Viies blogimispäev

Ärkasin kolmveerand kaheksa ja hakkasin siputama
Kohv üles, puder sooja, triks selga. Mehel lahtist raha mu basseini jaoks ei olnud, hakkasin magavaid lapsi tülitama. Tütar lubas mulle selle raha. Pistsin pudru põske ja tormasin bussijaama.
Üks kohalik mees veab rahvast kord nädalas Värska ujuma oma mikrobussiga. Bassein oli peaaegu inimtühi ja hea oli teha oma võimlemist uhkes üksinduses. Tulin tagasi ja leidsin et kodu on täis asjalikke piruka küpsetajaid, mõni pirukas oli laual ka juba valmis ja mõnusalt krõbe, lubasin endale tassi kohvi ja ühe piruka ning jätsin lapsed alla talitama ja olen jälle voodisõber.Ühel hetkel kuulsin, et koer väga vingub aja ühe trompeti asemel mängib kaks. Läksin alla seda asja uurima ja selguski , et keskmised lapsed käis ringi pasunad käes ja tekitasid sellega ka helisid. Lapselapsed oli avastanud enda jaoks sünteka ja lärmasid sellega. Sain jälle mõnusaid värskeid pirukaid maitsta. Olen kuidagi uimane peale basseini. Üks proua helistas, et kas naisteühingu laager toimub, ma isegi ei tea, kas toimub. Olen kuidagi nörritatud, et pakun mõnusat võimalust enda juures olla ja tagasiside on kuidagi väga loid. Ma ei küsi raha öömaja eest, süüagi olen nõus tasuta andma- makarone ja kaerahelbeid. Ostsin peotelgi, et meil oleks mõnus kuskil istuda, et ei pea iga asja pärast majja ronima…
Vaatasin veidi telekat ja tukkusin. Maja kihab häältes ja kilkeist. Nii tore on , kui lapsed kodus on ja vastutus lastelaste eest on natuke kaugemale minust nihkunud. Ajan kargu alla ja vaatan, mis majas toimub, kuidagi vaikseks on jäänud ;)Selge, miks nii vaikne.
Lapsed on läinud koeraga jalutama ja poodi ning jätnud lapselapsed arvutile hoida. Tegin endale tassi puljongit ja lubasin endale paar pirukat. Tõeline pirukapidu täna
Loputasin tassi, katsin piruka käterätiga, et mitte lubada oma toitu kärbestele jalutamiseks ja olen jälle voodisõber.Lapsed tegid sauna ja tegid õue tule, et grillida liha.
Pesid saunas puhtaks ennast ja lapselapsed. Istuvad nüüd kõik õues ja jutlevad ja naeravad, mina kärsatasin ka veidi aega liha ja olin nende seltsis õuel, ühel hetkel väsisin ära ja tulin ära. Pesin paagidušši all jalad ja olen nüüd voodisõber.

Neljas blogimise päev

Ärkasin kõrbelõhna peale
Pole alla vaatama läinud, mis all kõrbeb, loodan et seda haisu eritavad mu lähemad naabrid
Uudistasin netist, mis maailmas toimub ja kuulan laste nohinat eestoast. Ei taha ära kiita, aga mõtlen, et mu lapsepõlve kodule on see vist päris hea, et ta nii võsas on, keegi ei tea sinna rüüstama minna.
Peaks vist endale kargu alla ajama ja alla kohvi- teed keetma minema. Naudin teki all veel seda, et keegi ei liiguta vaid püsib vaikselt oma voodis, aknast kostub linnahääli ja siblimist- kes sõidab mingi mootorsõidukiga, kes kiljub, kes siutsub, kes haugub. Aga minu maja on veel hetkel unehõlmas justkui. Eile õhtul jäi must alla maha kena segadus, laud oli asju täis kasvand, kui oleks sinna istutatud mets ja kraanikausist vaatasid välja püramiidid. Lähe panen kohvi käima ja püüan end hunnikutest läbi närida.

Ületasin takistusraja, trepikojas lasuva jalanõu kuhja, laual pikutava asjade hunniku, kraanikausis läbisegi pikutavad mustad nõud.
Panin kohvi üles ja asusin süsteemi looma- lauale söömiseks ruumi, mustadest nõudest said mõned puhtaks. Lapse ka ärkasid torisesid mis nad torisesid, söönuks nad said. Lastele jagasin ülesanded kätte ja ise olen nüüd voodisõber.Lapsed tegid lõunat ja pakkusin end juurvilja lõikujaks puhastajaks. kui juurikad kõik patta olid saanud, pesin veidi nõusid , et saaks sööma hakata, katsin laua ja valmistasin värske salati. Õues gaasipliidil valmis imeline eine minia kodusest küülikust ja köögiviljast. Einestasime ja igaüks pesi oma taldriku. Väsisin toidu valmistamisest ja söömisest ja olen jälle voodisõber.Sõime keskmiste lastega eilset salatit ja jõime teed. Vanaisal on täna paastupäev ja tema kukkus hädaldama, et kõik parema söövad ära , jätsime talle siis veidi struudlit. Äkki näeme, et üks kena proua tuleb väravast sisse. Avastasime, et see on Tormi soome vanaema, läksime siis uksele vastu ja olime hästi rõõmsad ta nägemise peale. Ta tuli korraks me juurest läbi, elame ju bussijaamas ja läbisõitvast bussist on hea maha hüpata ja meilt läbi lipata. Jagasime lapsele toodud asja oma kohtadele ja olen jälle voodisõber.Poeg tõi kaasa lisaks küülikulihale ka mingi hakkliha, tegin sellest pirukatäidise, keetsin riisi ka juurde. Sundisin end õhtul veel poodi minema, nii mõnus oli ikka rattaga karges õhtus sõita. Poest tõin valmis taigna, panime sulama ja homme hommikul on kohvikõrvane teada. Lapsed kamandasid kõige väiksemad tudile ja olid ise vahva kamp. Vaatasime veel koos mingit koledat filmi oolong tee kõrvale ja naersime koos inglise komöödia üle.
Käisin paagidušši külastamas ja olen jälle voodi sõber.
Kaunist ööd kõigile!

Kolmas blogimise päev

Ärkasin vihma ladina peale ja tormasin oma pesusid päästma. Lapselaps oli ajanud köögipoolse välisukse lahti ja ehitas toolidest söögituppa midagi, kui alla jõudsin. Korjasin pesusid telgi alla varjule ja surusin telgikatuselt vett maha. Ise sain ka kastetud ohtra veega. Kuna pühapäev on pannkoogipäev, susserdasin mõne koogi ja jahmerdasin tuppa lastud koeraga, kes kartis äikest ja niutsudes end tuppa nurus. Ega ta toas ka püsind vaid tormas tänavale oma piirkonda märgistama, kui uksest pääses. Saime ta ikka tuppa tagasi meelitatud ja ketitatud, ikka nurub tuppa aga kuna ei taha tervet päeva raisata koera tuppa lubamise ja välja lubamise peale siis ei tee ta niutsumisest enam välja ja ta siis otsis õues endale koha, kus mõnusam olla. Lapsed pugisid kooki mõnuga ja siirdusid siis minu voodisse multikaid vahtima. Plaanisime täna keskmiste lastega Tõrvesse sõitu ja sätingi nüüd ennast reisi kostüümi

Jõudsime tütrekesega Puurmani ja kõhud tühjad, seadsime sammu poodi. Mu ema sõbranna oli oma telefoni vist ära uputanud, igatahes oli ta levist väljas. Pistsime siis poe ees pingil põske üht ja teist ja rahvas jooksis meid vahtides kõhuli maha või vastu seina. Kui leidsin , et ei jaksa enam püsti olla, rullisime magamiskoti lahti ja viskasin murule pikali, kohaliku rahva suureks imestuseks. Sain minuti pikutatud, kui poeg üle muru meile järele tuli, kohalikud jotad sabas. Käisime mu ema haual ja Riina mängis pasunaga mõne loo surnuaias memmele. Kohalik pastor oli ka oma telefoni kuhugi ära kaotand, helistasin ja helistasin aga vastust ei saanud, läksime  jahilossi ja ta istus seal rõdul ja ei teadnudki, kus ta telefon. Sõime imehead kooki imehea hinna eest, ajasime juttu ja saime pastori perega tuttavaks taas. Läksime siis Tõrve ja saime näha mu metsistunud kodu, nõgesed olid üle pea ja kõrvetasid valusasti, maja rohkem lagunend polnud, kui  viie aasta eest.  Sumasime seal meeletus nõgese ja ohaka tihnikus ja lasime end kõrvetada ja torkida. Et seal normaalselt liikuda saaks, peaks sinna minema mingi lõikuri ja langetaja brigaadiga. Süda jäi rahule, et maja alles , siirdusime kodu teele.Kuna tütar oli mulle veidi söögiraha arvele pannud , siis Räpinas ostsime  süüa igasugust, tegin imehea salati.  Feta juust, hiina kapsas, kurk , tomat, õli, sibul, soola lõhe, keedu mune - imehea sai. Einestasime ja nüüd olen  voodisõber, lapsed on kõik puntras isa toas ja mängivad mingit lauamängu. Keha kipitab üleni nõgestest , aga süda on rahul  reisiga.

Ilusat pühapäeva õhtut kõigile!

Teine blogimise päev

Eile õhtul enne  magamaminekut panin  ühe kuivikleiva likku, et hommikul värsket leiba küpsetada, olen oma  rahanatuke suutnud nii ära paigutada, niiet enne viimast kuupäeva pole mu arvel peale tühiste sentide midagi. Leib sai juba ammu otsa ja kuivikleivad, mis vanad üle 10 aasta ei maitse mu pisematele ja mul endalgi raskusi nende järamisega. Ärkasin siis natukene peale üheksat ja asusin talitama, kohv-puder-ahi.

Laps jälle  tegi pudrule nägusid ja väiksem sõi suure rõnga kuivikleivast, putru puutumata. Leib ahjus aga küpseb ja küpseb  ja näeb välja kui rokk :(

Hommikusöök söödud ja lapsed toidetud, olen jälle voodisõber.

Lõunaks kraapisin külmikust kõik kokku, mis seal nukralt pikutasid - ühe porgandi, sibula,  mingi  pirukatäidise tooraine, ülesulatatud külmutatud kukeseened, metsalooma pika kiuga lihakene, ajasin kõik läbi mikseri noa ja pannile ja koor ja sool ja pipar ja hapukoor ja sai üks hea soust makaronidele.

Niikaua kui makaronid ja soust  pliidil, pesin mõned nõud , et süüa saaks.

Lapsed sõid paljaid makarone ja sousti sõid suured.

Loopisin nõud ülestikku ja olen jälle voodi sõber.

Kella kuue ajal pesin mõned nõud, et õhtust saaks süüa, lisasin lõunale mõned munad ja soojendasin üles. Söögitegemise ajal vaatasime telekast Hulkur  Rasmust, ajasime oma Rasmust ka sööma aga see magas tekk üle pea.

Väike poiss sõi ikka kuiva kuivikleiba nagu hommikul, suurem natuke songis ja jõi kruusi kakaod.

Loputasin mõned taldrikud ja tassid ning olen jälle voodisõber ;)

Natuke pikutan, siis sunnin end poodi minema, vaja võtta välja raha, et sõita homme oma emakese hauale, poeg lubas panna arvele ja igatsen makaronide asemel kartulit ja värsket salatit.

Sundisin end voodisõprusest välja kakkuda ja linna peale ennast näidata, et olen ikka elus. Homme on  ees reis ja selleks sai siis käidud linnas rahamasina juures. Tänu sellele, et mulle see blogi-teatepulk anti, leidis üks mu kaugel elav sõbrake, et mind  on vaja toetada, lugedes mu blogi. Tänu temale  oli me perel kuninglik õhtueine- ostsin allahinnatud broileri, mis kadus laualt, kui nõiaväel jättes maha vaid kondid, mida kass ja koer sõbralikult nüüd jagavad.  Suur aitäh armas sõbrake! Veel sai ostetud juustu ja piima , mida saab siis pudru kõrvale hommikul pakkuda. Poest tagasi tulles sai ka natuke nalja. Kui hakkasin oma maja ette keerama , kuulsin et mingite tüdrukute heleda hääled laualavad- mägede harjadel kuumamas koit, marssisin nurga tagant välja  ja laulsin aldi partiid vastu- vägevail vooo…. Oi seda itsitamist siis. Rõõmsalt koju naasnud, söötsin lapsed, pesin mõned kakaotassid, mis olid vahepael lauale kerkinud ja olen jälle voodi sõber. Ootan telekast pikisilmi Downton Abbey t. Jumaldan selliseid kostüümi draamasid, olen ju pulstihull  nagu mu mees mulle ütleb. Kui  vigur lubaks, siis hoidke alt, milliseid kostüüme ma siis teeks ja kannaks, praegu siis käin ühes kostüümis , millega enamvähem välja näen nii, et kedagi ei ehmata mu keha võlud :)

Poes kurvastas veel üks inimene  mind, keda olin enda sõbraks  pidanud, kutsusin teda oma õuele mu keraamikat vaatama ja ta  nähvas, et teda ei huvita. Kuidas ma sõbrustan inimesega , keda ei huvita mu tegemised. Naudin Downton Abbey t ja proovin mitte kurvastada :P

Film lõppes imeilusate kaadritega ja andis mõnusa tunde. Kuna oma keha ei viitsinud järve vedada,  käisin hämaras õues end õuedušši all värskendamas. Mees mulle ehitas kasvuhoone kastmispaagist, kasvuhoone ammu laiali, aga paaki kasutab üks pesukaru, hea on  end käia soojal suvepäeval värskendamas. Tõmbasin valge lina ümber ja kummitasin niimoodi aias ja majas. Pisike lapselaps juba nohiseb eestoas magada, suuremale ka hõikasin, et magama.  Tänane  päev on juba otsapidi öös. Olge terved, ilusat ööund kõigile!

Täna siis Fb- blogi teatepulk minu käes

Äratus 4.45

Öised kommid loetud,  tukkusin teleka ees, siis vaatasin kella ja vaatasin vist ümber nurga, minu ajuni jõudis kellaaeg 7.45. Krabasin  poisi voodist välja, toppisin riidesse, ise vabandades, et magasin sisse,  kui laps riides, vaatasin kella ja kell ei olnud  seitsegi veel. Panin siis poja multikaid vaatama, ise kohvi keetma, tööd rabama. 7.20 saatsin lasteaialapse kenasti teele ja asusin hommikusööki endale sättima. Soojendasin eilse pudru ja asusin  arvuti taga hommikust  sööma, ise  ühe silmaga tööd ja teisega pudrukausis. Ühel hetkel, 7,45,  tuli  undamine väravast sisse, laps tuli tagasi poole tee pealt, mänguasja päev ja tema unustas mänguasja maha. Otsib ja nutab ja raiskab aega, 7.50 sai siis uuesti teele mindud. Loodan, et läks kiiruga, muidu jälle kirjutatakse emmele kurje kirju, et miks ei peeta lepingust kinni. Lõpetasin tööpäeva ja pugesin teki alla tagasi. Mingil hetkel käis mees kummitamas ja  jutt, mis ta rääkis, minuni  terakestki ei jõudnud. 11.35 kargasin üles ja kukkusin lõunat tegema, eile sai ühe endatehtud keraamilise tassi  vastu vahetatud pool kilo värskeid kukeseeni. Õhtul küll kurvastasin, et nii odavalt oma lapsukese ära andsin, aga kui siis hakkasin neid seeni pannile lõikuma, enam ei kahetsenud, lõikasin kui puhast kulda, nii ilusad ja puhtad ja värsked ja …

Ühel hetkel saabus mees mu selja taha kobisema, mullaseid seeni lõikad otse pannile, appi?!

Küsisin, et kus sa seda mulda näed, minu sõbranna ise on oma väikeste käekestega kõik ilusti ära puhastanud, ühe kaupa ja noaga kõik paha ära lõiganud. Võttis ühe seene kätte ja imestas, et on jah ilus ja puhas. Keetsin makaronid ja vaaritasin sousti valmis ja söömise ajal sain kuulda märkusi, mida ma enam õnneks ei mäleta. Lapselaps muudkui tegi nägusid laua taga, püüdsin neid ka mitte näha, ise kiites, et talle meeldivad kukeseened.

Loopisin nõud kraanikaussi ülestikku ja tulin voodisse logima, kui kõht täis, siis nõusid pesta enam ei jaksa. Mõtlesin, et kui kohe kirja ei pane, mis toimus, siis pärast enam ei mäleta.

 Sai veidi pikutatud, loetud tuntud kirjameeste kirjutisi, luuletatud ka natukene ise, läksin pesin mõned nõud, panin keema mingi lihataolise eseme ja koristasin laua, siis väsisin ära ja olen jälle voodisõber ;)

Poeg tuunis lõunasööki  ja sellest sai sujuvalt õhtusöök, kutsus mind ka lahkelt lauda. Kui alla söögituppa  jõudsin, songis lapselaps jälle kurja näoga toitu ja andis oma portsu mulle ära. Toitsin oma keha, viskasin musta nõu kraanikaussi paremaid aegu ootama ja olen jälle voodisõber.

Vaatasin siis, et kell saab seitse ja on reede ja et lähen  Taize palvusele, ajasin end voodist välja toppisin riide, kammisin pea ja läksin kirikusse. Ei olnud seal kirikus kedagi , uks lukus ja  ukse peal ka ei mingit teadet, et jääb ära või nii. Tulin lönta-lönta tagasi , kakkusin end riidest lahti ja olen jälle voodi sõber. Uurisin kodulehelt, et kas on midagi kirjas , et täna ei ole  palvust või pastor  puhkab, ei midagi. Niisiis ongi elu põnev järgmine  reede lähen jälle, et kui on palvus,  on tore, kui ei ole palvust, siis kurvastan ja lönta-lönta koju ;) Kaunist reedet siis kõigile, ei saanudki kirikus üksi kõvasti ja valesti laulda :)

Sain eluga tagasi, aga nüüd olen ümmarguste taldadega ;)

Saime lõpuks laulupeolt koju ja tänu põlvamaa kummalisele kulturnikule veidi kummaliselt.

Laulupeo elasin kuidagi üle, inimene on ikka üks vintske elukas.

Jalad tahtsid all lõhkeda suure pingutuse peale, kuigi pea oleks tahtnud ikka käia ja laulda ja suhelda ja …

Proovisin istuda kui see oli võimalik  ja pikutada.

See andis veidi  jõudu juurde

Aga käimist  oli sellest hoolimata, et rongkäigus ei käinud, toitlustati meid mingis näituste paviljoni laohoones,  mis asus  laualulavast üsna kaugel, sinna ja tagasi marssimine oli paras katsumus. Söömist saatis  vali lõugamine, mis ehmatas esimesel päeval makku krambid, söök sisse ei mahtunud , kui läks siis justkui  ei toitnud. Kui olin korraldajale öelnud,  et vaiksemalt oleks parem süüa , siis järgmistel päevadel käis kohtadele juhatamine veidi vähem kärarikkalt.

Aedu ja tuvamehi oli ka nii palju, et vahel ei saanud aru, kuidas liikuda annab , see tekitas ka lisa tühja kõndimist. Mõnes kohas oli  mu kark ka võlusõna eest aga inimesed tundsid end veidi ängistatuna, et oli mingi vipi ala, kus liikuda ei tohtinud ja kui sinna olid sattunud siis välja enam ei saanud.

Laval kohtusin oma koolikaaslastega, keda polnud kohanud üle mitmekümne aasta, laulsime rõõmsalt ja mõnuga puudutasime ja  kallistasime ja kätlesime ja…

Oli  vahva, aga väsitav

Lõpus ei tahtnud rahvas lavalt lahkuda,  muudkui laulsid ja laulsid

Laulupeo tunnuslaulu saatel siis lahkusime lavalt.

Väravas ootas meid ja tervitas mind üks tuttav kunstnik.

Haaras mind oma mehisesse kaisutusse, lõi käed ümber nagu ma oleksin õhuke, kui heina kõrs, mitte nagu heina kuhi nagu ma tegelikult olen, eriti  rahavariietega.

Andis hea tunde kodu teele.

Kuna ma rongkäiku ei läinud  ja ootasin oma koori,   istudes väravas koos kaheksakümneste memmedega, rongkäigu rahvas ikka hüüdis, et elagu  memmed

Äge oli!

Enne viimast lavale minekut   vennastusime nende memmedega, nad itsitasid kui noored tüdrukud äratundmise  ja kohtumisrõõmust.

Tagasi sõiduks pidime marssima mitu kilomeetrit mingisse bussi peatusse, kus ootasid meid bussid ja osa sellest teest oli järsu tõusuga mäkke, kus mul süda tahtis  seest välja karata pingutuse peale ja astma tuletas meelde ennast.

Toetasin  korraks oma tagumiku ühele kivile ja keha võttis end uuesti kokku.

Bussi peal ootasime tükkaega pasunakoori , kes oli juba ammu koolimajas. See oleks mõeldamatu olnud trummide ja muude pillidega seda matka läbida ja üldse ma ei tea, kuidas organiseeritakse selliseid asju, arvestamata inimeste ja nende võimalustega.

Saime telefoni teel selgeks, et ootama ei pea ja   suundusime läbi ummikute ja kitsaste teeolude ööbimispaika, et võtta oma pakid ja suunduda kodu teele. Naised olid üleootuste toredad, välja arvatud hetk, kus hakkasid mu sõnavabadust piirama, võtsin seda võltsviisakusena ja ütlesin ka selle välja.

Bussis siiberdas ringi üks poiss, kes oli nagu duracelli jänes, naistele meeldis väga ta sebimine, aga mulle tundus ta vähe imelik.

Natuke pealetükkiv ja mõõdutundeta, aga ta organiseeris asju nii, et kõik daamid said oma väravas bussilt maha ja ei pidanud raskete pakkidega öös vantsima pikka maad.

Täna olen rohkem voodi sõber , kui muidu ja lakun haavu  ;)

Jätsin oma kübara suure sebimise peale bussi ja kui firma juhile helistasin  ja tänasin  hea teeninduse eest, siis no  selline tunne oli, et nagu oleks  rääkinud midagi ebameeldivat, telefoni teises otsas oli justkui tuim tümikas või  ei saanud ta aru millest ma rääkisin

Suhtlemises igatahes see mees kodus ei ole, vastupidiselt ta pojale, kes ka ta firmas töötab.

Aga ma  püüan rohkem selle firmajuhiga mitte suhelda, kui võimalik..

Elu on selleks liig lühike, et seda  kurvastamise peale ära raisata

Olge terved ja kõike kaunist !!