Meil elab siilipoiss, juba mitu nädalat

Päeval tudib oma kastis, aga öösel ronib oma kastist välja ja läheb maja peale rändama
Varahommikul nahistas köögipuhveti all kaugemas nurgas, päeval vahtis saapaharjade sahtlist välja
Kui on oma une ära maganud on vahepeal hästi elus, kraabib mööda maad end üsna edukalt edasi-
Paarnädalat tagasi päästsime ta koera käest, alguses oli ikka päris vilets, lamas ühe külje peal . lääbakil ja ei teinud eriti midagi peale hingamise
Eile hommikul kui alla korrusel läksin, oli siil oma kastist kadunud , muidu peitis end paberite alla mida kasti panin talle külje alla, et puhas ja kuiv oleks, aga sellel hommikul oli paberikuhja alune tühi.
Otsisin terve köögi nurgad läbi , aga lootusetu ja ühel hetkel tatsas siil Rasmuse toas ringi, püüdis okastega Rasmuse sokki kraasida;)
Panin siis ta õhtul suuremasse ja kõrgemat servadega kasti, et jälle ära ei kaoks
Jama küll kui poeb kuhugi, kust me teda ei leia ja ükskord siis haisu peale teada saame kuhu kadus ;(
Ei olnud aga sest suuremast ja kõrgemast kastist ka kasu, täna hommikul oli kast jälle tühi.
Päeva peale siis leidsime üles, siilike oli roninud kingaviksi kasti ja nahistas seal häälekalt.
Kui Rasmus hakkas vaatama, mis seal sahtlis krabiseb, vahtis siilipoiss rõõmsalt nina püsti vastu.
Söötis siis siilil kõhu täis ja sättis kasti tagasi, praegugi magab siilike pea kõhu all ja tagumine jalg pikalt välja sirutatud
Keegi ütles, et mis te tast peate et viige õue, aga kui ta nii abitu on saab ta ju kohe surma.
Mõtsin alguses , et teen talle verandale pesa , et seal siis magab ehk talve ära.
Mees arvas, et las paraneb , enne kui hakkab oma elu elama, et noor loom ehk saab terveks.
Nii me siis elame siin, kui segasumma suvilas, üks koon juures keda toita ja pepu mida koristada;)
Kaunist sügist kõigile!!!

Maja on täitunud mõnusa pannkoogi lõhnaga

Igaüks nahistab oma asjadega: laps kilkab õues kassi ja koeraga, pesamuna jõllitab arvuti ekraani, perepea on läinud jahile -vajame klaasinuga, miskit poest ja midagi veel, mina püüan asju kirja panna.
Tahaks minna oma patte andeks paluma, aga täna hommikused tüsedad pannkoogid on teinud mu keha laisaks.
Suvikõrvits, munad, piim, suhkur , sool, nisukliid-tegid pannkoogid eriti täidlasteks ja mõnusateks.
Laps istus aga ninapidi juures ja nurus esimesi kooke endale, kui teised lauda istusid oli pisipoisil kõht juba kooke täis laetud.
Kella kaheksa ajal juba pugesin voodist välja ja kukkusin täidist vaaritama-keetsin riisi, pannil hautasin paprikad-sibulad, kanahakkliha.
Suskasin kohvimasina käima ja jootsin ja söötsin teda vee ja kohviga, nii sain rahulikult pannkoogimasinaga koogilillekesi vorpida, kuni ta omaette kohviga toimetas.
Hulkur Rasmus sai ka voodist välja sööma kupatatud, kella nelja ajal hommikul oli ta sattunud me ukse taha ja imelikul kombel väljaspoole ust ning vajutas meeleäraheitlikult ukse kella.
Tuligi unine maailmarändur ka lauda ja pere pannkoogi hommik sai alata.
Nüüd tõmban kitasniku üle pea ja torman torniga majja oma patte kahetsema
Ilusat pühapäeva kõigile!!!

september

Lapsed koolis, lapselaps aias, loodus kisub igapäevaga sügisesse, vana töörütm tahab jälle harjumist.
Kui terve suvi sai hommikuti kauem voodisõber oldud, peab nüüd siis hakkama ja jälle varem tõusma ja kohustuste virna otsast kinni haarama.
Eile sai käidud Tartus ja Viljandis.
Haarasin kaasa kaks ilusat kollaseõielist potilille ja kaunistasin nendega oma kahe hea sõbra viimset puhkepaika.
Raske on leppida sellega, et sõprade ring aina kitsamaks tõmbub, aga mis sa teed ;(
Proovin ikka oma vanu sõpru kõiki elu ajal meeles pidada, aga kui mu meelest ei õnnestu piisavalt ja kui enam ei ole võimalik ses elus mõnedega kohtuda, on piinavalt kahju tegemata jäänud tegudest ja ütlemata jäänud sõnadest.
Pärast matuseid viisime tütrele Viljandisse ühikasse järgi tarbeesemeid , mida ta bussiga tassida ei jaksanud ja tõime ta ka koju kaasa.
Tartust läbi sõites käisime läbi mu lapselapse koolimineku peolt, kus mu sõber oli teinud tohutu koguse kooki ja saia, mis maitsesid imehead.

Kodus oli mu pesamuna teinud meid koju oodates mulle suure üllatuse, lasknud kibedasti kätel ja jalgadel käia ja oli elamisele peale tõmmanud puhtuse ja korra.
Nii mõnus oli palja jalaga astuda puhtale põrandale ja asuda linnast kaasa toodud noosi uudistama puhta laua taha.
Hommikul sai kõik köögiriistad- asjad kibekähku kätte, kui koolilapsele hommikusööki valmistasin, polnud vaja kusagilt hunnikute alt urgitseda, iga nõu oli puhtusest säravana oma kohale saanud.
Natuke kurvalt ja kibedalt algas see kooliaasta, kuid ka samas rõõmsalt ja mõnusalt.
Nii hea on kui sul on palju sõpru ja toetav pere!!!
Turvaline oli seista kallis sõbra haua serval armsa kaasa tugevas käevangus.
Armsad sõbrad, öelge oma kallitele, kui tähtsad nad teile on!!!
Ilusat septembrit kõigile!!!

Nägin üks öö üht kummalist und

Ajasin oma sõbrannaga juttu kõndides mingis tuttavas koridoris ja rääkides mehest, kes pidi külla tulema ja kui ta tuli, polnudki see mees vaid keegi teine, hoopis mingi hallipäine vanem mees.
Vaatasin ikka mujale, et otsida seda , kelles just juttu oli ja seal seisis ikka üks hallipäine mees jälle ja naeratas mulle mõistatuslikult oma pikkade tukkade tagant.
See kellest juttu oli ses unes ja kes ei ilmunudki mu unenäkku, on töötanud aastaid biomeedikumis, tegelenud surnudkehadega.
Püüdsin siis aimata, mis see uni võis tähendada , otsida üles asjaosalisi, küsides, et kas nendega kõik korras on, aga see kõik jäi mõistatuseks, et kas see uni midagi üldse tähendas.
Kui täna mulle helistati ja öeldi, et surnud on mu kauaaegne sõber, oli mulle selge, kes oli see mõistatuslik hallipäine mees mu unes.
Viimastel päevadel otsides midagi oma sahtlites, leidsin talle ära saatmata jäänud kirja, mõtsin et kas on mõtet teda saata, ehk on parem helistada, aga mõtteks see kahjuks jäigi.
Ilmari Karro oli üks müstiline inimene, natuke nagu nõiduslik
Ammu aastate eest, kui mu elus juhtus raske õnnetus, istusime me Ilmariga tol hommikul kohvikus ja ta muudkui kordas , et ma oleksin ettevaatlik ja peaksin meeles oma olukorda.
Ei osanud tol korral midagi sest arvata ja ei kuulanudki teda väga.
Õnnetus õhtul ikka juhtuski.
Hiljem ta tuletas mulle meelde, et ta ju hoiatas mind.
Olime mõnda aega Ilmariga kirjavahetuses ja see oli üks müstiline kogemus
Tema kirjad olid pikad, sisukad ja kaunid, käsitsi kirjutatud ja kindlasti sulepeaga.
…
Ükskord aastate eest , kui olin teda korduvalt oma koju külla kutsunud, ütles ta ühel päeval mullegi ootamatult, et nüüd tahabki tulla külla ja tuligi
Kui me siis mu ekskaasaga ja Ilmariga kohvilauas istusime, koputati uksele
Küsiti, et kas siin elab Ilmari Karro.
Tuli välja, et samasse korterisse oli ta sisse kirjutatud ja haiglas, kus suri ta isa, olid need andmed kirjas.
Ses kummalises unes , mis hiljuti nägin ja mille tähendust kohe ei taibanud, olime ses korteris, kus Ilmari sai oma isa surmateate ja samas ilmus ta ka mu unenäkku, mõistatuslikuna ja justkui õnnelikuna.
Nüüd siis mõistan, et see oli ta hüvastijätt vana sõbraga.
1.septembril kell 12 lähen viin hüvastijätuks Raadi kalmistule õiekese
oma vanale heale müstilisele sõbrale
Puhka rahus armas sõber

Meditatsioon

Aiaviljade talvisesse purk-korterisse säädmine on üks täieline meditatsioon, ütles üks mu sõber näoraamatus.
Lugesin seda ja mõtsin , et oo, kui huvitav lähenemine!!!
Olin mitu päeva vaevelnud oma marjadega: keegi ei tahtnud korjata, puhastada, moosikeetmisest rääkimata.
Läksin ja mediteerisin ja mõnuga!!
Läksin ja valisin ja vaatasin ja sortisin oma käsitsi tehtud moosi jaoks ilusaid, põnevaid , omapäraseid purke aidast, pesin ja loputasin neid ja soojendasin …
Seisin õhtuhämaruses õues trepil ja segasin ja segasin ja segasin seda moosi ning mõnulesin ta magusas aroomis.
Kaks õhtut keetsin ja purgitasin sumedas augustiöös.
Nüüd on mul kaks korvitäit tikrimoosi purke, mis ootavad silte ja kellerdamist.
Kui oma moosi purki villisin, ütles mu kaasa, et vaid lollid rabelevad moosi ise teha, mu sõber tuli nurga tagan välja ütles, et mis!!
See on tõeliselt vahva kingitus, talve õhtu päikseline rõõm, kui sa talvel vaid selle purgi avad ja mõtled, millest see tehtud on, kes selle teinud on hoole ja armastusega.
Kui töötu olin, tõid nunnad mulle korvitäie isetehtud moosi saksamaalt.
Siltidega : maasika ja tikri marmelaad, mustsõstra moos kaneeliga, maasika džemm…
See ei olnud nii, et nad läksid poodi ja ostsid mingid konservid vaid nad tegid ise mulle magusa kingituse mu kibeda aja lohutuseks;)
Nii tore on nüüdki saksa perenaise purke ja korvi kasutada ja mõelda milline rõõm oli tol korral seda kingitust saada.
Kui on tarvis külla minna, on minulgi nüüd kostiks viia ilusais purkides mõnusat maiust.
Nüüd ootab veel kasti täis kurke meditatsiooni mu trepil;)
Pean vaikselt plaani, et mis retsepti järgi seda järjekordset meditatsiooni korraldada.

Mine palun sega moosi!!

Nii palusin eile ma oma poega, see vaatab mind üllatunult ja küsib, et milleks ja millega ma teda segan;)
Vastan, et no et kõrbema ei läheks ja põhja ei hakkaks ja ikka lusikaga.
Vaatab mind hetke ja hakkab naerma ning siirdub õue moosipoti juurde ise ikka naeratades, mida läbi akna silman.
Tuleb tagasi ja naerab .
Küsin, et mis talle nalja teeb.
Ütleb, et mõtles, et miks ma ometi teda ta sõpra segama saadan, et las ta magab.
Moosiks kutsutud poja sõber tuli vastu hommikut külla ja jäi meie juurde end välja magama;)
Tublid mudilased korjasid kenasti oma nobedate näppudega tikri põõsad tühaks ja siis oli need marjad vaja moosiks saada.
Keetsin ja keetsin ja keetsin seda moosi, puhastasin ja puhastasin neid karusmarju kuni ära väsisin ja otsustasin, et enne purki panekut peaks teda ikka paksendama ka , et ta ikka päris heaks saaks.
Kuna aeg oli juba hiline, me poodi keegi minna ei tahtnud , jäi purgitamine järgmiseks päevaks.
Hommikul, kui alla kohvi jooma läksin, mu tubli tütreraas jahvatas õhtust piimasupi, pannkoogi tarvis.
Lapsed olid laua taga juba näljased, aga kaua tehtud sai tõesti kaunikene.
Lõpuks suure ainete lisamise ja segamise peale said täitsa head koogid.
Käisime siis poes, ostsime puuduvad toiduained ja asusin lõunat valmistama
Poeskäik lõunavalmistamine ja einestamine väsitas mind nii ära , et ei jaksanudki moosi arstima hakata.
Tegin väikse uinaku j a mõtsin asuda moosi kallale.
Vaatame mis saab, maitseproov näitas, et on liiga hapu see moosihakatis.
Lähen siis võtan moosil sarvist, enne kui väsimus jälle kallale ronib;)

Kanakarri riisiga

Täna käisin Maximast läbi, et vaadata mida seal head on ja kuna rahaautomaat oli ka sinna taritud, pidi minema ka raha järgi.
Üks kana ütles mulle leti peal, et tal hea hind, et võta mind;)
Maitseainete riiulis oli ka karri hea hinnaga.
Oo!!
Miks mitte teha kana karrit?!
Olen lugenud, et kana karri on maitsev toit, aga ise pole kunagi seda teinud, ega ka juhtunud kusagil seda sööma.
Kauplus oli kuidagi jube umbne ja palav, haarasime kaasa jäätist, et kodus teha üks magusa paus.
Vaatasin netist kuidas see karri ka käib.
Üks retsept soovitas ühte ja teises retseptis oli hoopis midagi muud.
Üks oli kindel, et karri ja kana olid kindlad komponendid.
Võtsin siis ühed meeldivad asjad ühest retseptist ja teised teisest ning nii tegin kokku midagi, mis maitses ülimalt hea.
Selleks ajaks kui teise poodi puuduvate toiduainete järgi läksime, panin tütre kana ja riisi keetma.
Tagasi tulles oli ülesanne hästi täidetud ja ma sain hakata kana karri kallale.
Pannile: õli, beebi porgandid, porrusibul, paprikas.
Teine pann teisele tulele: põhja äsja keedetud aromaatne puljong ja sinna hauduma järjest köögiviljad, mis kuumast õlist küllastunud.
Aedviljad pehmed, kana noa alla ja pannile karriga, kondid kassile ja koerale, kes mu ümber semutsedes valves olid.
Kui kana kuumast õlist ja karrist aromaatseks ja tuliseks saanud, läks potti aedviljade juurde, kel pannil kitsaks oli hakanud ja pajas ees kana juba kannatamatult podisedes ootasid.
Juurde banaanid ja ananassid ja rõõsk koor …
Natuke pipart ja natuke soola ja kui toit keema läks, sai balloon kinni keeratud ja kana karrit serveerida tütre kaunilt kaetud lauale.
Kõik läksid siis sauna, kui mina veel õues gaasipliidi ääres jändasin.
Istusin laua taha ja ei lasknud äsja valminud meistriteosel sööjaid oodata , asusin ise maitsma.
Vaev polnud tõesti asjata.
Esimene sööja peale mind oli minuga ühel nõul, järgmine songis ja jättis toidu söömata.
Ühel hetkel otsustasid mudilased minna „jalutama”, kui ütsin, et ei lähe kuhugi ja sööma on vaja tulla.
Kõhud olid küll tühjad, aga seda imelikku rooga ei saa ju süüa , kui üks testija juba toidu kõlbmatuks kuulutas, öeldi et kõht ikka tühi veel ei ole.
Neil oli salaplaan , et „lähme jalutame”, et krõpsude järgi minnakse, ei saanud ju mulle öelda.
Suure surmaga siis hakati seda imelikku toitu sööma;)
Kui „jalutama” ei lubata.
Ei tea kas kardeti, et see toit ei hakkab hamba all koledasti karjuma ja hirmsasti haisema!!!;)
Söödi vaid paljast riisi ja kastet isegi mitte ei maitstud.
M a tavaliselt ei sunni kedagi sööma, ka seekord mitte, kuid solvusin hirmsasti, et minu südamega valmistatud toit põlati ära.
Mul kergem homme, ei pea midagi uut tegema, aga tuju on rikutud.
Hajumusel on suur jõud, preili koolitoitu ka ei söö, mis tasuta on vaid ostab endale vanaema antud taskurahast hamburgereid.
Ma saan aru, et mõnikord tõesti juhtub, et koolitoit ei juhtu maitsev olema, aga minu toitu põlata ja minna krõpse ostma, on üle mõistuse tegu?!

Mul on üsna raske seista pliidi ääres, võiksin ju ajada läbi lihtsamalt, teha kiirtoitu või osta valmistoitu, aga ma tahan oma perele parimat.
Olin nii rõõmus, et mu kana karri hästi välja tuli , isegi mu kallim kiitis, aga mu rõõm oli üürike.
Olen näinud üsna kitsaid aegu ja olen tehtud õrnaks mõnede asjade puhul.
Nüüd siis tean, et kui külas on lapsed, kes on ära hellitatud, neile ei hakkagi midagi erilist tegema, aga oma lähedastele, kes mu kokakunsti hinnata oskavad, oskan ma kana karrit teha küll.
Olge terved ja ärge loopige pärleid sigade ette;)