Thursday, November 2, 2023

 Oskad olla ontlik

natukene tontlik

on see kuidas oskad olla

Oskad teha sõnu, 

neid siis rõõmsalt süüa, 

juures lokku lüüa

et ei teinud miskit

Elu andis hoope

 ja siis oli kahju

et sind nad tabasid

aga ikka oled sina

see kes oskab olla

oskab olla ontlik

teed nägu juurde

et sa oled tänulik

aga miskipärast

ma sind ei usu

 kuigi mul sust kahju

ja olen lihtsalt sõbralik



 Sa tegid mulle haiget

aga sa ei teadnud ju

et see inimene

ei ole see,

 kellena ta end esitleb...


Ta tegi mulle haiget

aga ma ei saa

 ju sulle öelda

et langesin ta lõksu.


Ta ei saa sind ära kasutada nii

nagu mind

aga 

sa tegid mulle haiget

et 

usaldad enda saladusi 

sest  sa tea,

mis inimene ta

 tegelikult

 on....


Ma ei taha

 sulle öelda,

kes ta on, 

ma ei taha purustada su illusiooni

ja kas on õige

öelda sulle,

et see inimene pole see kellena esineb,

et ta on sind ära tinistanud..


Ja, ta oskab veedelda,

ta oskab ümber sõrme keerata,

oskab mängida  kaastundlikust,

hoolimist,

aga kui minul, sinul, teda vaja oli

teda polnud me kõrval,

saage ise hakkama

meil oli kokkulepe...

Ja kui sinust on saanud

äge inimene, 

murdis ta me kokkuleppe,

nüüd saab ta sinust osa,

päevitab uhkuse päikese paistel,

et

kui lahe ja vahva sa oled...


 Ja kui me olime hädas, 

kui me vajasime tuge, 

saime ise hakkama, 

sest meil oli kokkulepe,

 mille ta murdis,

 kui see oli talle

 ja ta egole kasulik...



Monday, October 30, 2023

Kuhu sa lähed, pea tuult täis nii, et maha jäävad laibad?!!

 Me kõik soovime kuhugi kuuluda, see on hästi oluline. Saan aru, et sõprust ja armastust ei saa osta, aga ma miskipärast arvan, et ma pole keskmisest ebameeldivam inimene, keda peaks igalt poolt ära ajama. Kes te olete, kes te olete need omad ja kes on võõrad, keda ära ajada?!

Katkestad naba ära, oma tervise ja rahakoti tühjuse hinnaga, et kusagil olla, igaüks on väärt kusagil olema!!!!

Tõstatad küsimuse, et mis toimub-

Oi, näpukas

no rahuned maha ja olid siis rahulikult edasi

Võtad arutlusest osa ja siis saad jälle heleda plaksu vasta tatti

Ei me ei tegele praegu sellega ja Sina ei ole see inimene keda me vajame appi, küsid miks

me ei tegele selle teemaga

no tore, proovid võtta vabalt, pole kohustust, pole vaja pingutada

Aga kummitama jääb, et mis toimub

Kas oli ikka näpukas?!

Miks esitada küsimus, et tulge appi ja siis ei sobigi, kas tegelikult polnudki näpukas

Oleks ju võinud siis mitte ühisesse patta visata hõige, oleks pisarad ja kahtlused ja põdemine ära jäänud

Oh

Lihtsalt ongi nii tore põrutada täiskiirusel üle laipade ja siis imestada, et keegi sai pihta või, mis sa koperdad siis jalus...

Räägid 101 korda, et olge rahulikult, võite panna oma riided ja asjad ilusti riidehoidu, uks läheb lukku ja asjad on hoitud. Inimene kuuleb seda või ei pane tähele või mida iganes, läheb minema keerab ukse lukust lahti ja läheb ära, ta ei lähe lihtsalt minema, ei ta jätab ukse pärani ja kõik need asjad, mis siis lubati hoitud olla, jäävad lihtsalt ripakile, olge lahked ja tulge. Kes lubas, et on hoitud, jääb siis ju süüdi, kui midagi juhtub?!

Kuidas nii saab, lihtsalt trampida üle laipade?!

Kus kohas me elame?! Igaüks oma pisikeses maailmas, ajame oma asja, ja mis meist selja taha jääb, on kama kaks?

Viskame õhku süüdistuse, aga ei vastuta, nii tore

ja teeme näo, ise oled süüdi et tolgendad jalus või haiget saad

Mis elu sa elad, et märkad vaid enda vajadusi?!


Kuhu sa lähed nii, et maha jäävad laibad?!!

Thursday, October 26, 2023

 Avan jutuakna, kirjutan paar sõna, kustutan ära

Sest nagunii leidub keegi,  kes saab valesti aru, kes saab solvatud või üles ässitatud, kurvastatud või mida iganes...

Mu mõtetes on midagi,  mida tahaks jagada, aga ei saa..

Ei tahaks kellegagi sõda ega maid jagada..

Mu lähedastel pole aega, sõbrad on surnud  või välismaal ja ka neil pole aega millessegi süveneda...

Sulen jutumulli, sulen arvuti ja kuulen pimeduses, kuidas maanteel veereb  keegi või midagi itta ja läände ja minust mööda...

Friday, May 27, 2022

 


Ma pole ammu kirjutanud, olin pikalt haige nii füüsiliselt kui vaimselt.

Ja ühel hetkel kaotasin paroolid, keegi häkkis mu kontole sisse ja ma ei saanudki kirjutada.

Maailm on vahepeal totaalselt muutunud, koroona asemel on kõigil meelel ja keelel sõda, mõni veel käib poes ringi mingi lapiga, tekib tunne, et tal on äkki mingi äge haigus, mida ei taha teistele anda, siis tuleb tast hästi eemale hoida😉

Käisin septembrist märtsini koolis, minu tervisega oli see hullult ränk, võtta selga hommikul seljakott, iga ilmaga end kohale tarida, sõita täiskiilutud bussis maskiga, kusjuures ma olen astmaatik ja maskis olemine on äärmiselt suur katsumus, taluda päev otsa mõne nõmedat käitumist, samas püüda võtta koolituselt viimast, sest õppima ju ma sinna läksin. Vahel unustasin ära, et selle koolitusfirma toidupakkuja tooted minu sisikonnale ei sobi, siis olin veel pool päeva lisa tervise hädadega vaevas. Tegin hoolega praktika päevikut, tegin lõputööd, sõitlesin ebameeldivate bussijuhtide ja reisikaaslastega, aga tunnistuse ma kätte sain. Lubasin endale kaubareise linna kaubanduskeskustesse, kus meeldivaks kohaks sai kvartal, kui bussini oli mitu tundi. Seal on rulaatori taolised ostukärud, kärutasin ennast külmikute ette, istusin istmele ja uurisin kapi sisu mõnuga, nuti kassas istusin ka kassa ees ja piiksutasin mugavalt oma kaupu. Kodulinna poodides käin viimasel ajal ratastooliga, ma ei suuda seista, pink on Maximast ära kaotatud ja suures ostusaalis ringi tiirutamine käib mulle enamasti üle jõu. Üks õhtu, kui mees kaasa ei tahtnud tulla ja pidin toolita Maximas käima, olin nahaalne ja istusin nutikassa ette tumbaga, millega müüjad riiuliteni ronivad. Juhuslikult oli tööl töötaja, kes seda ei keela, mõni töötaja ütleb, et ei tiri neid tumbasid siia, see pole taburet ja paljudes suure linna poodides on tumbade peale suurelt kirjutatud, et ainult töötajatele. Ükskord Tartu Kaubamajas istusin selle tumba peale, siis tuldi küsima, kas mul halb on, aga ei pahandatud. Konsumis on võimalik panna ostukäru ratastooli külge, aga Maximas on üldse jube kitsas ja korv mu tooli sarvede otsa ei mahu. Kui kindlasti plaanin Maximasse minna, siis lähen oma seljakoti või poekotiga, mille siis riputan endale kõhu peale, et mees ei peaks rasket korvi kandma ja laon meeldivad kaubad endale kaela ja saan rahulikult silmitseda kaupu ja vaikselt oma toidukordi ja asju planeerida. Ilma, et peaks muretsema, et kas jaksan kõndida-seista ja pea pulki täis, sest jalad ja olemine segab või keegi lükkab mind kogemata ümber või kisub ostukäru käest ära, millele toetun või mida iganes. Ratastoolis inimest enamasti ei rünnata, kui just kogemata korviga vastu pead ei anta, aga siis peab olema nii palju rahvast poes, et inimesed ei mahu enam muidu liikuma, kui peavad endale korvidega teed tegema. Mina enamasti lähen poodi siis, kui kõik on ära käinud või pole veel poodi ilmunud, enne kümmet hommikul näiteks.

Kevad ei taha kuidagi saabuda, mõni päev on nii soe, et kraamisin valge kostüümi kapist välja, mõni päev on vaja jälle paksult end riietada. Nagu natuke soojem on, on võililli kõik kohad täis ja hein kasvab jõudsalt. olen juba üks kord lasknud ennast muruniidukil mööda saunatagust muruplatsi lohistada, aga juba on vaja jälle seda liigirikkust kaunistada, muidu jääb mulje, et olen jätnud oma kartulimaa lihtsalt sööti. Sibullilled õitsevad viimaseid hingetõmbeid ja siis on üks ühtlane roheline mets. Keegi on külvanud kirsse mu murusse ja lasin neil hakatistel mitu aastat tagasi olla ja tänavu on nad nii õites, et näis kas kannavad ka midagi. Mul on selline muruniiduk, et kui lased lingi lahti hakkab ise jooksma, ma siis lohisen järgi nii kaua, kuni enam ei jaksa, lasen tal välja surra ja lähen ütlen kallimale, et korja palun oma niiduk niidult ära. Kunagi, kui niidukit polnud ja vikatiga niita ei jaksanud, kasvas hein sauna taga üle pea, ütles keegi mu tütrele, et tal on nii paha vaadata, et tema lapsepõlve kodu nüüd nii räämas on. Soovitasin tütrel öelda, et tema emme kasvatab seal erilist putukasorti ja siis ei tohigi niita. Kord kui kõndisin õunaaias ja ajasin seal lastega juttu, ütles üks möödakäija, et tema arvas, et meie krundil ei elagi kedagi. Nii normiks on kujunenud, et muru peab viimseni nudi olema, muidu oled laisk hooletu ja ma ei tea mis veel. Mina olengi laisk, sest olen liikumispuudega ja ei jaksa põõsa all urvitada 24/7. Mu tomatid-kurgid ja maitsetaimed ripuvad kõik maja seinal lillekastides, hommikuti käin ümber maja neid pudru kõrvale näpistamas ja õhtuti voolikuga kastmas. Muru niidan nii palju kui jaksan ja kui ei jaksa siis ei niida. Mõtted on suves, kus peaks olema üks tähtis üritus, aga selles suunas siputada kuidagi ei jaksa. Besedka seisab kuuri all pulkadena ja värvgi on ostmata. Keegi lohutas , et kui vihmad üle lähevad, siis teeme. Aknast vaatavad sisse nõgesed ja võililled ja rõõmustan, et elan heki taga, et igaüks seda ei näegi 😊




Thursday, January 23, 2020

Vastuseks oma tütre blogile


Tahtsin oma tütre blogi kommenteerida ja see kommentaar kasvas liiga suureks
Siis vastan siia sellele blogile


Ma pole kunagi eriti seda jälginud, mis moes on, vaid seda, et mis mulle endale meeldib ja milles ma ennast hästi tunnen või et  viimasel ajal kui pole enam väga vigurit, mida heameelega teistele näidata, proovin endale oma riietega lihtsalt saada kaubanduslikku välimust, et mitte teisi ehmatada oma volüümidega või puudustega.
 Ei tulnudki selle peale, et mu vanem tütar samasugune on,  et  riietub nagu iseteadlikult, trendidest hoolimata. Ükskord küll olen  kandnud mingit kummalist  hetkel moes olevat kooslust, siis tuldi mind kiitma, et nüüd olen nagu teised, mitte nagu mingi imelik, et see punane mantel olevat õudne jne. Tegelikult oli see punane mantel eriline meistriteos, mu ema sõber rätsep õmbles ja mina disainisin. Linnapildis oli  ta aga harjumatu, sest kõik käisid ringi mingis kaka värvi tumedas ja siis oli keegi helepunases mantlis, kus see mäss ja vastuhakk kõlbab. Mu ema sõber aitas mul  paljusid riideid õmmelda, mina joonistasin moe ja tema tegi valmis. Lõpuks ta hakkas mulle ütlema, et õmmelgu ma ise , ta võib heal juhul  välja lõigata ja esimese proovi teha,  näiteks suuremate asjade puhul nagu mantel. Kunagi oli mul  ruuduline kleit, mille disainisin nii, et nägin peaaegu ideaalse figuuriga olevat. Mul nimelt polnud noorena  väga rinnapartiid ja  kui ma noor olin,  polnud see moes, et naised liiga kõhnad võiksid olla. Kõhn olemine tähendas seda, et sa oled  lihtsalt mingi niru, et pole naisterahva moodi.  Nüüd kui ma olen väga naine, on just kõhnad moes. Aga ma oma eluõhtul ei tahagi moes olla, tahaks ajada rahulikult oma asja ja kuna inimeste seas paljalt liikuda pole viisakas, peab ju mul midagi seljas olema. Kuna ma ei armasta ühtki tuima ja  üksluist asja, võtan igat asja kui loomingut, tulevadki mu riided  mõne meelest imelikud. Nii meeldib mul ka  süüa teha nii, et see on midagi erilist ja näeb välja kaunis, kui koristan, siis peab tulemus olema selline, et elamise puhtusele lisandub mingi  detail, mis on seotud loovusega. Nii on mu kodu täis sitse, pitse ja satse  ja toitu  serveerin nii, et silmale hea vaadata lisaks maitseelamusele.
Mulle meeldib palju üksi olla, lugeda, vaadata oma lemmik sarju History kanalilt või lihtsalt kuulata mööduvat linna heli või lindude sädinat akna taga. Kui käin basseinis, siis tahan ka olla omaette, omaette mullivannis, omaette oma  vesi-aeroobikaga, irdun seltskonnast ja tegelen  iseenda liikumisega, veepahina ja mullide kuulamisega, mõtlen samas uue kleidi  fasongi välja või mõne uue keraamilise asja kuju. Mõnikord olen  ülevoolavalt seltskondlik aga enamasti meeldib mulle vaikselt omaette nokitseda, sellega oleme mehega hästi sarnased,  poeme oma urgu ja tegeleme oma asjadega  ja söögitoas- ühises ruumis saame kokku, kui  vajame teineteise seltsi.
Mis puutub helitapeeti, siis mulle meeldib hommikuti kuulatata kohvi-pudru keetmise kõrvale terevisiooni, et olla maailmaga kursis ja keegi  oleks sinuga nagu ühises ruumis, ajab oma asja, aga mina ei sega teda ja tema ei sega mind, kui hakkab segama, saab ju iga kell kinni panna. Ja toitu teen kindlasti mingi filmi saatel, koorin , tükeldan ja samas käib telekas mingi saade või film, hästi hea on järelvaatamise võimalus, lähed kööki midagi segama või võtma või panema, saad saate pausile panna ning tagasi tulles edasi kuulata-vaadata.
Vanasti, kui mul nõudepesu masinat polnud,  veetsin  nõudepesu kõrvale tunde kuulates vikerraadiot. Eriti mõnusad olid  Hendrik Relve  saated.
Meil on majas kolm televiisorit, igal matsil oma ja üks ühine, et kui keegi tahab vaadata oma asja, läheb oma tuppa ja ei  suru oma maitset teisele peale.
Kui lapsed on külas, siis vaatangi asju järelvaatamisest järgi, sest ei taha jõllitada telekat, kui lapsed on kodus, siis tahaks iga hingetõmmet olla nendega koos ja nende rütmis.
Arvuti käib mul koguaeg, kui mahti saan, vaatan mis maailmas toimub, mida lapsed on kirjutanud, kui on uudiseid, jagan seda nendega. Vahel isegi filmi vaatamise  ajal  kiikan arvutisse, kui on mõni võõras nimi või mõiste, mida saab  kärmelt arvutist järgi vaadata käigu pealt. Minu isal karjusid telekas ja raadio üksteise võidu päevad läbi, see oli väga häiriv, Küsisin ta käest, et miks see raadio hakkab tal tööle hommikul kell seitse, kui on pühapäev. Ta ütles, et siis ta saab teada, et algas päev, et nüüd on hommik ;)
Mulle vaatab päike hommikul  voodisse, et kuule ärka nüüd, siis panen padja akna ette J

Saturday, January 26, 2019

Panen ikka midagi kirja, muidu läheb meelest ja trollijad võite lõhki minna


Sain perearstilt suunamise taastusravisse ja ootasin mitu kuud, aga kohale ma siis  esmaspäeval sain.
Majutati mind Põlva haigla laste ja taastusravi osakonda  lastepalati boksi. Esimese nädala veetsin koos kaaslasega.  Toanaaber oli muidu tore, aga tükkis palju lobisema ka siis, kui mõni äge saade tuli telekast, siis muudkui patras. Muidu südamlik ja asjalik memm, ka nelja lapse ema, ka olnud lasteaednik nii, et juttu  jätkus kauemaks. Seda muidugi ei tea,mis järgmine nädal toob, kuidas  saab hakkama  4 ööd-päeva külgküljekõrval tillukses palatiboksis. Teraapiad kurnavad ja panevad ihu valutama,  vaevlen igal õhtul magama jäämisega ja käin 100 korda  öö jooksul vetsus, see võib kindlasti nõrganärvilist  toanaabrit häirida.





Füsioterapeudiks sain  jalgpalluri taustaga  kena, noore, andeka ja asjaliku terapeudi, iga teraapia on töökas,  värvikas ja nii  põnev, et unustan aja ära ja  teraapia  saab otsa nii, et  ei saa arugi, et olen pool tundi järjest rassinud.
Esimesel korral kõndisime  mööda koridori ja treppi , et  minu võimeid testida, kõike seda teha oli väga vahva  rõõmsa ja toetava  ning empaatilise  terapeudiga.
Teisel korral tegime „stepptantsu“ varbseina ääres astmele astudes, tempot  muutes ja sammumise viise.
 Kolmandal korral sai tehtud  tasakaalu harjutusi tasakaalu padjal ja tasakaalu laual.  
Neljandal teraapia seansil sain olla  akrobaat, kõndisin maha pandud köiel edasi ja tagasi ,  tagasi tulin selg ees, tehes erinevaid lisaharjutus, žonglöörides pallidega ja ilma.
 Viies kord mängisime teleri vahendusel  tasakaalumängu, jooksin  koha peale andur käes ja  ekraanilt nägin, mida andurid näevad ja tunnevad mu liikumises, seansi lõpuks  sain tasakaalulaual liigutada virtuaalseid palle, see oi igavesti põnev, iga  seansi lõpus olen üleni higine, isegi mu väikesed varbad on märjad, pean alati  dušši alla minema ja  pesema puhtaks  ka oma sandaletid.
Lisaks saan vesivõimlemist ja  oma astma pärast soolakambrit .
Vesivõimlemises mulle väga meeldib, käin ju kodus olles ka  kaks korda nädalas Värska veekeskuses ja võimlen seal hoolega, vees saab tunda end taas baleriinina ja liigutamine teeb olemise paremaks  ning  tuju heaks.


Siin Põlva taastusravis on vesivõimlemiseks  pisike lastebassein ja  kui on paariline kõvasti lühem ja  terviselt kehvem või kohmakam, on hästi ebamugav.  Veetase lastakse siis alla ja mina pean  põlved kõveras olema, et õlad ikka vees oleks ja väga vaatama, et teist ära ei uputa. Mõni tahtis väga tähelepanu, raiskas niigi lühikese teraapia aja endale tähelepanu tõmbamisega, ülesandest kohe  aru ei saanud, itsitas- edvistas  ja  rääkis vastiku titehäälega.  Kui juhtusin seansile üksinda, oli lahe ja tegus ja  tore töötada koos terapudiga.
Esimese  taastusravi nädala  viimane vesivõimlemine oli väga tore,  paariliseks oli  15 aastane noormees, kes tegi hoolega kaasa, ei veiderdanud, ega seganud, nii hea oli  teha, pikkus oli ka paras, ei olnud minust väga pikem ega lühem. Ainult, et pidin harjutama ennast  olema tolerantne ja mitte küsima, miks ta  basseinis  paksu keti otsas ristiga on, olen kuulnud,  et mõned õigeusklikud kõnnivadki ringi nendega ja lähevad isegi kuuma sauna, ega võta  risti kaelast kunagi ega mingis situatsioonis.  Vanasti, kui mu sõrmed artriidist nii paistes polnud, kui praegu, võtsin ma  isegi  abielusõrmuse  basseini minnes ära, et  ei segaks , ära ei kaoks ja poleks kõrvalisi asju basseinis peale minu, trikoo ja vee. Aga kuld kaelas  ei reosta vett ja pole minu asi midagi küsida või uurida.

Sain oma ratastooli neljapäeva õhtul haiglasse ja  sõitsin eile  sellega õhinapõhiselt  ringi nii,  et õhtul hiljem  tahtsin ära surra. Teraapiad olid tõhusad + see, et  terve hommikupooliku enne teraapiaid  tuiskasin tooliga mööda maja ringi nii, et selg märg. Kui tekkis tunne, et mu sees on avanenud vihmavari ja ta ei taha ise  väga kinni minna, viskasin oma liha ja luud  voodisse siruli ja olin terve õhtu rahulikult toas, öösel pistsin  põske veel valuvaigisti, mis oli mulle igaks juhuks antud ja ei taha ära kiita, hommik tõi parema tunde. Mingi uitmõte oli nädalavahetusel linna peale minna, aga pärast eileõhtust ehmatust plaanid muutusid, poodi kolama ei lähe, muidu jään veel tänavale ripakile, olen rahulikult majas ja naudin aknast kaunist vaadet  imelisele talvemaastikule üle linna katuste.

Proovin  võimlemise saalis kasutada erinevaid põnevaid vahendeid, aga mitte üle pingutada, katsun minna siis, kui keegi ei näe, siis ei pea tegema pakazuhat, saab teha omas tempos ja iseendale rõõmuks.