Käisin eile laulmas

Käisin eile laulmas
Naiskooris käisin
See oli nii lahe kogemus
Tavaliselt olen kooris lauldes tüdinud ja väsinud oodates, millal suud lahti saab teha ja lahtilaulmine vältab üle poole aja, kus tuleb veel tegeleda jooga ja ma ei tea veel millega
Üldse on mul raske seista ja siis veel vähem vastu ööd võimelda
Naiskooris võimles koorijuht
Ta näitas oma kehaga, kuidas peab laulma aga kuidas meie laulame
No imeliselt vahva ja naljakas oli, kuidas kena noorepoolne mees ei tundnud mingit kohmetust vanemate daamide ees, oli rõõmus ja naljakas ja lihtsalt vaimukas oma olemisega
Ei saanudki aru, kuna tunnid möödusid, kui kooriproov otsa sai
Ainuke varjukülg oli see et elukogemustega vanemad naised leidsid, kes kooriliikmetest enamus on, et läksin nende hulka vaid kontsertreisi pärast, millest mul tegelikult enne proovi aimugi polnud
Koori vanem muidugi uudishimulik inimene uuris, kas see tõsi on
Muidugi pole tõsi
Naersin, et nii need kuulujutud tulevad
Tavaliselt kakub mingi nähtamatu jõud mu lõuapoolikuid enne kaheksat ammuli ja sikutab silmalauge kinni, sest minu päev algab äripäeval 4.45 ja kui vahepeal ma pole unemati kaisus käinud saab mul õhtupoole toss otsa
Eilses kooriproovis polnud mul aega ei haigutada, igavleda ega unisust tunda
Ühel hetkel sai kooriproov otsa, rõõmus tuju ja kiitus: olite tublid anti kaasa
Kooris on nii hulga naisi kellega koos teiseski kooris käin ja nad pole iial rääkinud, kui tore koorijuht neil on
Oh seda eestlast, kui on midagi laita, siis laidavad ja kui kiita siis mitte mingi hinna eest;)
Neile endale ka ju nende koorijuht meeldib, aga hoidsid endale;)

Kas te oskate veel rõõmustada?!

Pisikeste asjade üle
Kes liiga rõõmus on, on tavainimese meelest kas purjus, laksu all või lihtsalt imelik?
Kui me elasime Tartus ja mina olin noor ja mu ema elas, tulid meile majja uued naabrid
Me saime üldse naabritega üleni hästi läbi, elasime eesti aegses majas, kus oli vähe kortereid ja kui uued naabrid kolisid, saime ka nendega kenasti suheldud
Ühel päeval küsis uus naabrivanaema ühe me naabri käest, et kas mu ema on narkomaan
Kui naaber pahaseks sai ja küsis miks vanaema nii arvab, ütles see, et ei saa lihtsalt võimalik olla, et üks inimene on alati heas tujus
Kuna alkoholi lõhna polnud ta mu ema juures tundnud, arvas see vanaema, et mu ema on iga päev laksu all
Aga mitte sellest ma ei tahtnud rääkida
Ma kasvan koos pisikese lapsega, ta sai juulis kahe pooleseks
Rõõmus naer saadab meid hommikust õhtuni
See on nii lahe, kui ta rõõmustab vaadates: kuidas piim klaasi vuliseb, kuidas sokid jalga saavad , rösterist saiad välja hüppavad, kass mööda tuba kõnnib, väljas päike paistab või vihma sajab, tuli ahjus põleb, tekk peale pannes sooja annab, padi põse alla mõnus on….
Need on igapäevased tavalised asjad, millega me harjunud oleme ja me ei taipagi nende üle rõõmustada
Ja kui me seda ka teeksime peetaks meid napakateks
Paljud ütlevad, et miks ma seda teen, et lapselast kasvatan, et isegi haige ja vana ja abitu jne
Ega kerge ole
Aga ma ei kasvata, me kasvame koos ja iga päev on puhas rõõm
Nii tore on vaadata kuidas iga pisike asi lapsekesele rõõmu valmistab
Ja ma mõtlen, kuhu me kaotame selle rõõmu, kui oleme suureks saanud
Ja oleks tõesti napakas pisikese lapse kombel iga asja peale kurinal naerma puhkeda
Aga kui see naer kuriseb me sees, ei pane seda keegi tähele, aga see aitab meil elada, teeb me päevad paremaks
Tõmban lõunapausi ajal teki kõrvuni ja naeratan, sest see on nii mõnus…
Kas te oskate veel rõõmustada?!
Pisikeste asjade üle….

Mul on ilus suur poeg

Ta on 20 aastane, kena,pikk, blond, põselohkudega sale poiss
Olin täna kuidagi kurvameelne ja tahtsin oma lastega lõunatada
Nendega, kes mul taaralinnas elavad
Tütar ütles, et tal pole aega ja tahtmist ja ma ei tea mis veel
Et ta juba sööb ja pole vaja
Saatsin pojale sõnumi, et tulen ta kooli ja siis sööme temaga kahekesi ta koolisööklas
Alguses ta ei vastanud mu sõnumile, olin pisarateni kurb, aga siis ta vastas ja siis ma läksin
Natuke närveerisin, et aega jääb väheks ja ta lõunapaus saab enne läbi, kui kohale jõuan ja et äkki ta viisakusest mind kutsus ja tegelt ta ei taha, et ta kaaslased näevad milline ta ema on
Kohale jõudsin, seisis ta söökla järjekorras ja oli täitsa normaalne kena noormees, kes kohtub oma sugulase, sõbra või ükskõik kellega
Mitte keegi ei vahtinud meid, igaüks tegeles iseendaga
Mu poiss oli armas, sõbralik, viisakas nagu alati
Kandis toidu lauale vestles minuga kenasti, pärast koristas laua ja mul oli nii uhke ja mõnus tunne, et mul on nii kena ilus noor poeg
Päras tuli sinna veel mu sõber, kellega kohvitasime ja see küsis, et kas mu poeg ei häbene mind, et kuidas ta julges minuga süüa seal oma koolis
Ja siis oli mul nii hea vastata, et mul on nii tore poeg, kes ei häbene oma emmekest;)
See seik oli kui rosin mu tänases kurvavõitu vihmases päevas
Aitäh kallis poeg!!!

Ma tahan koju!!!!

Kui lapsed väikesed olid ootasin kuna kasvavad, käima hakkavad, kaela kandma hakkavad ja täiskasvanuks saavad
Nüüd on nad suured, aga kõik elavad veel kas minuga koos või sõltuvad minust
See polegi veel midagi, see ongi normaalne, nii käibki
Aga ma olen kodutu
Olen kogu aeg kellelgi külas, koguaeg elan kellegi reeglite järgi
Isegi magamisaset mul pole, kus saaksin rahulikult magada
Kas siis ronitakse sinna kambaga ja tungeldakse ja lärmatakse või karjutakse niisama, et pane kasvõi tropid kõrva, aga see ka ei aita või on sinna kilode kaupa liiva tassitud ja ma pean enne kui lamama saan hakata, õues käima lina ja tekke raputamas
Või loobitakse voodi sisu mööda maja laiali
Kui säen kodus oma käe järgi midagi, siis paigutatakse see ümber, ähvardatakse mu asjad üldse välja loopida jne
Mul on pisikene majakene metsas, aga sedagi keegi arvab, et talle kuulub sealt osa ja mulle tähtsad asjad ära loopinud jne
Sinna ei saa ka ma peitu minna, sest autot ei ole ja bussid ei käi sinna
Autot ei saa ma kätte ja remontida, sest mu majas pole ta jaoks garaaži, garaaži enne ei saa, kui teine maha müüdud on, aga seda ei saa ka ma enne kätte kui keegid jumala juurde läheb, sest ta arvab, et mul pole seda vaja ja kui ta on jumala juurde läinud, siis on mul alles õigus ta vara käsutada
Aga ma ei hakka ju seda ometi ootama, ma lihtsalt siis ei mõtle sellele, aga ma tahan ikkagi koju
Laste juures pole ma ka kodus, olen ju külas, pean käima nende kodu reeglite järele ja isegi rääkida ei tohi ma seda, mis tahan, sest see on nende kodu ja nemad räägivad seal
Sõbra juures olen ma ka hästi külas ja pean hiilima ja roomama ja põiklema asjade ja riputiste eest ning ümber, sest see on tema kodu ja tema ütleb kuhu miskit riputatakse ning pannakse ja kuna tema on pisikest kasvu siis hiidnaised ärgu kobisegu ja ärgu tormaku, siis ei löö nad ennast ära, kui vaikselt vingerdavad ja hiilivad
Isa juures pole ma ka kodus, sest see on nüüd tema kodu ja minu kodu peaks ammu kuskil mujal olema, sest ma olen ju ammu juba suur
Aga mul ei ole oma kodu
Ma pole kusagil kodus
Et ma jätan hommikul oma padja voodisse ja et ma õhtul sealt võtan, ei ma pean seda õhtul väsinuna mööda tuba ja maja taga otsima enne kui pea sellele panna saan
Tekist ja öösärgist rääkimata
Ja hommikul ei leia ma oma riideid sealt, kuhu olen nad õhtul asetanud
Meil elab majas asjade liigutaja
Ma saan aru, et kui olen külas, siis see kelle kodus ma külas olen, otsustab kuhu ma oma asjad tal külas olles panen ja kui need tal vahepeal ette jäävad, siis pean sellega leppima et neid ta siis oma suva järgi liigutab
Aga ma ei taha kogu aeg külas olla
Ma tahan ometi ükskord koju jõuda
Olen varsti pool sajandit vana ja elan kogu aeg justkui kohvrite otsas ja justkui kellegi armust
Kui selle maja sain, kuhu mind on sisse kirjutatud, siis arvasin et olen ometi kodus, aga ma eksisin
Kõigil teistel on minu koduga asja aga mitte minul
Valisin endale kõige meeldivama toa magamiseks
Kõigepeale koliti mu magamistuba ülemisele korrusele, siis keerati ja käänati mööblit nii et mul hästi ebamugav oleks
Tasapisi ma harjusin voodi asukohaga jne
Siis võeti ära mu öökapp loobiti asjad välja
Otsisin endale uue koha kus asju hoida
Siis jälle loobiti kõik mu asjad mööda maja laiali, otsisin uue võimaluse kus asju hoida
Nüüd on mu laeka kapp ja öökapp rahule jäetud
Ei tea kauaks
Siis hakati mu öökapile ja lauale loopima suvalisi asju
Teen hommikul silmad lahti ja ma ei näe kuhjade tagant välja
Olen korduvalt asjad ära sorteerinud ühekaupa ja ära viinud
Läheb mööda vaid paar minutit, kui uuesti need korjuma hakkavad

Mikitamäel kui tegin oma toa korda ja sain lukkugi panna, aga nüüd olen justkui nelja tuule loopida
Ma iial ei tea, kui midagi kusagile pannud olen, et sealt ta ka leian
Tühja neist asjadest, aga ma ise ka ei mahu kuhugi
Hommikul kui tööle hakkan, pean trügima et oma tagumikku kuhugi mahutada
Õhtul kui magama heita tahan, ei ole mul jälle kohta
Kui hommikul sööma tahan hakata, pole laual ruumi tassigi lauale panekuks
Pean hakkama enne koristama, et lauda istuda
Mis istuda
Istuda ka ei ole kuhugi, pean enne tükk aega asjades kaevama, et maha maanduda saaks
Aga sellega peab ka hästi ettevaatlik olema, et ennast märjaks ei teeks
Ei ma ei pissi püksi veel
Mu istumiskohad on tavaliselt täislastud või on sinna mingit vedelikku kallatud
Kui olen leidnud endale kuiva ja mõistliku istumise, ei lõppe veel korraldamine
Siis ei ole veekannu kunagi oma koha peal, et saaksin lihtsalt endale teed teha
Et valad vee kannu, vajutad nuppu ja varsti on vesi kuum…
Ei
Pean hakkan detektiivi mängima, et kas keegi on temaga vetsus saunas või ma ei tea kus asjatanud
Kui lõpuks saan veekannu kätte ja vee keema, jätkub edasi asjade otsimismäng
Minu kruusi on kindlasti end miski ennast ära uputanud või muidu ära surnud ja kinni kuivanud või mingi kolmas variant
Panen tassi likku ja hakkan toidu jahile
Ei ma ei saa võtta kappi lahti ja sealt midagi võtta
Otsimismäng jätkub, toit kas on kas otsa saanud, või enda maja peale ära peitnud
Ja tihti on ta ka maja peal siis kõlbmatuks muutunud
Vahel on tunne, et elan meeste ühiselamus
Vahel möödub selleks tunde, enne kui saan oma einet võtma hakata mis normaalselt vältaks mõne minuti
Ja kui protesteerima hakkan, siis öeldakse et mine maga, ära karju või et keegit läheb ära oma ema juurde, sest minuga on võimatu olla
Siis ma olen vait, püüan kuidagi olla ja kui enam ei jaksa, siis olen kuskil teises kohas
Vingerdan siia ja sinna, et kuidagi olla, sest olematuks ei taha nagu veel muutuda
Aga kuskil ei ole ma kodus

Kui ma olen olnud kodust mõned päevad eemal, pean ma ennast koju jõudes ette valmistama, et äkki ma ei mahugi tuppa sisse, et pean juba ukselt koristama hakkama, et mitte ninuli kukkuda või miskit kaela endale tõmmata
Ja õigust midagi ütelda mul ei ole
Kord kaebas mu üks lastest psühholoogile, et olen nii halb ema, et tulen alati koju ja hakkan kohe karjuma kuigi ta mõnikord oli hästi palju koristanud aga mina seda ei nägevat
Samas oli ta pannud luua keset teed, nii et see takistas mu tuppa tulemist, tõmbas minu pikali ja midagi peale minu veel
Ja ma ei saanudki näha, mis koristatud on, sest kõhuli olles nägin vaid räpast põrandat ja püsti tõustes korrast ära lauda
Mu sõbrad heidavad mulle ette, et olen oma lapsed halvasti kasvatanud, et neil KÜLL SELLIST ASJA EI OLE, et keegigi lauast tõuseb enda järel koristamata jättes
Ma ei saa ometi käsipidi suurtele inimestele kallale minna
Samas võrreldes maailma revolutsiooniga on see kõik tühi asi
Ma ei taha ära kiita, aga mul on kenad targad lapsed, kodust väljas nende pärast häbi tundma ei pea
Ju siis kusagil peavad nad end lõdvaks ka laskma, muidu poleks tasakaalu
Niiet proovin kuidagi olla
Aga MINA tahan koju!!!
Kus on mu kodu?!
Üks mu sõber ütles, et eesti pastorid puhkavad hauas
Kas minuga on ka nii?!
Aga äkki seal ka ei saa rahu?!

Ma olen astmaatik

Ma tean seda juba ammu, aga ma polnud selle asjaga arsti juures käinud ja sain siiamaani endaga peeaegu et hästi hakkama
Vahel kui häda käes ja mu pika staažiga astmaatikust poeg sel hetkel käepärast oli, oskas ta mulle oskuslikult esmaabi anda
Tegelikult olen juba mitu aastat kasutanud vahetevahel teiste eest salaja üht lahjat astma„piipu” mis mulle kirjutati kui läkaköhas paar aastat tagasi olin
See „piip” on mul alati kaasas ja kui elu kitsaks läheb palun sealt abi
Täna hakkas üks prouhen mulle loengut pidama hormoonide kahjulikkusest jne
Küsisin, et kas pean siis ära lämbuma ja mitte seda HORMOONI PIIPU võtma, kui häda käes?!
Pidi saama kuidagi teisiti
Aga kuidas see käib ta mulle ei rääkinud
Eile tulin linnast öömajale mitu kilti jala
Tuule ja tormi käes, „piibutasin” bussi paviljonides ja puhkasin, rühkisin edasi, imetlesin ööd ja puid, aga ära tulin
Lõpuks olin kohale jõudes nii ülierutatud, et unemati ei tahtnud kuidagi mu kaissu tulla;)
Ma ei tea, mis värk sellega on, et mingid inimkambad tekivad, kes hakkavad rääkima, et rohud on kõik pahad, aga kui küsid, et kuidas siis ilma saab, ei osata vastata?!

inimene on ikka üks kummaline olend

Selleks, et aru saada oma kodukoha rikkusestest, tuleb sealt ära tulla ja asja justkui kaugemalt vaadata
Selleks, et aru saada kui toredad on su kodakondsed, tuleb kodust välja tulla ja näha ilma ja inimesi
Selleks, et aru saada, kui hea on sul omas kodus, tuleb sealt välja tulla
Olen olnud kodust eemal vaevalt päeva, kui mind haarab igatsus, oma toa, oma maja oma laste, oma mehe, oma aseme, oma arvuti….. oma kodu järele
Selleks, et näha kui põnevas maanurgas ma elan , millist pärimust need inimesed kannavad jne , oli tarvis mul Viljandisse sõita
Elad terve elu ühes kohas, aga naljalt nendega ei kohtugi, kellel on kaasas nii palju, mida teistega jagada
Käisin jutuvestmiskoolitusel ja sain sealt kaas tohutult tarkust, tähelepanemise oskust ja dvd Setumaa muinasjuttudega
Aga ma olen ju ise Setu muinasjutuga kohtund vaid raamatu vahendusel või Setu muinasjutu päeval, kui koolid ja lasteaiad neid ette kandsid
Aga seda ehtsat setu esitust, kuidas ehtsad setu memmed ja taadid neid jutte räägivad, pole ma kuulnudki ega näinud
Selleks oli mul vaja minna Viljandisse
Kodus tundsin, et olme- kodused tööd, umbunud suhted, lämmatavad ja tahavad mind ära alla neelata
Et tuleb kohe ruttu jalga lasta muidu lähen hulluks, kurjaks, rumalaks ja vastikuks….
Nüüd päevakese kodust ära olles, justkui kõike eemalt vaadates , tundub kõik palju roosilisem ja mitte enam nii proosaline
Inimene vajab ikka ka head sõna ja tunnustust
Ühel hetkel tundsin, et kui ma veel ühe päeva kodus raban ja palgaks vaid laitust saan, saan ma otsa
Kodus ei lõppegi töö otsa ja kui sellest askelduste virrvarrist korraks välja ei astu polegi ehk varsti seda kes seal toimetaks
Tütreke vaatas täna õhtul üht videot, kus keegi disaini firma omanik rääkis aja maha võtmisest, kuidas ta terve firmaga iga mingi aja tagant terve firmaga , terveks aastaks võtab aja maha, et teha seda mis tema ja ta töötajad ammu teha on tahtnud ja kui keegi tahab ta firmast midagi tellida sel ajal, siis tuleb vastuseks, et vabandame meil on praegu aja maha võtmise aasta, et kui selliselt toimida on need töötamise aastad palju viljakamad ja tegusamad, kui vahepeal niimoodi aeg maha võtta
Siin niimoodi kodust eemal on tekkinud juba uusi, värskeid mõtteid , mida põnevat kodus peale hakata, kui tagasi naasen
Oligi tegelikult viimane aeg kodust välja saada, nina on nohune, huul villis ja olemine na uimane, nüüd kui olen eemal saangi veidi omaette põdeda ja ei pea põdema, et niipalju tööd aga ma ei tee, sest ma põen;)
Kunagi kui ma noor tüdruk olin, siis kohtusin ma ühe paljulapselise naisega, kes silkas korraks kodust välja kohvikusse, et end veidi tuulutada ja hiljem siis näha kui toredad ta lapsed on
Ütles, et selle melu sees, mis tal kodus on, pole aega vaadatagi, mis nägu ta lapsed on , aga kui on raasukese kodust eemal, näeb ta oma lapsi uue pilguga;)
Kui ta seda mulle noorele elus kogenematule tütarlapsele rääkis, siis ma mõtlesin , et mis asja ta ajab
Aga ta jutt oli sulatõsi
Kui ma nüüd oma asjad aetud saan, siin veidi kodust eemal, siis usun et näen isegi kõike jälle uues valguses ja loodan et avastan et mu kodus on käinud ”haldjas pihlakase pulga tagant”;)

Täna oleks mu ema saanud 75 aastaseks,

kui ta poleks 15 aasta eest Jumala juurde läinud
Alguses tundsin tast hirmsasti puudust, nüüd vaid tänulikkust
Arusaamine asjadest tuleb alles natukese aja pärast või hoopis hiljem, kui üldse tuleb

Käisin täna õhtul jutuvestmiskoolitusel
Tore oli ja nüüd istun üksi ühes pisikeses pastoraadis
Pastor pani mu ema auks küünla põlema ja läks oma asjatoimetusi ajama ning jättis mind üksi oma mõtetega
Lapsed, kes mul taaralinnas koolis käivad, sõid mu ema mälestuseks küpsise torti mu isaga ja mina siin oma tehtud ja kaasavõetud kotlette
Sügav sügis surub peale ja uni oleks nagu peal aga pole ka nagu
Enne koolitusele minekut jõin tassi kohvi, ehk see teeb veidi segaseks asja
Küünal vist hakkab juba alust põletama
Lasen hingekese lahti oma asju ajama

Teen kummarduse hauapõhja oma esiemale ja sukeldun sügisöhe
Ilusat oktoobrit kõigile!!!