Tänane hommik

 pärast unetut ööd ja öist  suplust, algas hommik kohvikeedu ja pudru vaaritamisega. Tõmbasin kirikuriided selga ja liipasin bussijaama, ootasime siis Sakust tulnud suvepäevalisega Tartu bussi peaaegu pool tundi , kuni läksin bussijaamast küsima, et kas ta teab, miks bussi ei tule, saime teada, et pühapäeval see buss ei käigi.

Läksime siis päevakeskusesse hommikusöögile.

Saabusid rõõmsad töötoalised, hilisõhtused töötoalised olid teinud ilmelisi portselani maale, imetlesime töid ja võtsime oma poolikud  savitööd katete alt välja, viimistlesime ning tegime uusi. Kella 11ks  läksime kirikusse, pärast kirikut võtsime suupisteid saatsime teele viimased suvepäevalised, panime kokku töötoa asju, kolisime päevakeskusest ära. Kõrvu jäi ikka kõlama, et kohtume järgmisel aastal. Hirmsasti ägedad päevad olid, tõesti saame  kokku järgmisel aastal. Igal aastal on aina ägedam  ja omanäolisem olnud , eks järgmised  suvepäevad võivad loogiliselt võttes olla veel  vahvamad. Tänan kõiki, kes  osa võtsid ja kaasa aitasid!!

Kohtumiseni  siis järgmisel aastal.

Suvepäevad Räpinas edenevad hooga

Väike logistiline aps oli, aga muidu edenes  teise päeva õhtupoolik kenasti.

Natuke pikutasin pealelõunat kodus ja taas asusin suvepäevi läbi viima - korraldama.

Naised olid minu pikutamise ajal lahti löönud päevakeskuses õmblustöökoja ja imelised õied gaasiriidest pärlite ja muude kaunistustega ehtisid naiste tualette juba kui päeva keskusesse sisse astusin.

Tegime savi ja küpsetasime pirukat, seekord lõunasest supist, lisades  tainast, juustu, muna ja armastust

Ühises teelauas pidasime  õhtuseid ja homseid plaane, kes mis bussile ja kuidas.

Naised jäid minust portselani maalima, kui magama lasin ennast koju tuua.

Homne päev siis algab plaanipäraselt pudru ja kohviga, kell 11 lähme koos kirikusse ja siis vaatab kuidas kujuneb. Tänan kõiki osalisi ja kaunist ööund, et jaksaks taas homseid häid tegusid korda saata :P

Tänane päev

 oli täis ootamatusi ja põnevaid väljakutseid. Töötuba läks riiulisse ootama vaba pinda ja meie pärast pudrutamist ja kohvi manustamist suundusime sadamasse.  Abikaasa rõõmustas mind nähes sadamakohviku leti ees, et ma kaon leti taustal nägemisväljast, et sama kangas seljas mis letil.  

Imetlesime kaunist rannavaadet, toredat foto näitust ja maitsesime seto kokteili , mis täna ei maitsenud nii hästi kui möödunud kord.

Sõitsime rõõmsalt lossi ja saalisime seal tubades ja saalides ringi, peas ägedad kübarad, kõõlusime rõdudel ja  ahmisime endasse kõike seda ilu mis silma  hakkas. Mööda minnes käisime läbi loomemajast ning siirdusime päevakeskusesse lõunat tegema. Viskasin   potti kaks komplekti  külmutatud juurikaid, eilse riisi ja kanakoivad ja supp sai imeline. Kõhud täis, sõitsime jälle lossi poole, naised läksid kontserti kuulama, aga mina koju  ennast sirutama, tundsin et toss otsas, kui nad lossist ära tahavad tulla,  helistavad siis läheb  üritus täishooga edasi.

Suvepäevad läksid käima

 , alul arglikult, võtsid hoogu ja kulminatsioon saabus südaööl, kui lõkke äärest ära ei raatsinud minna.
Tütar magas hommikul laua all, sest ärklikorrus läheb kuumaks ja söögilaua alla tehtud asemel sai kõige paremini end välja puhata. Kamandasin tüdruku maast lahti sõnaotseses mõttes putru keetma ise tormasin majas ringi , et katta kinni värvi järele karjuvat põrandat , katta lauda ja sättida end esimesel külalisele bussi vastu. Kui bussijaamast tagasi sain esimese külalisega, oli puder juba laual ja laps korjas oma aset laua alt kokku.
Pudrutasime end keskkohast kimmäs, pakkisime asjad , et mida süüa teha ja mida töötoale vaja. Ühel hetkel astus väravast sisse inimene, keda mõttes arvasin , et sobiks kutsuda suvepäevi veetma ja läbi viima. Istusime kodinatega autosse ja sõitsime päevakeskusesse, kus perenaine juba ees ootamas ja sauna kütmas, virutasin riisi potti keema ja kukkusime savi mätsima, üks päevakeskuse klient, kes alati väga käsitööd teha ei ihka , tegi ka nii hoolega kaasa, et lausa lust vaadata oli. Päev veereski õhtusse söögipauside, külaliste kohale toimetamise, ribu radapidi saunas käimise ja savi mätsimisega. Laud kattis end nagu ise ja mustad nõud pesid end justkui ise puhtaks, sest kohalik rahvas võttis väga südamega , seda et meil kõigil mõnus , tore ja ladus olla oleks. Kui kell hakkas seitsmele õhtul liginema, veeresime kirikusse Taize palvusele, et veeta pooltund kohaliku kirikuõpetajaga, kelle imelise musitseerimise kõrval tunned ennast ka kui ooperilaulja, kirik täitus erilise auraga ja armsa muusikaga. Siirdusime minu õuele, kus teelaud oli end ise katnud ja lõke põles juba õdusalt. Võtsime kirikust kaasa ühe õhtuse esineja ning õhtu sai sisse erilise hoo. Aapo Ilvese pisem sugulane valmistas grillliha, tema kallim maitsva salati, juttu jagus südaööni ja üle selle. Aapo Ilvese väike sugulane võttis kitarri ja laulis oma loomingulisi palasid, külalise vestsid lugusid, lugesid luulet, oleksime selle heas vaimsuses ja seltskonnas olnud hommikuni , kui väsimus murdma poleks hakanud. Saatsin külalised ööbimispaika ja ise voodisse end sirutades mõtlesin, et mu suvepäevad lähevad aastatega suuremateks ja vahvamateks, võtab nagu tuure vaikselt ja siis kui hoo sisse saab on äraütlemata äge. Täna plaanime teha veel savi , viimistleda eilseid töid ja teha natuke portselanimaali, sest eilsete külaliste seas on üks tore portselanimaaliga tegutseja ning plaanime vaadata Räpinas ringi. Õhtupoolikul siirdume lossikontserdile ja sealsesse imelisse aeda.
Pakin kokku hommikusöögi asjad, panen kohvi hakkama ja jälle teele, sest suvepäevad kestavad.

Tänan kõiki, kes kaasa aitasid ja kohale tulid ning osa võtsid.

Põnevaid kohtumisi ja tegusid meile !

Mu tütreke kirjutas oma blogisse emadepäeva puhul sellise postituse , et

  lugesin ja nutsin, nutsin ja jälle lugesin, nii hinge läks.

 Ma  olen alati arvanud, et ta minust väga ei pea vaid  proovib olla diplomaatiline, et tal on mind vahel vaja :)

Andesta kui võid!

http://mmurca.blogspot.com.ee/2016/05/sinu-paev-koos-kevadega-kaes.html

Blogi postituse lõpus on küsimus:

Kas sa oled oma ema moodi ja milliseks inimeseks sa väiksena arvasid, et sa saad?

Hakkasin vastama ja  vastus sai  kommentaari jaoks liiga pikk.

Räägitakse, et olen välimuselt isasse ja ka iseloom pidi olema selline kinnine nagu mu isal.

 Mina väga-väga ei  ole tahtnud olla emaga sarnane, kuigi me sellest ei pääse  tundub.

Ma olen kramplikult hoidunud kodukitlitest, sest need  nõuka aegsed poekitlid olid halva lõikega õmmeldud ja läksid ruttu väga koledateks, ma  vaatasin oma ema neis kitlites ja mõtlesin, et minu lapsed ei peaks iial mind sellisena  nägema, kuid väljaspool koduust ja  hooviväravat oli ema alati  väljapeetud, puhas, eriliselt riides nii nagu ei käinud kellegi ema riides. Mu emal oli isiklik rätsep, ta  noorepõlve sõbranna, kes õmbles talle ta kavandite järgi väga korrektsed riided, mida sai  kanda veel aastakümneid pärast ema surma. Minu ema õmmelda ei osanud, aga ta teadis millised peavad olema riided, soliidsed ja vastupidavad. Mina hakkasin üsna varakult ise õmblema, sest mu ema oskused  õmbluse alal olid väga kesised, poest midagi saada polnud ja kõiki mu fantaasiaid mu ema õmbleja polnud  nõus minuga kaasa tegema, lihtsalt lasi overlokiga üle lahti lõigatud kangad ja andis vahel mõne nipi. Nüüd tean, miks mu ema lasi enamus oma riietest õmmelda, ta oli ka ebastandardse kehaga nagu minagi ja mu tütar. Lapsena mõtlesin, et see oli mu ema mingi veidrus.

Nii mõtlesid ka mu vanaemad,  et riided peavad olema soliidsed ja vastupidavad, kes aga tegid oma riided ise, alates kangast. Sellest ehk ka see omadus, et  lohakas ja labane riietus mulle väga vastumeelne on. Eriti on  mulle vastukarva vales kohas enese paljastamine ja minu meelest sobimatute riideesemetega ringi liikumine.

Oma kostüümid teen ma aga iseäralikud ja erilised sellepärast, et igat tegevust, mida ma teen, võtan ma kui loomingut ja täiesti tavalist riideeset pole mõtet ju teha, mida on maailmas tuhandeid. Üldse aitab loominguline  suhtumine oma igapäeva ellu elus edasi, muidu hall argipäev neelab meid alla. Mul oli üks sõbranna, kes ütles, et isegi kurgi peenar on tema jaoks loomingu ja kunsti tegemine, muidu ta seda ei jaksaks teha. Kui mu kodu oli täis lapsi ja tööd kasvasid üle pea, tegin endale mingist vanast asjast mõnusa uue kodukleidi- kostüümi ja kui olin enda ära „kaunistanud“ siis hakkasin kodu kaunistama, mööblit ümber tõstma,  uusi kardinaid-  katteid õmblema, selle juurde sai kodu ka kaunilt puhtaks ja korda, sest mustale aknale või määrdunud põrandale uut aksessuaari panna ju ei saanud.

Mulle ei meeldinud mu ema juures paljud asjad, mida mõnda omadust praegu isegi toredateks pean, mõned asjad aga on siiani olnud nii, et püüan mitte iial selline olla, kuigi väga ei õnnestu. Vastupidiselt  Mirjamile, mina  oma ema häbenesin, püüan ikka olla mitte nii pealetükkiv nagu  oli minu ema. Mu sõbrad  ja tuttavad aga meenutavad mu ema, kui väga palju lugenud ja põneva inimesena, samas aga tohutult heatahtliku ja abivalmina. Minu emal oli väga tumedaid külgi, mida ta võõrastele ei näidanud ja kui ma julgen  praegu iitsatadagi sellest ta sõpradele ja tuttavatele, läheme me tülli, nii uskumatuna tundub see, sest kõik mäletavad teda ideaalse naisena. Ideaalse perenaisena, parima kokana, tubli aednikuna, äärmiselt hea ja abivalmi inimesena. Me korter oli kui läbikäiguhoov, kel aga sissekirjutust või pelgupaika vaja oli, oli meie kodus teretulnud, vahel kasutati sellist lahkust ka kurjasti ära. Mina pidin siis oma kodu jagama väga paljude tuttavate ja sugulastega. Kui mina hakkasin külalapsi aitama, oli ema mulle  kuri kartes, et ehk piisavalt vahendeid ja ruumi ja armastust mu oma lastele  ehk enam ei jagu.

Mind lapsena nii häirinud ema omadus kõigiga sõbralik olla, alati naeratada on mulle külge hakanud, kas  on see geenidest või teen ma seda alateadlikult. Ma nii häbenesin, kui mu ema oma kortermajas trepikojas oma sünnipäeva päeval ringi liikus ja hõikas üle terve maja , et soovige talle kõik õnne, et tal on täna sünnipäev. Lapsena oli mul hirmus piinlik, aga praegu tundub see nii armas. Samas olen mina õppinud vahet tegema, kes on päris sõber ja kellega saab niisama loba ajada.

Mu ema oli  kõvasti  rutiini inimene, kõik  käis tal kella järgi, vanasti  häiris see mind, nüüd pean ise ka  päeva ja nädalarütmist kinni , see teeb elu turvalisemaks. Kuna ma ei mahu oma käitumise ja riietusega  keskmise inimese raamidesse,  arvatakse et olen boheemlane. Loomingulisem ehk, kui keskmine inimene ma olen küll, aga ma tunnen kella ja oma lubadustest pean ma kinni.

Oma  tänavuse emadepäeva veetsin ma muude kodutööde kõrval lillepeenras, igatpidi  ukerdades, kord toolis istudes,  kord tabureti abiga kummardades, kord külili, kord käpuli , sest ma  olen püüdnud  hambad risti olla oma uhkusest üle, et allapoole naba ei paindu. Sügisest saati mässan selle peenraga, olen palunud ka abilisi, ilma kelleta ma seda peenart poleks teha saanud. Sellesse peenrasse pole ainult lilli istutatud ja on ka plaanis sinna panna  veel asju, mis tavalises lilleklumbis ei käi,  kui kogu ulatuses vaip paika saab. Mu ema  ei läheks sellisele kompromissile, et peenravaip ja tootsipeenar. Ta ei  annaks oma ihule järele, seepärast ta  enneaegu  ka teispoolsusesse läks, et trotsis alati  valu ja  kunagi ennast ei hellitanud. Aga  mind  ta alatihti  sarjas, et armastan oma  ihu liialt ja ei piina teda liialt.
Ma arvan, et  sellest pole kellegi kasu , kui end haigeks punnitan, pikali jään teiste hooldada või enneaegu hauda ukerdan.

Seega proovin olla ema moodi asjades, mis mulle temas meeldivad või meeldima on tagantjärgi hakanud ja mitte teha ema tehtud vigu omas elus järele.
Kuidas mul  see õnnestub  ei tea, eks  seda näe mu sõbrad, tuttavad ja mu omad lapsed, kas olen sama segane, kui mu ema, või  natuke etem :) !?

Võtsin ette väikse retke,

Taaralinna.

Kingsepal vaja käia, kontserdil vaja käia,  slämmil vaja käia ja isa juures vaja käia.

5.15 nägin imehuvitavat und, värvilist ja põnevat, kass kargas mulle voodisse, pistis nina vastu minu nina ja karjus mu peale  , et tule üles, äratus oli. Mina mõtsin läbi une, et hull loom, kell on 5.15, mis sa jaurad. Vajutasin talle näpuga nina peale, mille peale ta solvus ja ära läks ja magasin edasi, 10 minuti pärast sain aru oih, aga ma ju pidingi 5.15 tõusma. Kargasin püsti, arvuti kinni , see hakkas vastu, et vaja installida, ära võta juhet ära , mina ikka võtsin, polnud aega temaga  mängida.

Asjad kotti, riided selga, tormasin mööda maja, et mida veel pidin võtma , mida veel pidin tegema. Õhtul mõtsin, et magan tunnikese ja siis pakin ja teen asju , magasin hommikuni. Kepp, kaabu kott ja kohver, joogipudel ja telefon kaasa ja  jooksuga bussijaama.

6.15 buss on üks ütlemata tore buss,  bussijuht mõnus, rahulik ja proff, pilet üliodav.

Bussis  loeti raadiost päevahoroskoopi, et jääral täna  asjad nii ei lähe nagu planeeritud ja tal on tänan päev täis üllatusi.

Mõtsin üllaülla, kas  kingsepp ütleb, et kingi ei olegi valmis :(

Sõitsin bussiga Ropkamõisa peatusse,  ronin maha bussist, vahin ringi ja ei oska kuhugi minna, üks proua pussipeatuses teadis, kus on Ropkamõisa 10, tänan ja hakkan marssima.

Autode katkematu vool tee peal -tipptund, vaja minna üle tee, seisan sebra servas nõudliku näoga, et vaja minna , aga ei saa nagu,  hakkan üle tee minema, buss nagu peatas ja siis hakkas hooga minu poole sööstma , mina juba jalgupidi sebral, kalpsasin kõnniteele tagasi kargu ja lohiseva ratastega kohvriga ja seljakott seljas tolknemas.

Mõtsin kaks üllatust juba käes.

Lähen siis härrastemaja ette, vaatan  ortopeedia keskuse silti ei ole

Helistan kingsepale, tema sellise  tüdinud häälega. Küsin , et mis ta teeb, no ta  siin tööl, mina mõtsin et nii siukese tüdinud häälega, leppisime kokku et tänaseks kingad valmis ja ma tulen enne kaheksat kohale, ütlen et ma olen ukse taga. Vastab , et tulgu ma  sisse, küsin millisest uksest, ütleb et no peauksest, koperdan   kohvriga kaldteest üles, hakkan ust avama, saan uksega  peaaegu et vasta nina :)

 Kingsepp lööb ukse pauhti lahti,  kübar oli mul  peas, muidu oleks ninaluu  läinud

Kübar lömmis vastu minu nägu, kingsepp teeb ihhahhaa, mis sa nii vastu ust seisad.

Tuiskab siis ees minema sinkavonka nurkade ja uste taha kuhugi, mina kohver taga lohisemas ruttu järgi.

Võtab riiulist ilusad kingad,  paneme kahekesi jalga, enne puhtad uued sokid alla, pealse õmblemise tüdruk tuleb suurte rätsepa kääridega mulle appi , sokke lahti lõikama, saan kingad jalga, üllatus -üllatus kingad natuke lühikesed, jalad mul paistes nagu pätsid. Õmbleja tüdruk tegi siis jooksu pealt mulle uued õhukesemad sisetallad,  Kingsepp  heidab jälle mu ette põlvili, sehkendab kingad jalga , suleb kõik krõpsud, proovin kõndida – hea.

Siis kuidas maksta,  sularaha mul pole , nett ei tööta, jube kallid. Saame kokkuleppele, et viib mind autuga autumaadi juurde ja pärast viskab ka linna. Mõeldud tehtud, viib automaadi juurde, mina vinguma, aga see on swedbank, mul on sebe. No siis lähme teise kohta. Raha makstud, siis  toob mind postimehe kohviku juurde, aitab autost välja ja tõstab kotid ka välja. Kohviku nätsik lippab mööda ja ütleb tere, mina mõtlen, et kes see ilus noor naine ja mind teretab. Siis taipan, et  baaridaam, polnud teda kunagi lahtiste juustega näinud.

Astun kohvikusse, vabanen pakkidest, tellin putru, leti ääres seisab pikk ilus mees ja sööb leti ääres, krõmps ja krõmps  hammustab saia, lusikaga salatit kõrvale. Küsin kas värsked  saiad ja siin tehtud, mudugi, tuleb vastus. Saan pudru kätte, seisan ka leiti ääres, puder käes, kohv veel tuleb masinast, peab ootama,  võtan ka lusikaga putru   ja  hammustan saia.

Maru vahva, mees ütleb, et teemegi siia hommikuklubi leti äärde. Saan kohvi ja istun lauda, ossa pagan, nii häid saiu ei mäetagi, et oleks söönud. Ostsin paar tükki  ka sõbrannale, kes tulema pidi varsti, püüan mitte tema omi ära süüa. Hetk läheb ja saan aru,  et kõht juba väga täis ja oleks jama olnud, kui rohkem oleks söönud kui sõin.

Pool päeva veel ees, ootan rõõmsaid üllatusi veel :)

Natuke oli aega  veel enne, kui  pidi algama kontsert, kuhu minna tahtsin. Mu tee viis mööda uuskasutuspoest ja astusin sisse. Nagu ma sisenesin, nii kottide laualt vaatas mulle vastu üks pisike armas valge lammas- seljakott ja   ütles et võtku ma teda ja viigu  lapselapsele. Mina vaidlesin vastu, poiss varsti juba 10, mis titekaid asju  ma ostma hakkan. Tegin tiiru poele peale rohkem ükski asi ei öelnud, et ma teda võtaksin  ja  kui hakkasin poest lahkuma, hakkas lammas hädaldama, võtku ma teda kaasa, ei tohi ilma temata ära minna. Hea küll mõtlesin mina, kui laps ei taha, siis kodus riputan kuhugi ja panen sisse näiteks taskurätikuid, et lammas taskurätikuhoidja või mida iganes. Ostsin ära. Marssisin edasi, et minna  TRAKS i ja seal siis jahtuda,  õmmelda kinni uute kinnaste lahti rebenenud õmblus, käia tualetis, pista põske midagi, kasutada  TRAKS i laadimise  puhkamise jaamana. Mööda tänavat tormab üks kübaramoor saja kotiga  umbes nagu mina- üks seljas, üks käes, üks ratastel lohisemas, aga praeguse ilma kohta liiga paksult riides mu meelest, märkan et see minu  hea tuttav,  hõikan , ta vastab et tal kiire : tahab neljasele sessioonile kirjandusmuuseumi  saada, aga kell juba neli läbi , lasen tal  edasi tormata, ise lasen oma rütmis edasi.

TRAKS is üllatus, väikese saali uks lukus, suure  saali uks lahti, pakin ennast sinna lahti , lõõtsutan ja kammin ennast ja edasi.

Te olete väga ilus, jah just  te riided on täitsa ilusad, ei väga hästi  ja ilusasti olete riides- selliseid kommentaare kuulsin ma  lapselapse kooli trepikojas, kui ronisin trepist üles, et saada aulasse emadele pühendatud kevad kontserdile.

Poisid lippasid minust mööda ja  lausa pildusid komplimente mulle. Nii, algus on vahva. Astun aulasse,  rea alguses kiri 1-2 klassi lapsed ja lapsevanemad. Potsti istun maha ja siis ühel hetkel tuleb  saali sisse lapselapse isa silmad pulkas peas ja  ütleb mulle midagi kurjalt.

Minu kõrval vaba koht sinna ei istu, paneb ringiga mööda saali rea teise otsa ja siis hakkab inimesi kamandama ümber istuma, istub maha , silmad pulkas peas. Tunnen ennast häirituna, mis saama hakkab ei tea. Tulevad lapsed esinema,  lapselaps teiste seas, laulab nagu ja ei laula ka, mulle teeb imelikke nägusid, kui siis näeb mu süles lammast, lähevad silmad särama. Lavalt maha tulles tahab minu juurde tormata, aga  õpetaja võtab tukast kinni ja ei luba, mõtlen , et mis toimub, kas õpetaja mind ei märganud, või nimelt ei lasknud minu juurde. Laps istub issi sülle ja hakkab mind piidlema, teeme lambaga talle silma ja siuhti on laps mu kaisus. Hakkab siis pendeldama  minu ja issi vahel, mingi hetk saavad kohad vabaks lapse isa kõrval mina istun sinna, issi nägu on hakanud selgima ja  mingil hetkel  ütleb ta, et lähme pizzabaari  pärast.  Poiss on ülemeelik, aga suudab viisakaks jääda ja mitte segada veel käivat kontserti, kus siis lapsed püüdlikult, armsalt ja vahetult oma ettekandeid teevad, laps isegi mingil hetkel kuulab ja naerab südamest. Hakkame siis välja minema, mul olid valvuri putkasse liigsed pambud jäänud ja lähen sinna  last ja ta isa  ootama, ootan nii, et enam ei jaksa, lähen õue õhu kätte ja helistan,  laps ütleb , et ta on juba riides ja hakkavad tulema välja.  Tulevadki lõpuks,   käisime pizzat söömas, jõime kollat ja tegime plaane järgmiseks päevaks.

Viimased poolteist kuud

on olnud nii pöörased, et pole aega  olnud  molutamisekski.  Suure pingutamise ja pusserdamise peale  pidin saama ka tunnistuse, selle kohta, et olen koolituse läbinud. Õhtul enne  linna sõitu  avastasin , et pole keegi sõna võtnud, et peaks koolitajaid lilledega rõõmustama, hakkasin ruttu fb-s poisse tüdrukuid kokku kutsuma vestlusse, et kas teeme midagi ja kui ei tee, siis teeme ära. Saime kohe kokkulepped sõlmitud ja vastu ööd asjad jonksu aetud.

Hommikul mitu tundi enne koitu seadsin sammud  päälinna poole.  Olin  pannud   õhtul endale raha arve peale, ühest pangast teise, et ei peaks  linnas rahahätta jääma. Tartus bussijaamas selgus, et hommikukohv ränduri kohvikus jääb ära, arvel olid vaid sendid ja vetsu minekust ka ei  olnud  juttugi, aga vajadus oli, vahtisin vetsu ukse taga näljase näoga ja siis..

Ühel hetkel hüppas vetsu uksest välja mu kursuseaegne pinginaaber, lõi vetsuukse lahkelt lahti ja ütles, et käigu ma ära, mis ma põen seal ukse taga. Midagi toredamat ei saagi olla.

Loksusin siis pealinna poole vihmas päikses, tuisus lörtsis- kõike sai näha ja tunda sel teel lõunast põhja sõites. Tallinna bussijaamas läksin uuele katsele, organiseerisin lilleostu ja endal raha pole, leidsingi  automaadid :keldrist kuhu viis enesetapjate kaldtee ja järsk trepp. Otsustasin ukerdada trepil pead katki kukkuda kaldteel ei soovinud. Rahakene taskus, seadsin sammud haigekassa ette, nii haige ma veel ei olnud, et sinna kassase minema paes,  aga jalad ütlesid, et midagi nendega korras pole, sain sõbra tema uhke habeme järgi hõlpsalt kätte ja  ta viskas mind oma uhke 21. sajandi  autoga endlasse. Tuli välja , et olen täitsa esimene, kes end  kohale vedas, kakkusin oma rotisabad lahti , jalad lahti ja siis hakkas põrgu pihta. Istu kuidas tahad, ole kuidas tahad,  jalad valutasid nagu oleks nendes 100 kurja päkapikku sees puid saagimas.  Võtsin ühe ibumaxi sisse ja ootasin imet, mida ei tulnud,  teiste kursuslaste esitlused olid vahvad, mina sain loosi number 11, niiet oli aega veel ennast kokku võtta, võtsin teise tableti ja ei midagi. Kooberdasin mööda saali otsides paremat asendit. Läksin esinema ja  peast puhta loll, vahtisin tahvlile ja arvutisse ja läksin nagu natuke pannikasse, siis ei vaadanud kuhugi ja rääkisin asju, mida üldse ei plaaninud rääkida, jätsin endast nii rumala mulje, et ei tea kuidas ma selle tunnistuse küll välja teenisin. Olin ju tegelikult kõvasti tööd teinud nii teoreetiliselt kui  füüsiliselt, aga tobedat muljet endast jätta ma juba oskan. Kui me siis olime oma esitlused teinud ja hingamispaus tuli, ilmus majja päikseline Indrek Tarand, kollastes pükstes, kollase pika salliga, jope alt ilmus kollane džemper, tõeline päike talvises pealinnas.

Kohale oli tulnud ka meid tervitama töötukassa töötaja ja koolituskeskus inimene, Margus Tsahkna, noo nii pidulikult sai kätte antud need tunnistused ja kingituseks raamatud invavanaisast . Ja siis rullus lahti  me selja taga saalis kaunis laud- mõnusate suupistetega ja  ägeda tordiga . Juttu jätkus kauemaks, Indrek Tarand oli nagu oma inimene, serveeris meile kohvi ja kui minuga pilgud kohtusid  vaatas mind ja ütles ,  et mina saan ise hakkama, et ta ei pea mind aitama.

Olin päri ja siis aitasin endale  põske eksklusiivseid  võileibu,

need olin nagu tõelisel vastuvõtul peavad olema, imeilusad ja maitsvad.

Traavisime pinginaabriga bussijaama poole, tema  läks poole tee peal  kardinaid jahtima, mina üksi edasi. Bussijaamas avastasin , et kõik  piletid välja müüdud bussidele , millega oleksin jõudnud Räpina bussile. Ostsin midagi ära, millise bussile oli  poolteist tundi aega. Istusin ootesaali  maha ja helistasin sõbrale, sellega siis arutasin, mida ma tahan ja millised mu võimalused. Jalad ikka tegid vahelduva eduga põrguvalu, otsustasin, et sõidan koju Põlva kaudu ja kutsun sinna mehe vastu autoga. Siis jõudis bussijaama ka mu pinginaaber ja oi kui tore, ta  tuli mind bussile saatma, norisin välja talt kalli,  ise veel pidi  ta oma bussi ootama. Uhke  kogemusnõustaja tunnistuse omanikuna Tartu bussile ronides, nõudis üks noor naine, et teda on  vaja kohe hakata nõustama, väsinud- tüdinud- valudes olin täitsa nõutu, mõtlesin, et  mul ei ole ju otsaette kirjutatud, et ma nõustaja olen, mul ju tunnistus koti põhjas peidus , kuidas ta teadis hulga rahva seast just minuga rääkima hakata.

Ütlesin talle,  et oi ma ei tea, kuidas aidata,  küsigu targemate käest, abitahtja ei jätnud mind rahule, kus need targemad on, kas mina siis ei tea, ma peaksin  teadma ju.   Ütlesin ,  et vaadaku  palun netist ja pugesin bussi sügavustesse peitu.

Kui siis  maha potsatasin, ilmus sinna bussi tagumisse otsa naine, keda  keegi abistas istumisega ja läks siis ära, ma ei saanud sugugi aru alguses, et miks see naine mulle kogu aeg vastu põrkus, kui ringi sebisin ja paremat kohta otsisin ja küsis koguaeg asju, mida peaks ise nagu nägema. Mõtlesin,  et proua üsna eakas, ehk sellepärast sellised kummalised küsimused, et ma siis  vastan, ega mul raske pole. Tagumises pingis sai üsna lahedalt istuda ja saime  pingi kaaslastega peaaegu et sõbraks, üks endine balletti tantsija sõitis oma  väikese pojaga ja me leidsime kohe ühise keele ja meele. Bussist väljumise eel, võttis  vanadaam me ees taskust välja valge kepi, oi mind ullikest,  nüüd sain aru miks see naine küsis küsimusi, millele vastates  enne veidi hämmeldusin , et kas ta ise ei näe. Nõustasin ja jõustasin seda prouat siis  bussist välja, astmed ja augud ja..Tohutult julge ettevõtmine niimoodi üksi reisida.

Sain mina ka tema selja taga siis oma kondid ja kodinad  bussist välja. Tartus bussijaam juba lukus, bussiplaani väljas ei ole,  peatustes infot ei ole, mis  buss kuhugi kuskohast  läheb, mingi kirbukiri oli läbi akna sees kassa juures seinal, surusin näo vastu klaasi ja püüdsin kõigest hingest näha, number liinikirjelduse taga muutus kord üheks, kord kolmeks, ma ei tea mida ma nägin või näha tahtsin.  Üks noor daam ütles, et tema läheb ka selle bussi peale ja see peatus on  number kolm. Tuligi buss ja hakkan siis bussi sisse ronima, seljakott seljas, joogipudel puusa peal, kasukvesti taskud träna täis, ise ka paras pontšik, surun end vahekäigust läbi ja üks lapsuke hõiskab  üle terve bussi , vaata emme milline paksuke siin trügib. Võpatasin ja ütlesin et oi, tänan meeldiva komplimendi eest,  pole ammu nii head komplimenti saanud ja trügisin edasi. Lapse ema hakkab pragama, et nii ei tohi rääkida, laps aga vastab , et aga ta ütles mulle aitäh. Muigan ja trügin edasi. Saan tagumises otsas istuma,  asjad seljast- küljest ära ja siis tormab mu selja taha üks noor daam ja kukub istmele sellise kolksuga , et kartsin,  et ta viga sai. Selgitanud välja, et ta nõustamist jõustamist ei vaja, hakkan sööma hiigelpirni, mille kaasa haarasin ürituse kaunilt kaetud laualt, sest lauas olles seda süüa ei jaksanud, aga isu nagu oli. Hammas sisse ei lähe, kõik mis ilus ei  passi patta panna, otsin siis välja noa oma paljudest pampudes ja siis saab nagu näridagi, kell juba  õhtul kümnendat tundi käimas ja vastuvõtu söömajast  päris mitu tundi  möödas ja ka paksukesed peavad sööma.

Põlvas saan bussist maha ja ukse ees juba kallis kaasa ootamas, ronin välja ja asun auto poole teele, enne mind kritiseerinud tüdrukutirtsu ema tuleb mu selja taga ja kukub  vabandama, toetan teda, et tal on palju tööd oma lapse sõnalise väljendusega ja komberdan autosse, õnnis oma auto, oma meheke, enam ei mingeid katsumusi. Ületame turvaliselt kohati ohtliku libeda kodutee ja kodus  ei saa veel magama minna:  selline  erutus, karga või lakke, peaks ju  valust ja räsitusest ümber kukkuma, lõpuks juhtub ka see.

Hommikul ärkan ja klaveri peal on kenasti raamitud tunnistus, lahe, ei olnudki uni. Sain hakkama.

Nüüd hakkan mõtlema suvele: 1. , 2., 3. juuli ootan teid kõiki Räpinasse, järv ja loss ja loomemaja ja paberivabrik ja aianduskooli aed ja ..