Nüüd on sõda lahti, et mina käin linnavalitsuses kurtmas, et minust tahetakse lahti saada.
Üks mingi psühhopaat ahistab mind seal ühistus, kogu aeg tükib ise minu kõrvale ja nüüd on hakanud kurtma, et tal on minuga ühes ruumis raske olla, kuigi on asi hoopis vastupidi. Mina lähen kohale, olen sõbralik, ei tülita kedagi , teen vaikselt oma tööd, pakun kohvi ja katan lauda, koristan teiste järelt alati laua. Alati kui läheme väljasõitudele on mul kaasas piknikukorv, sest keegi teine ei taipa seda minu eest teha.Vähe on neid, kes märkavad minu häid külgi ja esmaspäeval ma ei läinudki lossi, vaid istusin kodus , istusin arvutis, tegin lastele süüa, püüdsin läbi närida segamini köögist, mis mul eriti ei õnnesunudki, sest mul ei olnud kedagi, kes oleks välja viinud solgi ja nõusid ei saa ju pesta, kui musta vett pole kusagile valada. Nüüd olen jõudnud juba uude nädalasse ja jälle Põlvasse. Seekord veidi varem juba hommikul, et külastada psühholoogi, kelle teenus on mulle raviplaani järgi ette nähtud. Ootasin seda külaskäiku juba mitu kuud ja kui lõpuks aja sain, jäi psühholoog 20 minutit hiljaks . Kui olin end kiirkorras, kiirkõnes tutvustanud, siis hakkas ukse taga üks laps, meeleäraheitlikult karjuma. Psühholoog kuulas seda kisa 5 minutit ja siis tõusis ja läks ukse taha konflikti lahendama, kui oli raisanud ära mu vastuvõtu aja viimased minutid, pidin ma lahkuma. Tänaseks olen ettevalmistatud ja oma eluloo paberile pannud, et ta ei peaks uuesti algusest küsima hakkama.
Kui eelmine kord ootasin kaks tundi, et saaks uuesti ta jutule, oli ta oma märkmed nii kirja pannud, et ei saanud miskit aru ja küsis mult küsimusi, mis ei puudutanud üldse mind, et kas mu mees käib ikka iga nädal välismaal.Ehmusin ära, et kellest ta räägib, mu mees pole iial välismaal käinud, ehk lätis kooli ekursiooniga 7ondatel. Ja siis ka kargas ta vahetevahel püsti ja vaatas ukse taha, kuigi sellel korral kedagi seal ei karjunud.
Õhtul peale psühholoogi lähen jälle tantsima, ratastooli line tantsu. Nüüd lähen käin kasutan päevakeskuse võimalusi, käin läibi vee alt ja teen endale meigiga ette maski, sest mu nägu on muidu miskipärast justkui mu hinge kõverpeegel ;)

Tuesday, November 13, 2007

Pole ammu kirjutanud
Kord pole aega, kord pole jaksu ja mõnikord kui muljetest tulvil arvuti taha istun, röögib keegi mu selja taga koleda häälega oma isikliku elu muljeid ja jälle ei tule miskit mõistlikku välja.
Avalikus internetipunktis on küll reeglid seinal, et ei tohi juua , ei tohi süüa ja kõva häälega rääkida, aga need reeglid kehtivad vist ainult külastajatele, kohalik luuahaldjas omab privileege, sest on kõrgema kunstiharidusega ja päevakeskuse juhataja sõber tundub vist.
Eile püüdsin kõigile kirjadele vastata aga mõni kiri jäi ikka vastamata ja mõni oskas mulle loengutki pidada mu eluviiside kohta.
Mul ei käi tihti külalisi ja kui selle üle siiralt rõõmu tunnen ja teistega jagan, siis hakatakse mind veel hurjutama.
Inimesed ei jagune vaid meesteks ja naisteks vahel on nad lihtsalt inimesed
Käisin eile trennis ja esinema kutsuti nägude järgi
Ma ei tantsi teistest halvemini ja raha polegi mul ja aega minna esinema 24. novembril aga haiget tegi ikka, et mulle ei antud ei kutset ega kutsutud ka suusõnaliselt
Elu ongi ebaõiglane aga vahel on see valus

Monday, November 5, 2007

Eilne päev kiskus kuidagi kiiva

Pension ei olnud enne lõunat laekunud, jäin poes lolli olukorda, kui tahtsin endale veidi kosmeetikat osta.

ARK ei võtnud vastu, kutsusin mehe ilma asjata endale vastu ja Põlva kommunaalis sain sellise shoki osaliseks, et oleks tahtnud kellegi kallale minna.

Olen mitme nädala jooksul helistanud sadu kordi sinna, et teada saada, kuidas prügiveolepingut sõlmida. Kodulehekülje peal pole muhvigi: ei uudiseid, ei võimalust lepingut sõlmida jne

Aadress ikka on, aga kui kohale sõitsime polnud kommunaalist haisugi, ei silti, ei suunda vaid suure tee ääres oli teeviit, mis näitas eramajade vahele , kus ei saanud ometi ühtki asutust olla. Tegime kvartalile tiiru peale ja läksime EMER PENist küsima, kus siis see Kommunaal on, saime ka vastuse koos imestusega , kuda me ei tea, et on ju eluaeg seal olnud. Mida tõrva mul on sinna asja, kui ei ela Põlvas

Läksime siis juhatatud aia juurde, kus "telliskivi" ees, ronisime autost välja ja marssisime mingi nimetu maja juurde pool kilomeetrit üle jäise õue.

Astusime sisse ja vahtisime üllatunult ringi, mingi luugikese kõrval oli kiri “kassa , mille klaasi taga istus kaks näitsikut.

Klaas lükati lahti ja käratati , et mida me otsime.

Vastuse peale, et otsime Põlva Kommunaali ja soovime prügiveo lepingut sõlmida , öeldi nipsakalt, et siin ongi, aga lepinguid sõlmime kolmapäeviti.

Ütlesin, et nüüd on mu hari punane, esiteks pole kuskil üleval kuna ja kus lepinguid sõlmitakse ja kus on see asutus, kuhu peab minema ja nüüd siis pean kolmapäeval tagasi tulema?!!? Nad soostusid, siis tegema minuga lepingu, aga siis helises telefon ja mina siis seisin seal pisikese luugi taga kargu najal ja kuulasin, mis asju siis tööajal aetakse. Kui ma olin mitu pikka minutit seisnud, läks süda täis. Marssisin taha ruumi, kus ülemuse ruum oli tühi, marssisin siis välja ja ütlesin mehele, et lähme minema. Üks näitsikutest, kes oli tavalisema välimusega, siis jooksis meile järele, et teeme selle lepingu ikka ära. Väga tore, sai ta minuga tegelema hakata ja sekundi pärast helises telefon ja jälle seisime nigu ullikesed seal pimedas koridorid luugi taga. Seekord ei räägitud liiga kaua ja sain oma lepingu kätte, millele pidin pimesi alla kirjutama, see et prügiveo hind oli 30 krooni odavam kui cleanaway-l, lahutas korraks mu viha.

Aga see oli jube alandav , et inimesed on sunnitud jooksma iga naca aja pärast mingisse prügiveofirmasse oma prügiveolepingut sõlmima, kus ei osata käituda, kus saad vaid alandada ja vihastada. Sain pool aastat rahulikult elada, kui linn tegi otsuse, et vahetab prügiveofirmat ja nüüd ma ei tea, kas mul viiakse prügi ära ja mis kell ma pean kasti välja tirima , sest mulle öeldi, et neil ei ole kellaaega, millal auto Põlvast sõitma hakkab. Kui mu abikaasa küsis, et pean siis kasti tänavale vedama kohe peale süda ööd eelmisel päeval, vaatas see näitsik mu meest kui tulnukat. Hinge teeb täis, et selliste soojate kohtade peal istuvad mingid harimatud ülbikud ja mina pean vaevlema oma sandipalgaga ja laskma end alandada sellistel.

Olin end näost lillaks vihastanud ja kuna tahtsin ARKis endale uusi lube teha, siirdusin kaubamajja meiki ostma, et pildi peal norm välja näha ja peita enda punetav nina ja lõug meigi taha.

Kaubamajas oli jälle ebameeldiv üllatus- teie arvel pole piisavalt vahendeid.

Mees aitas hädast ja ostis mu pudinad välja. Helistades pensioniametisse kukuti seal vabandama ja lohutati, et vast ikka tuleb varsti

Säästukas olles oli saabunud ka raha.

Õhtul hiljem, käisime mehega Räpina selvehallis „hilisõhtuses toiduklubis“(olen nüüd seal tihe külaline koos karvaste ja sulelistega, sest minagi olen nüüd töötute ja rahatute ridadesse sattunud ja pole midagi nina kirtsutada, kui mu sealsed kaaslased haisevad või mind pikali tõugata tahavad, sest inimest pidi ju liikuma panema vaid nälg, surmahirm ja seksihimu ning kui selle klubi liikmetel on hirm, et see suur naine st. mina, nende söögi ära võtab, siis peab ju trügima) ja ostsin allahinnatud kanapraadi, panin selle ahju. Kell 11 tuli see välja Puhastasin oma näo uhkest uuest meigist ja pesin end ja sättisin tudukleidi selga, siis sain lubada endale raasu midagi head põske pista ja supsata puhaste lõhnavate triigitud saksa linade vahele.

Võõras suletekk andis jubedaid unenägusid ja köha piinas, aga hommik oli mulle jälle sõber, sest elu on ju nii imeline. Iga päev on kingitus, olgu siis seiklusi vähem või rohkem ja iga ebameeldivuski on, kui taeva and, see on ju kogemus, mida ära ei saa mult keegi võtta.

Friday, October 26, 2007

Pühapäev on üks eriline päev

Minul käisid pühapäeval sellised erilised külalised , et ma olen nädal aega mõelnud, mida ma tunnen. Kui eelmine kord töötu olin , oli hetki, kus polnud elamises mitte midagi süüa

NO MITTE MIDAGI, mitte isegi ühtki terakestki, mitte midagi. Läksin tihti õhtuti magama tühja kõhu ja mõru meelega ning lootusetusega ja ma ei teadnud, mis saab homme. Inimestel polnud maksta töö eest rahagi ja keegi tõi kellassepale kellaparanduse eest mingit tangu, mida keetsid ja keetsid ja pehmeks ikka ei saanud.

Kui ma siis ühel õhtul neid tange keetsin ja pliidi all oli olnud hommikust saadik tuli ja elamine oli juba nii tuline, et raske oli olla ja lahti olid kõik uksed ja aknad et olla kuidagi saaks, astus uksest sisse vallavanem, et kas tohib , ise oli juba uksest sees. Ta tõi kastikesega ameerika naiste saadetud söögi kraami. Mu lapsed ei teadnud, mis on kuivikud, makaronid ja šokolaad, Nad jooksid ühest toast teise, kuiviku ja makaroni pakid surutud vastu rindu, ise röökides, MA OLEN NII RÕÕMUS

Pühapäeval oli mul sama tunne, et tahaks pisikese lapse kombel üles alla hüpata ja sama moodi karjuda täiest kõrist.

Kui pühapäeval kirikust koju tulin, istus mu söögitoa diivanil kolm nunna, kui kaunid suitsupääsukesed oma kenade nunnarüüde ja särasilmadega. Mu tuba oli täis soojust ja vaimsust ja midagi sellist, mida ei oska sõnadesse panna.

Nende külakostist jätkub veel mitmesse nädalasse ja mul pole millestki puudus.

Kui helistasin ühele neist õdedest, et teda tänada ja et ma tahaks kohe midagi ilusat ja erilist ja head kellelegi teha, ütles ta, et kirjuta üks ilus luuletus.

Ja nii lihtne see ongi?!

Eile õhtul kui mu eksämm helistas, kelle poja lesk ma oleks ku ära poleks lahutanud, ja me vestlesime tükk aega, kumbki rääkis oma elust, küsis ta, kas ma loodan Looja peale

Et Jumal hoiabki mind, et mul millestki puudus poleks, et mul oleks sellised sõbrad, kes mind hädas maha ei jäta ja et kõik see on Jumalast, kui ma ta peale loodan

Ja mind siis kummitabki ta küsimus

KAS SA LOODAD LOOJA PEALE?!

Monday, October 15, 2007

Eelmine neljapäev sai sõidetud "lähivälismaale"

Käisime Hiiumaal õppereisil ja ööbisime RMK Ristna looduskeskus

Oli vahva reis ja tore kohtuda vanade ja uute tuttavatega

Kohtusime Sipeko inimestega , kes tegutsevad ka puuetega inimeste ühistus nagu meie AEKOPIKO. Sipeko juhid ja liikmed võõrustasidki meid Ristna looduskuses, olid valmistanud meile vahva kava, toredad mängud ja meeleolukad retked mere äärde ning tuletornidesse. Valmistasid meile maitsvad eined, katsid mitu korda päevas kaunid lauad kõige hea ja paremaga ning kütsid igal õhtul sauna.

Sain teada, kes on tõrvakõplased ja odratolgused ning pätaka valla mehed ja vandiraiujad.

Magasin mõnusas lastepärases puuvoodis oma kena sõbra õega. Kellega enne reisi varakult leppisime kokku , et jagame tuba

Kuna olime kõik ühes toas, nii mehed kui naised, siis jagasime voodit. Mina magasin alumises kastis ja tema ülemises.

Olen talle väga tänulik, et ta sõna pidas ja minuga ikkagi paaris oli, kuigi eraldi tube seal ööbimispaigas ei olnud.

Õhtul oli karaoke laulmine ja saun pärast maitsvat õhtusööki. Võõrustajad olid valmistanud maitsva salati ja seenekotletid. Pakuti ka Hiiumaa koduõlut, millele pistsin vaid sisse keele sest kardan igasugust alkoholi . Kotlette ka maitsesin ühe hambatäie, et teada mida head meie sõbrad meile valmistasid. Hommikul siirdusime RMK looduskeskuse perenaise Urvega mereäärsele retkele. See Urve oli fantastiline naine, keskeas kena noorik ma ütleks, käbeda sammu ja köitva jutuga, ise pisike ja sale. Kui palju saime teada metsa ja mere kohta ja miks puudel on habe küljes ja miks mereäär on täis kasvavaid elusaid oksi, mille juurt ei näe, aga on nagu kuusk, aga puud ennast nagu polegi, kuidas kasvavad mere ääres erinevad taimed ja kust on pärit iga kivikild või taim.

Vahtisin suu ammuli, kõrvad kikkis ja tatsasin ta kannul üle kivide, üle lompide, üle mätaste läbi põõsaste ja puude ja ohakate.

Peale seda retke sõime lõunat ja siirdusime Kõpu tuletorni.

Tee peal teadis meie särtsakas giid, kuidas ehitati see torn, kuidas kasutati ja millal juurde ehitati jne. Kuulsime legende ja uskumusi, kuidas üks Jaani nimeline mees olevat ütelnud, et tema küll Kõpust naist ei võta, taa läheb toob Soomest ja kuidas ta siis Soomest tagasi olevat tulnud nii suure trukiga, et randa laevaga kiviga kokku põrkas. Ja kui rahvas küsinud, kus see Soome naine jäi, rehmanud ta vaid käega . Käisime siis ka seda kivi kaemas, lähedal kalurionni ja tormist merd, sest reedel tõusis nii suur torm, et laevaliiklus peatati ja tee peale oli kukkunud hulga puid.

Ronisin minagi Kõpu tuletorni üles ja olen selle üle ilgelt uhke

Mõtlesin, et kui juba sinna läksin , miks peaks rumala näoga seal all vahtima , üles ei olnudki nii raske ronida. aga alla tulek oli hirmutav, iga aste oli ju raiutud nii, kuidas kivim lubas ja iga aste oli ise kõrgusega. Tormi tõttu oli elektrivalgus ära ja ei näinud ka kuhu astusid, Tornivaht lubas mul kuklast kinni võtta, kui kukkuma hakkan

Nii me siis seal kahekesi alla ronisime, kaks endist baleriini nagu hiljem välja tuli

Peale väikest pausi, kui kuulasime sotsiaalministeeriumi asekantsleri juttu, mindi Ristna tuletorni ja tormist merd vaatama, aga mina sinna ei julenud minna, sest kartsin, et ei saa hommikul voodist välja, kui liialt palju oma jalgu kasutan, mida tavaliselt eriti ei tee.

Õhtul oli kutsutud laulma ja musitseerima meeldiva häälega musikaalne noormees Kaupo, kelle muusika saatel uinusin kaunitesse unenägudesse, kuna ei suutnud enam all istuda , ronisin teisele korrusele oma voodikasti ja kuulasin muusikat läbi põranda, kuni tuli lõpuks uni. Hommikupoole kakkusin köha ja kartsin, et jään haigeks , aga tänu taevale ei ole veel jäänud. Hommikuks oli torm vaibunud ja asusime kodu teele . Tee peal külastasime Sipeko kauplust, kus imetlesin kaunist käsitööd ja vahvat sisekujundust

Praami peal hakates end autode peale laadima, löödi mu käsi auto ukse vahele , röögatasin nii, kuidas mu hele hääl võttis

Autojuht tormas mu juurde ja määris mind Aloe Vera kreemiga ja imede ime, mu käsi on täna täiesti terve ja isegi mingit kriimu pole peal. Kartsin et nüüd on katki kõik mu sõrmeluud ja paremal juhul on käsi sada aastat sinise plekiline. Sõitsime edasi ja autojuht lohutas mind, et kreem millega mind tohterdas, on ime hea ja aitab mind kindlasti ja õigust tal oligi , suured tänud talle. Mingil hetkel kukkus keegi reisiseltskonnast hädaldama, et ta sureb nälga ära , siis siirdusime Pärnus suurde kaubamajja toidu jahile. Kuna minul raha polnud, jalutasin niisama, sest õues külmetada ei tahtnud ja bussis ka poleks hea olnud kükitada. Nalja sai ka, sest Lions klubi korjas mingi kampaania jaoks raha ja need hästi kindlustatud pikkades mantlites vanemaealised mehed püüdsid mind mu promeneerimisel kinni, et mida ma mööda kõnnin. Kuna olen keskmisest pikemat kasvu, vaatasin neile pea lae peale ja ütlesin, et endalgi ei ole, kuda teile siis saan raha anda. See härra vahtis mind siis alt üles ja ülevalt alla ja ütles, et ei paista kuskilt, et mul raha pole. Läksin bussi ja itsitasin, et saage tuttavas rikkuriga. Ega mulle selja peale pole kirjutatud, et mu maani täisvillane mantel on kaltsukast ostetud ja tohutu mitmemeetrine sall saadud riideabist. Jätkasime kodu teed , sõime teeääres veidi võileibu ja jätkasime reisi. Koju jõudsime sügavas pimeduses, aga mõnusalt ja rõõmsalt väsinult.

Eile käisin perekoolitusel noorema tütrega ja sain veidi kõrvetada, aga see ka õppetund, et suu tuleb koomal hoida. Täna käisin lossis maalimas ja peale lõunal täiskasvanukoolitusnädala avamisel. Tegin kaks kruusi. Homme lähen Põlva bussijaama kauplusse appi, ehk saan seal mõne asjaga kasulik olla, võite mind seal kohata, kui tee juhuslikult mööda viib. Olen seal 9st kolmveerand neljani. Võtan kaasa ka värvid, et maalida midagi põnevat. Õhtul sõidan jälle Tartu ratastooli trenni. Ongi vaja sõbsile helistada, et kas ta mind enda juurde ööseks võtab.

sai jälle harjutatud kätt




Sunday, October 7, 2007

ühest nädalast teise

Olen 4 lapse ema

2 lapse vanaema

ühe lapse kasuema

tahan väga olla hea ema

ja ka hea vanaema

kuidas see välja tuleb ?

vahel tuleb, vahel mitte

vahel ei tulegi kuidagi

mõnikord on tunne

et olen täiesti läbikukkunud,

lapsevanem, vanaema, kasuema

püüad, püüad aga välja tuleb nagu alati

või hoopis hullemini

saan tihti kokku naistega,

kes on ka emad ja vanemad

nemad ütlevad

et ole rahul kui lapsed tulevad koju

ole rahul kui nad lähevad ruttu minema

oota neid rõõmsalt ja ära kunagi ütle neile midagi ,

sest muidu nad ei tulegi su juurde enam

kuidas on siis õige

ja mis on vale

mida olen teinud valesti, et nad ei tule

mida ma olen teinud valesti

et nad tulevad ja ma nendega rahul ei ole

kas see on õige

et PEAN olema vaikides

tasuta hotell ja kokk ja pesunaine ja koristaja

et tulen kirikust ja leian

põrandalt kusised püksid

diivanilt räpased sokid

kõikides tubades segamini asemed,

kõikjalt pesemata nõud ja köögist tühja külmakapi

ja alustan otsast

korjan kokku need riided ja nõud ja jne

ja olen rõõmus, et mul on see võimalus?

Üks sõber, kellel on poeg surnud

ütleb,

et mida ma vingun ,

et kui hea meel tal oleks

kui tal oleks kellegi järelt koristada

temal pole kedagi, aga minul on see rikkus

ja ma olen rikas!!!

mul pole igav, kui mind on jäetud omaette

kas ma olen mingi imelik,

kui ei taha ma olla tasuta hotell inimnotsudele

selge, ma olen siis emis

olen kasvatanud üles pesakonna põrsaid

ma ei taha olla mingi vingats

ja samas ei taha olla ka vait sest

ma püüan kõigest väest

teha oma lastele ja lastelastele

kena kodu mis ei õnnestu mul

ja nüüd mida ma vingun

nagu mu isa ütleb et nagu ise nii asi

samas ma ei taha jääda üksi

kui ma hakkan ütlema et,

pange ära pange ära pange ära

kõik need asjad mis te ise kasutasite

siis ehk lapsed leiavad,

et olen mingi vinguv vanamoor, kelle juurde ei tahagi tulla

Laupäeval kutsusin abilise

pühkisime suure sodi välja,

tassisime välja vaibad

pesime ära kõik mustad nõud

panime ära kappi

abiline tegi põrandat ka natuke märjaks mopiga,

ehk saigi suurema musta nii kätte

silmale oli juba meeldiv vaadata ja südamel hakkas kergem

kui pühapäeval kirikust tulin, kukkusin ahasveeru veerele

prügikasti asemele oli tekkkind mägi

kõrguvana mööda nurka, mis ei paistnud läbi

minu kena söögilaud oli päris segi

keegi ei ütelnud kes seda tegi

ja mu koristatud tubades oli käinud läbi

nagu mingi tulispask, kellel polnud häbi

jätta maha kõiki asju mida oli puutund

päris kõike segada polnud ta ka suutnud

naeratava vanaema jätsin kirikusse maha

morni näoga vana ema hakkas vaikselt halama

korjas kokku seda sodi, mis oli kukkund maha

segaduse peale oma tuska hakkas maha valama

ja siis mõtlesin, kas tahan olla see või teine

ja siis mõtlesin, kas paha on olla see või teine

ja siis mõtlesin, kui tahan olla kuri muri

siis ma olengi see vana kurimuri

ja kui tahan olla kena

olen rõõmus vanaema

sättisin aknaid ka diivaneid ja toole

katsin neid kattega, silusin üle

pesin nõusid ja ja tegin süüa

korjasin õunu ja ja vaatasin õue

korjasin pesu ja peitsin õunu põue

pugesin põhku ja lootsin

et täna tuleb ilusam päev

ja ongi ilus päiksega sügispäev

iga päev on kingitus

nüüd lähen lossi maalima



Monday, October 1, 2007

kui mure on pool anna ära

kes siis teise muret tahab
veeretan seda mure palli
ühest väravast teise

tõukan ära värava
taha
plaksutan käsi

sain nüüd lahti

mõtlesin kes mu muret tahtis
läks vist ära teisele poole lahte
istun maha

vaatan selja taha
jälle istub ta mu kukil

kui on mure

pool anna ära

kellele annan

kallile ei saa

kukub ta kaelast siis alla taas

veel suurema ja raskemana

kui enne oli

lähen välja

endast välja

toast välja

mure eest ära

välja

jooksuga üle välja

poen hulka

inimeste hulka

puude hulka

põõsaste hulka

siis ehk ei leia mure mind üles

kui hoian midagi süles

näputööd naistetööd meestetööd

mingit ööd

otsin ükskõik mis tööd

et mure ei leiaks mind üles

kui on mure

pool anna ära

kellele anda ja kuhu

vana varese suhu?

las ta siis viib mu mure ära

lukku murest eest panna värav

on vaja ruttu jõuda

et ta ei jõuaks sõuda

minu õue

mu kallite põue

kui mure on
pool anna ära
kellele?

täna maalisin lossis jälle






Wednesday, September 26, 2007

MA KÄISIN PULMAS




Mind ei kutsutud pulma, ma ise läksin

3päeva pärast pulmi läksin külla oma kallile sõbrale, kes läks laupäeval mehele

Maalisin üleeile hommik otsa oma kallile sõbrannale ja tema kaasale paati, savist paati

Maalisin ja maalisin, maalisin ja maalisin niiet lõpuks olin oma tööga rahul või mõtlesin et rohkem ei mäkerda, kui ei taha oma tööd päris untsu ajada. Vabaharidus seltsist ostsin savist toorikud ja ma sugugi ei lootnud, et nendest toorikutest midagi ilusat tulla võib

Kui me mingeid pudeleid kunagi mingi kalalaada jaoks mäkerdasime, siis jäid need küll koledad, matid ja kahvatud.. Üks armas sõbrake tõi mulle kunagi suvel portselanivärvid, mis muutsid mu töö eile lausa imeliseks.

Lõpuks marssisin paadid ja „kaapekakk“ rõõmsalt kotis kolksumas koju.

Ma ei raatsinud oma kalleid värve ära visata ja tegin oma poja sünnipäevaks kena tassi, kuhu pintseldasin mõnuga kõik värvid ülestikku ja kõrvuti, niiet sai tore värviline kruus. Kodus kukkusin neid küpsetama, Rasmus aitas veel Rolli tassile nime ja näo peale maalida ja siis hakkasid paadid ja tassid voorima ahju poole . Rasmus tegi veel nimed kodustele supikruusidele ka

Kui paat , mis ma pulmakingiks tegin oli jahtunud , pakkisin ta kotti, ilusa puhta käteräti sisse ja tema teekond pruutpaarini võis alata.

Eile hommikul käisin arsti juures , siis kiusasin oma kena raamatukogu haldjat mitu tundi, oodates karjäärinõustaja kellaaega. Ajasin ta kolleegi marru oma pika kohalolekuga.

Siis oskasin karjääri nõustaja käsi laiutama ja tööturu ameti ametniku nõutusse olukorda panna.. Sain ka teada kui vähe raha mulle töötukassa maksma hakkab. Tatsasin siis päevakeskusesse, et oodata invabussi Kell 4 ta saabuski ja siis hakkasime tee pealt rahvast peale korjama, et jõuda poole kuueks ratastooli tantsu.

Rõõmsate ja vahvate tantsukaaslastega edenes Tartu tee, kui meeldiv silmapilk

Kivilinna gümnaasiumi ees ootas mind eriline kingitus

Mulle oli tehtud personaalne tantsutool, Tartu invabussijuht oli teinud

See oli imeline tunne, et liikusin edasi kui pilvedel ja trenn polnud enam nii väsitav ja võimatu nagu eelmistel kordadel oli olnud vana raske tooliga.

Mu laps ja lapselaps särasid äkki saalinurgas, sain neid veidi põgusalt kallistada trenni jooksul ja järel. Laadisime oma kehad ja toolid bussi ja reis võis jätkuda Põlva poole tagasi. Mu kallis sõbratar ei mäletanud, et ta lubas mind enda poole ööseks , aga ma olin tark tüdruk et helistasin ette. Vastu võeti mind kenasti ja kingitus võeti kohe kasutusele

Nüüd olen oma armsas kodus ja uut väge täis

Friday, September 21, 2007

tusase hommiku kurblik laul

Laual on vaid mustad nõud

Rahakotis aga põud

Lõuna nõud saan puhtaks küll

aga pada pliidil külm

sinna panna miskit pole

teel nüüd liha jahti olen

olen 20 aastat laulnud

nüüd on minu laulud lauldud

riimid need ei jäta maha

olin hea või olin paha

jälitavad igal sammul

käivad aina minu kannul

lähen õue, tuppa, poodi

aina laulan ja ka voodis

on mul meeles aina riimid

unemaalgi nendes triivin

Wednesday, September 12, 2007

Kui inimene midagi väga tahab, siis ta seda ka lõpuks saab

Olen juba mitu aastat tahtnud minna ratastoolitantsu.
Tartu naised, kellega ühes puutega naiste ühingus olen, juba ammu käivad , aga minul on kogu aeg mingi taksituste jada jalus olnud. Kord ei saanud ma teada millal tantsitakse, alles pärast kui asi juba toimunud oli, lugesin lehest, kord ei olnud mul tooli, kord olin ise haige, või olin hõivatud, tööga, laste probleemidega, millega iganes. Ühel korral õnnestus mul rännata isegi tooliga Tartu linna, aga trenni kohale ma ei jõudnud, sest sõber kes mind autoga viima pidi, unustas end jutustama ja ma jäingi jälle trennist ilma. Hiljem teised sõbrad, kelle juurde ma ratastooli hoiule jätsin, juba helistasid ja palusid, et ma nende ratta kuuri ei ummistaks oma kolaga. Kui perega ja autoga linnas käisime tõime siis sama targalt tooli koju tagasi ja õhtutundidel kui jalad väga viletsad olid, kärutasin temaga siis natuke oma aias, sest kaugele temaga minna ei saa, tool on selleks liiga robustne, vanaaegne ja kohmakas. Jõuan tänavanurgani ja olen esimeses asfaldiaugus kinni. Selle aasta septembris sain ma lõpuks ühendust projektijuhiga, kes korraldab seda ratastooli linetantsu. Leppisime siis kokku, et kuna jõuan linna, kuhu peaks mulle vastu tulema invatakso. Võtsingi siis teisipäeval ette vahva reisi. Kolistasin oma väravast välja seljakoti, kargu ja ratastooliga, värval tuli vastu mu pesamuna, kes tuli just koolist ja aitas mind väravast välja, et saaksin lihtsamalt bussijaama. Mu aiavärav, mis avaneb Räpina bussijaama, on vedruga ja iga väljuja hammustab värava vahele , sisenejale on ta sõbralik aga välja minna on ebamugav. tatsasin siis oma kraami koormaga bussiootepaviljoni ette pingi juurde, sättisin tooli reisivalmis, harutasin lahti ja kruttisin kokku Istusin pingile ärevusega bussi ootama. Kartsin, et kuidas suhtub minusse bussijuht, kas ta aitab mind, või laseb mul ise oma koormaid pakiruumi punnida, või kas ta üldse mind mu kolaga peale võtab ja kas see kummalisel ajal väljuv buss üldse olemas on, polnud ma ju kunagi selle bussiga sõitnud. Kui kell sai kolm, sõitis ette Pärnu bussipargi buss, küsisin pileti Tartusse ja ütlesin, et mul on üks asi ka pakiruumi panna, kas bussijuht oleks nii lahke ja aitaks mind, tema naeratas ja ütles et ta teab, oli ju minu toimetamisi parkimisplatsil aega parajaks tehes näinud. Reis võis rõõmsalt alata, Tartus oli lahke bussijuht jälle kenasti platsis, kui olin bussitrepist oma keha ja kargu ja koti alla korjanud. Kärutasin siis ratastooli Gargobussi ukse kõrvale, kuhu oli kokku lepitud kohtumine invataksoga. Enne seda, kui jõudsin end ümber nurga kolida, taipasin veel ühte kena neiut saata endale bensukast kohvi tooma, tema kaaslane oli õnnistatud seisus noorik ja kohvi oodates sai mõnusalt lobiseda lapse ootuse rõõmudest ja raskustest. Nagu ma ümber nurga sain ja oma keha toolile olin just istutanud, et kohvist ja päikselisest sügispäevast hetke rõõmu tunda, oli invatakso kohal. Lahke autojuht aitas mind bussi ja reis jätkus meeleolukalt mööda Tartu linna. Bussis istus juba ees juba mu vana tuttav Maarja Kaplinski, kellega rääkisime suvest ja luulest ja tööst ja õppimisest jne. Nende teemadega tuli taksojuht ka vahvalt vestlusse kaasa, kui tal bensiini võtmise ja reisijate abistamise vahel mahti oli . Tartu puuetega inimeste koja juures hakkasid tantsijad, kes ootasid lahtise ukse juures bussi sisse sõitmist hõikama, et seda pruuni tooli pole meil ju kunagi onud, kust see tuli. Bussijuht siis naeris, et seda uut tantsijat pole meil ka olnud, minu peale näidates. Rõõmus ja sõbralik seltskond sai lõpuks kokku korjatud linna pealt ja siis jõudsimegi lõpuks Kivilinna Gümnaasiumi trepi ette. Trepi ees oli kena kaldtee, aga uksest sisse saamine oli juba väike katsumus. Kellel oli kehvem tool, see omal jõul edasi ei saanud, kuigi lävi polnud sugugi kõrge, selline väike randikene. Kuna olime suure pundiga, siis sai üksteist aidata ja see pisike nõks ju meid entusiastlikke rändureid ja tantsulõvisid ei peatanud. Lift käis mingi nipiga ja sisse mahtus vaid üks tool või kaks väiksemat ja keegi pidi koguaeg võtmega kaasa sõitma. Marguse abiline, kena noormees, mängis meile siis liftipoissi. Kui me seal siis teosammul ülessõitmise järjekorras edasi liikusime, saabus bussitäis rõõmsaid sõpru Põlvamaalt: minu noorema tütre armas sõbranna ja endine pinginaaber Stella ning meie pere kallid sõbrad Vaasid kahe lapsega. Saal oli ilus suur ja peeglitega. Tantsuõpetaja, kena noor ja armas noorik, teatas meile kohe tunni alguses , et me peame varsti mingi aja ilma temata hakkama saama Küsimuse peale miks, ütles ta, et läheb veebruaris sünnitama. See oli rõõmustav uudis. Hakkasime siis hoolega tantsima, mina olin ju esimest korda ja ei teadnud midagi mis tegema peab, teistel läks väga kenasti , aga mina olin kui mingi häda seal keset teisi, ega ma nii kohmakas polegi, aga mu tool takistas mind ikka väga. Kui teised olid juba keerutanud kaks tiiru peale, siis mina punnisin veel esimest tsõõri lõpetada. Aga nii vahva oli, mõne asjaga sain ikka hakkama ka ja tunni lõpuks hakkasin juba taipama, mis minult oodatakse. Ega see line tants ratastooliga ikka lihtne pole, peale selle et pead tantsima , pöördeid ja ja liigutusi tegema , on tarvis veel rivis ka püsida. Kui tund oli lõppenud proovisin Maarja pisikest ja kerget tooli ja sain aru, et minu kohmakus polegi tingitud mu enda kohmakusest, vaid hoopis tooli omast. Tagasi bussi kolides olime targemad, kes jaksas läks trepist ja kes suutis see tiris kaasa ka oma tooli, siis läks vähem aega, sest ühe kaupa liftiga sõitmine oli ikka hästi aegavõttev tegevus. Kui trenni sõites sain mina esimeste hulgas auto peale, siis tagasi sõites olin viimane, sest läksin ööbima isa juurde ja isa elab mul Kivilinna Gümnaasiumi lähedal. Kõik olid juba oma kohad leidnud ja mind sõidutati kui kuningannat tooliga mikrobussi. Panin küll korraks silmad kinni, sest kuidagi kõhe oli sõita mööda raudteed kui ise ei juhi vaid keegi sind sõidutab. Invatakso juht on kogenud ja kindla käega ja kui teine kord oma elu ja ihu tema kätte usaldan, loodan tsirkust enam ei tee. Naised kojusõidu ajal soovitasid mul uue tooli muretseda, et selle Stalini aegsega ei saa ju tantsida. Keegi hõikas veel, et sellega sõitis Stalin ise, sellega ei tohikski tantsida. Isa kortermaja ukse ees aidati mind bussist maha ja isa tuli trepile vastu, sikutasime kahekesi tooli tuppa. Istusime isaga kahekesi köögis, pidasime videvikku ja muljetasime minu vahvat päeva. Tundsin, et olen justkui jälle väike tüdruku tirts, kes tuli koolist koju, isa kaitsva tiiva alla. Järgmisel hommikul olin veel õhku täis, et kui toreda asjaga ma hakkama sain. Kui oleks vaid mu rahakott paksem, käiksin sinna trenni iga teisipäev, järgmisel teisipäeval saan minna, sest pean niikuinii olema sellel päeval Tartus arstilkäigu pärast. Aga edaspidi vist juba ei saa minna. Kui just mingeid vahvaid sponsoreid kuskilt välja ei ilmu.

Sunday, September 9, 2007

Ma pühitsesin täna pühapäeva

No tõesti kõigest hingest Hommikul hakkasin kella 10 st pihta ja õhtul kell pool 9 lõpetasin ja siiis kukkusin oma teismelisi poegi kasvatama, sest selle pühapäevatamise peale oli kuidagi palju auru äkki mu sees, kusjuures tavaliselt peale kelle kolme pole ma sugugi enam pooltki nii arukas kui kohe pärast ärkamist.Tavaliselt on mul vaid kaks tundi produktiivset aega hommikul, kui suudan olla värske , tubli ja rõõmus, ülejäänud aja tuian kui elus laip ja kell 3 on nii raske see olemine, et pane tikud silmade vahele, hoia peast ja kõhust kinni, et ümber ei kuku või valju häälega oigama ei hakka. Kui siis saan veidi pikutada, jaksan ka kuidagi edasi tuiata , aga midagi täpset ja tähtsat ma õhtupoole reeglina ette ei tohi võtta , sest lihtsalt kurvad kogemused tuletavad end meelde , olen paar ilusat nõud ära lõhkunud ja kaks korda oma armsa auto puruks sõitnud. Kõik ainult sellepärast, et vahel hindan oma võimeid üle ja unustan ära, et õhtul peaks nagu madalamatel tuuridel elu võtma.
Käisin hommikul karismaatilises kirikus muusikuks, lasin end lõunaks koju tuua , toitsin end jooksu pealt ja siis lasin end viia metodisti kirikusse magama.
Ma lihtsalt ei suutnud peale kella kolme enam ristiinimese moodi ilusti saalis istuda, hiilisin vaikselt teise ruumi ja tukkusin seal diivanil, hiljem tänasin Jumalat , et kellelgi selle aja jooksul pissi häda ei tulnud ja mind sealt möödaminnes ei avastanud, pool viis võpatasin selle peale, kui Soome külaline eesttoast röögatas:"Ära pelga!", vedasin siis oma ihu saali poolele tagasi ja laulsin oma heleda häälega rõõmsalt lõpulaulu kaasa.
Sõbranna kallis hing viis mind veel autoga poodi ja siis me veel istusime "Allikas" ja kuulasime uudiseid Iisrealist, tegime enestele hilisõhtust söömaaega, nautisime seda ja jutlesime.
Koju tulles olin veel nii väge täis, et kukkusin lastele võileibu vorpima ja neid puhtusele korrale ja kasinusele käsutama.
Kirikukleit tolgendab trepikäsipuul ootamas kuna ta ülemisele korrusele riidepuu peale viin, poisid said suure punnimise , sõitlemise ja pisaratega puhaste linade vahele, nii saan minagi minna ja end siruli visata.
Mukile lobi ette, uksed lukku ja unemaale, homme ka päev, kui Jumal lubab

Thursday, September 6, 2007

üks pusa ja kaks susa

on sügav soe sume sügisööö
ja suvi polegi justkui otsa saanud
noored armunud suruvad end turuputka nurka ja susistavad seal
kui nendest möödudes ehmun ütlevad nad mulle tere
ritsikad siristavad meeleäraheitlikult ja õhk on kuidagi karge aga samas ka soe
tänava valgustuse paistel on kõik veel niiiiiiii roheline
istun üksi õues sest tuppa minna veel ei taha
seal on kaks ogarat teismelist kes itsitavad ja ajavad mind pimedasse kitsasse kohta
ma ei tahtnud sinna minna
läksin välja
majast välja
endast välja
ja nüüd mu keha on aias toolil aga hing solberdab kaelani järves
kehaga ei saa sinna minna, sest vesi on vist juba külm...
istun siis üksi öös , vahtides pimedusse
mõnes toas on valgus aga mõnes televiisor
ja mina olen aias sügise kütkes...

Wednesday, September 5, 2007

MA OLEN VABA!??

Hästi kummaline on olla, ku paljusid vastikuid asju enam ei pea
Ma ei pea enam kunagi kannatama teiste lohakuse laiskuse ja ükskõiksuse all Ma ei pea enam kunagi roomama voodialuseid pidi ja kapitaguseid ja laua aluseid ja pingitagusied pidi , korjamaks teiste lohakile jäetud klotse, mänguasju pliiatseid ja mida iganesMa ei pea enam kunagi õngitsema laua pealt sodi kuhja alt rühmapäevikut , ega leidma oma vahendeid rebituna, retsituna närituna jne sahtlipõhjadest kapi ja voodi tagustestMa ei pea kunagi enam peitma isiklikke asju ja kandma neid kramplikult kaasas, et mitte karta, et keegi paneb mu plaadid tünni või viskab mu riided prügikasti
Ma ei pea enam kunagi taluma kellegi kapriise ega kartma alandusi süüdistusi ja ebaviisakust.
Ma ei pea iial veetma unetuid öid enne tööle minekut, olles hirmul mis totrusi mu kolleegid plaanida suudavad.
Ma ei pea iial enam püüdma kramplikult meeles pidama, mida räägin ja teen, et seda kõike mu enda vastu ära kasutada ei saaks
Ma ei pea enam taluma alandusi ja mõnitavat käitumist
Ma ei pea iial enam kartma , mis arvatakse minust kui istun õues või pikutan murul
Ma ei pea iial enam kramplikult vaatama, et mu laste jalad oleksid kogu aeg kaetud ka suvel
Ma võin lasta käia oma lastel ja lastelastel ringi nii nagu neile meeldib ja ma ei pea põdema, mis arvab küla , mida arvavad mingid funktsionäärid jne
Keegi ei saa enam tulla minu peale karjuma, mind süüdistama , ähvardama, inetute sõnadega nimetama.. MA OLEN VABA!!!
Aga ka rahavaba.
Kas ma siis olen ikka vaba
Nüüd olen ma vist millegi muu kütkes, nüüd olen oma hirmude kütkes, kas san maksta maksud , kas mu pere saab söönuks kui on makstud maksud
Olen nii kartnud nälgajäämist, et ma ei mahu enam oma väikesesse kööki
Koperdan nüüd seal kartulite, makaronide, peetide, porgandite, kurkide,tomatite, pudrupakkide, kaerakliide, kuivikute ja ma ei tea mille otsa
Nüüd olen ma mures, et need asjad hukka ei läheks
Püüan teha sisse, püüan teha süüa,
püüan neid sorteerida ja ladustada
Kas ma olen vaba?
Ma vist ei oskagi olla vaba!?

Tuesday, September 4, 2007

Töötu tüdruku kummalised mõtted

Sellel sügisel olen siis tööta tööline
Hommikul ei pea ma tõusma, kui just ei taha olla hirmus tubli koduperenaine ja oma tiinekaid kiusata
Peaks vist tegelikult hommikul hirmus vara tõusma ja istuma pudrukausiga poiste nina alla
Muidu tormavad hiljaksjäämise hirmuga ja tühja kõhuga pea ees uksest välja, riide rada kapiuksest selja taga sabas, sest pole ju aega rahulikult vaadata, mis selga saab ja õhtul lihtsalt ei viitsi asju valmis panna.
Mina muidugi mütttan poole ööni võileibu teha, sõiduraha otsida, süüa teha, koristada, poes käia ja ei saa enne kaheksat järgmisel hommikul jalgu alla. Selleks kellaajaks on juba kas kõik läinud või lootusetult hiljaks jäänud.
Võileiva pakkumine jääb vist varsti ära, sest see pidi kõige kallim toit olema ja töötu abirahaga ei saa nagu kallieid asju endale enam lubada. Pean oma mõistuse tagataskust välja võtma ellujäämise teadmised, kui eelmine kord töötuks jäin. See oli kuskil 80 ndate lõpus. Sõime siis ohjeldamatult praekartulit ja jõime taimeteed peale.
Naabrinaine müüs piima võlgu ja mingi memmeke tõi mehele kella paranduse eest igivana tangu.
Keetsin neid tange vahel mitu päeva
Nüüd pole lehmatädist naabrinaist
ja piimasuppi vist hommikul eriti enne kooli pakkuma ei hakka.
Siis olid lapsed väikesed ja oli elutempogi teine.
Koolilapseks said nad siis, kui uuesti tööle sain, tegin ise endale ja külanaistele töökoha
Nüüd olen 13 aastat vanem ja entusiasmi hakkama saamiseks polegi nagu ja ei tahtmist ega jõudu.
Huvitav kaua ma siis siin kodus norutan, homme torman juba arvuti koolitusse ja järgmisel nädalal oli vist ka mingi koolitus
Koju ma virisema vist ikka ei jää, aga siuke urgu peitmise tunne on küll peal.
Paneks ahju kütte , sööks midagi head ja tõmbaks teki üle pea.
EI SAA!!!!!
Poisid tulevad varsti koolist ja siis on nad peadpidi külmkapis ja et nad hommikuleiba ära ei sööks , pean midagi vaaritama.
Ajan nüüd kargu alla ja kööki pliiti kütma, ehk jaksan mõne nurga hiilgama ka nühkida, siis on endalgi hea vaadata, teised ju niikuinii ei näe, ei mind ei mu elamist.
Ükskord kui olin hirmus kaua koduperenaine olnud ja ja selle kodus olemisega endameelest juba jaburaks läinud, värvisin pea lillaks , et natuke rutiini lõhkuda. Mitte keegi ei näinud, kõndisin oma pere keskel selle peaga 3 päeva, enne kui mu emale külla sõitsime ja see kohe mind nähes koleda häälega röökima pistis.
Nüüd küll külmetavad juba mu paljad varbad, lähen teen tule pliidi alla
See on ikka hea, kui oma küte on, kütan millal tahan ja praegu ongi see tahtmise koht

Wednesday, August 29, 2007

Sügisõhtute süngus trügib vägisi mu mõtetesse

Üks daam, kelle bloggi ma ükskord ära eksisin ja sinna nüüd iga päev nimelt ekslema lähen, kirjutab vahel väga tõsistel teemadel
Üks ta sissekanne tekitas minus väga raskeid mõtteid
Võibolla on see tingitud mu raskete elumuutuste perioodist?
Ei tea, aga rasked ja koormavad on need mõtted
Ingrid kirjutab-Jõudes oma elutee lõpusirgele on igal inimesel võimalus teha tagasivaade eelnevale.- iga päev tunnen, et homset ehk ei tulegi, sest edasi elamiseks polegi justkui jaksu

Ingrid kirjutab-Oled sa sulle usaldatud seemne külvanud?- tunnen et mu seemmned on lennanud kõik tuulde, et mu elu on möödunud tulutult
Ingrid kirjutab-Oled sa hoolitsenud külvatud seemne eest?- Ma pole osanud hoolitseda ei oma ega võõraste laste eest, et nende väärtushinnangud oleksid õiged, ma pole suutnud lasteaialastele õpetada isegi tere ütlemist, tõsisest, eksistentsialistlikust filmist loeb mõni mu lastest välja vaid totrusi.
Ma ei saa sugugi aru, miks peaksid lapsed seksima ja alkoholi tarbima ja inimesed üldse jooma alkoholi ning miks ei tohiks lapsevanemad sellest kõigest oma lapsi hoidma- mu üks lastest leiab, et selle teemaline film on jama
Appi!!!!
Kelle olen ma üles kasvatanud ja kuidas kasvatab ta omi lapsi, üks psühholoog ütles, et ta lastest võivad tulla paadialused kui ta oma väärtushinnanguid ei korrasta!?!?
Ingrid kirjutab-On sul võimalus lõigata oma töö vilja või jääb viljakoristus nende hooleks, kes sinult teatepulga võtavad?
Oled sa rahul oma elutööga või seisad elusügisel ahastades oma sööti jäetud põllu serval?-
Reedel sulen ma viimast korda oma elutöö(lasteaia) ukse, minu teeneid ei vajata enam, tulen läbi küla, kus tulevad alati vastu mulle lapsed, keda olen ma kõiki kunagi õpetanud, kellest keegi ei ütle mulle reeglina tere, vaid itsitavad piinlikult, millest näen, et nad tunnevad mind.
Ma pole ühtki last oma 20 aastase õpetaja staazi jooksul löönud ega halvasti kohtlend, otse vastupidi. Ma olen südamest neid armastanud, nende eest hoolitsenud, neid lohutanud, sülle võtnud, juhatanud sirgele rajale...
Ja ma seisangi oma elusügisel ahastades justkui sööti jäetud põllu serval..