Ära see reis sai tehtud

ja olen kodus elus ja terve.

Käisime kooriga Soomes, esimest korda muide sain ma üle mere.

Mitu korda on asjaolud nii pöördunud, et  pole  reisidele kaasa saanud, seekord õnnestus ühes minna.

Kartsin igasugu asju, tervis rikkest muude pahandusteni. Tervis pidas vastu kenasti, ainult olen kodus mitu päeva voodi sõber olnud. Seltskond hoidis kokku, kedagi kuhugi ripakile ei jäetud.

Käisime Tuira kiriku juubelil, kohtusime teiste kooride ja  igasugu toredate inimestega. Ööbisime leerilaagris mere ääres, käisin mitu korda meres ja igatpidi vahva reis oli. 

Meid jagati  leerilaagris kahekaupa tuppa, aga mina jäin mingil  imelikul kombel üksikuks, sest sõpru on mul üldse vähe ja kooris ka keegi minu sõbraks väga tükkinud pole. Alguses kurvastasin tsipake, et kodus üksi ja reisil üksi, aga siis magamise ajal mõtlesin, et küll on hea, et ma kedagi ei sega: mu keha kuuma kraane keerab keegi kogu aeg ette teatamata viimase peale lahti ja ma sain  üksi toas olles   loopida tekke maha ja  kedagi segamata jälle peale kakkuda, lasta vabaks kõhutuult, norsata ja unes  rääkida. Kellegi  asi ei  olnud, kui ma oma asjad mööda tuba laiali  loopisin, öösel sada korda väljas käisin jne. Meid toideti hästi nii leerimajas kui kirikus.

Söögilauas ka minu juurde väga keegi ei kippunud, aga ma ise tükkisin teiste juurde ja keegi  mu eest jalga ei lasknud. Poole tee peal  Soomes käisime söögikohas, kus sai 9 euro eest ennast lõhki süüa, võis võtta  taldrikule toitu nii palju kui  hing ihkas, esimene kord olid toidud imelised, aga teine kord tagasiteel oli kokal sool panemata ununenud, aga supid olid seal imelised mõlemal korral. Keskkoht toetatud , sai jälle edasi või tagasi matkatud.

Soome maa kaunis loodus, eriline arhitektuur, lahked ja  ilusad inimesed, imeline vastuvõtt pani silmad vesise koha peale. Viimasel õhtul kui  grillmajas grillisime, laulsime suust ja südamest ja mul ikka voolas ojadena pisaraid.

Tarisin kaasa oma tehud keraamika ja ma pole ammu nii suurt  kinkimisrõõmu tundnud, sest kingisaajad olid siiralt rõõmsad ja üllatunud.

Kirikukoori  koorivanem on kuldne inimene, ta ei sea iial oma isiklikke vajadusi kunagi esikohale, suhtleb kõigiga alati armsalt , hoidvalt ja viisakalt. Üldse oli  kogu seltskond hästi kokkuhoidev, ikka jälgiti , et kõigil mugav on, toitu saaksid ja asjad ripakile ei jääks. Ja kogu koor käitus väljaspool bussi nii, et keegi poleks saanud nende pärast häbi tunda. Tuira kirik oli imeline, eriline arhitektuur- vana uuega ühes, inimesed seal teadsid kõik oma ülesandeid , kõik laabus nagu kellavärk, teenistusest võttis osa hulga inimesi, kes tegi muusikat, kes viis läbi teenistust, kes hoolitses muude asjade eest. Pärast teenistust toideti ära tohutu rahvahulk käratult ja mõnusalt. Kirikus sees oli  palju rahvast ja umbne, istusin koridoris ja sain täitsa vabalt osa sees toimuvast teenistusest ja kaunist muusikast, seintel olid kõlarid kust kõik kirikus toimuv  kostis  koridori.

Kaasas parimad soovid  ja kallistused asusime tagasiteele, mis läks ka lobedalt.

Enne laevale minekut oli meil veidi aega, kes käis siis  shoppamas ja kes lobises platsil niisama, mina jalutasin käsitööpoodi ja imetlesin  asju ja hindu, tegin platsist pilte ja tundsin ennast hästi  Soome seenevihmas.

Mul oli

  

kaks väga ägedat vanaema- üks kiftim kui teine. Ühe vanaema kodu oli  selline, mida ikka ja jälle on vahva meenutada, millest jutustada.

Mamma oli uhke oma kodu üle.Ütles tihti,  et tal on  kogu külas kõige puhtam  tare. Tema pisike kollane maja oli tõesti armas  ja hästi korras. Puust talupoja voodid olid  alati üles tehtud kui kuningannale oma   hulga patjade ja imelise käsitööga, laual oli alati  valge lina ja aknad olid täis  õitsvaid potililli.

Ta ise oli ka kui muuseumist, pikad puusadeni juuksed kindlalt kuklas krunnis, puhta põlle ja rätiga: iga töö ja käigu jaoks ise rätt, põll, riietus. Kui me läksime üle põllu  poodi, meiereisse või sidesse, võttis ta alati kingad  ja sukad näppu, suure tee ääres bussi peatuses pani kingad ja sukad jalga ja poriseks saanud   kalossid peitu bussi peatusse pingi alla.

Mamma kodu on  nüüd rüüstatud ja räämas, mamma ammu mulla all.

Tihti olen ma oma unenägudes seal õuel, trepil suppi söömas,  tärgeldatud pitsilisi padjakotte patjadele tõmbamas...

Põrandal käpuli kangast juurde lõikamas, mamma šnittidega abiks.

Mul ka endal   pea 100 aastane maja, remonti ei ole ei tea mis ajast tehtud, olen siis jõudumööda sättinud oma kodu, et seal oleks mugav ja ilus.  Odavad lahendused on aga ajutised ja tükivad ruttu koledaks minema ja kui kõnnin mööda maja ja avastan, et mu „dekoratsioonid“ on ära väsinud, kurvastan.

Tahaks  ka olla selline memm,  kes oleks mälestustes sama tore, kui olid mulle mu   vanaemad ja kelle kodu ikka mäletataks, kui imelist muinasjutu maad.

Tänane hommik

 pärast unetut ööd ja öist  suplust, algas hommik kohvikeedu ja pudru vaaritamisega. Tõmbasin kirikuriided selga ja liipasin bussijaama, ootasime siis Sakust tulnud suvepäevalisega Tartu bussi peaaegu pool tundi , kuni läksin bussijaamast küsima, et kas ta teab, miks bussi ei tule, saime teada, et pühapäeval see buss ei käigi.

Läksime siis päevakeskusesse hommikusöögile.

Saabusid rõõmsad töötoalised, hilisõhtused töötoalised olid teinud ilmelisi portselani maale, imetlesime töid ja võtsime oma poolikud  savitööd katete alt välja, viimistlesime ning tegime uusi. Kella 11ks  läksime kirikusse, pärast kirikut võtsime suupisteid saatsime teele viimased suvepäevalised, panime kokku töötoa asju, kolisime päevakeskusest ära. Kõrvu jäi ikka kõlama, et kohtume järgmisel aastal. Hirmsasti ägedad päevad olid, tõesti saame  kokku järgmisel aastal. Igal aastal on aina ägedam  ja omanäolisem olnud , eks järgmised  suvepäevad võivad loogiliselt võttes olla veel  vahvamad. Tänan kõiki, kes  osa võtsid ja kaasa aitasid!!

Kohtumiseni  siis järgmisel aastal.

Suvepäevad Räpinas edenevad hooga

Väike logistiline aps oli, aga muidu edenes  teise päeva õhtupoolik kenasti.

Natuke pikutasin pealelõunat kodus ja taas asusin suvepäevi läbi viima - korraldama.

Naised olid minu pikutamise ajal lahti löönud päevakeskuses õmblustöökoja ja imelised õied gaasiriidest pärlite ja muude kaunistustega ehtisid naiste tualette juba kui päeva keskusesse sisse astusin.

Tegime savi ja küpsetasime pirukat, seekord lõunasest supist, lisades  tainast, juustu, muna ja armastust

Ühises teelauas pidasime  õhtuseid ja homseid plaane, kes mis bussile ja kuidas.

Naised jäid minust portselani maalima, kui magama lasin ennast koju tuua.

Homne päev siis algab plaanipäraselt pudru ja kohviga, kell 11 lähme koos kirikusse ja siis vaatab kuidas kujuneb. Tänan kõiki osalisi ja kaunist ööund, et jaksaks taas homseid häid tegusid korda saata :P

Tänane päev

 oli täis ootamatusi ja põnevaid väljakutseid. Töötuba läks riiulisse ootama vaba pinda ja meie pärast pudrutamist ja kohvi manustamist suundusime sadamasse.  Abikaasa rõõmustas mind nähes sadamakohviku leti ees, et ma kaon leti taustal nägemisväljast, et sama kangas seljas mis letil.  

Imetlesime kaunist rannavaadet, toredat foto näitust ja maitsesime seto kokteili , mis täna ei maitsenud nii hästi kui möödunud kord.

Sõitsime rõõmsalt lossi ja saalisime seal tubades ja saalides ringi, peas ägedad kübarad, kõõlusime rõdudel ja  ahmisime endasse kõike seda ilu mis silma  hakkas. Mööda minnes käisime läbi loomemajast ning siirdusime päevakeskusesse lõunat tegema. Viskasin   potti kaks komplekti  külmutatud juurikaid, eilse riisi ja kanakoivad ja supp sai imeline. Kõhud täis, sõitsime jälle lossi poole, naised läksid kontserti kuulama, aga mina koju  ennast sirutama, tundsin et toss otsas, kui nad lossist ära tahavad tulla,  helistavad siis läheb  üritus täishooga edasi.

Suvepäevad läksid käima

 , alul arglikult, võtsid hoogu ja kulminatsioon saabus südaööl, kui lõkke äärest ära ei raatsinud minna.
Tütar magas hommikul laua all, sest ärklikorrus läheb kuumaks ja söögilaua alla tehtud asemel sai kõige paremini end välja puhata. Kamandasin tüdruku maast lahti sõnaotseses mõttes putru keetma ise tormasin majas ringi , et katta kinni värvi järele karjuvat põrandat , katta lauda ja sättida end esimesel külalisele bussi vastu. Kui bussijaamast tagasi sain esimese külalisega, oli puder juba laual ja laps korjas oma aset laua alt kokku.
Pudrutasime end keskkohast kimmäs, pakkisime asjad , et mida süüa teha ja mida töötoale vaja. Ühel hetkel astus väravast sisse inimene, keda mõttes arvasin , et sobiks kutsuda suvepäevi veetma ja läbi viima. Istusime kodinatega autosse ja sõitsime päevakeskusesse, kus perenaine juba ees ootamas ja sauna kütmas, virutasin riisi potti keema ja kukkusime savi mätsima, üks päevakeskuse klient, kes alati väga käsitööd teha ei ihka , tegi ka nii hoolega kaasa, et lausa lust vaadata oli. Päev veereski õhtusse söögipauside, külaliste kohale toimetamise, ribu radapidi saunas käimise ja savi mätsimisega. Laud kattis end nagu ise ja mustad nõud pesid end justkui ise puhtaks, sest kohalik rahvas võttis väga südamega , seda et meil kõigil mõnus , tore ja ladus olla oleks. Kui kell hakkas seitsmele õhtul liginema, veeresime kirikusse Taize palvusele, et veeta pooltund kohaliku kirikuõpetajaga, kelle imelise musitseerimise kõrval tunned ennast ka kui ooperilaulja, kirik täitus erilise auraga ja armsa muusikaga. Siirdusime minu õuele, kus teelaud oli end ise katnud ja lõke põles juba õdusalt. Võtsime kirikust kaasa ühe õhtuse esineja ning õhtu sai sisse erilise hoo. Aapo Ilvese pisem sugulane valmistas grillliha, tema kallim maitsva salati, juttu jagus südaööni ja üle selle. Aapo Ilvese väike sugulane võttis kitarri ja laulis oma loomingulisi palasid, külalise vestsid lugusid, lugesid luulet, oleksime selle heas vaimsuses ja seltskonnas olnud hommikuni , kui väsimus murdma poleks hakanud. Saatsin külalised ööbimispaika ja ise voodisse end sirutades mõtlesin, et mu suvepäevad lähevad aastatega suuremateks ja vahvamateks, võtab nagu tuure vaikselt ja siis kui hoo sisse saab on äraütlemata äge. Täna plaanime teha veel savi , viimistleda eilseid töid ja teha natuke portselanimaali, sest eilsete külaliste seas on üks tore portselanimaaliga tegutseja ning plaanime vaadata Räpinas ringi. Õhtupoolikul siirdume lossikontserdile ja sealsesse imelisse aeda.
Pakin kokku hommikusöögi asjad, panen kohvi hakkama ja jälle teele, sest suvepäevad kestavad.

Tänan kõiki, kes kaasa aitasid ja kohale tulid ning osa võtsid.

Põnevaid kohtumisi ja tegusid meile !

Mu tütreke kirjutas oma blogisse emadepäeva puhul sellise postituse , et

  lugesin ja nutsin, nutsin ja jälle lugesin, nii hinge läks.

 Ma  olen alati arvanud, et ta minust väga ei pea vaid  proovib olla diplomaatiline, et tal on mind vahel vaja :)

Andesta kui võid!

http://mmurca.blogspot.com.ee/2016/05/sinu-paev-koos-kevadega-kaes.html

Blogi postituse lõpus on küsimus:

Kas sa oled oma ema moodi ja milliseks inimeseks sa väiksena arvasid, et sa saad?

Hakkasin vastama ja  vastus sai  kommentaari jaoks liiga pikk.

Räägitakse, et olen välimuselt isasse ja ka iseloom pidi olema selline kinnine nagu mu isal.

 Mina väga-väga ei  ole tahtnud olla emaga sarnane, kuigi me sellest ei pääse  tundub.

Ma olen kramplikult hoidunud kodukitlitest, sest need  nõuka aegsed poekitlid olid halva lõikega õmmeldud ja läksid ruttu väga koledateks, ma  vaatasin oma ema neis kitlites ja mõtlesin, et minu lapsed ei peaks iial mind sellisena  nägema, kuid väljaspool koduust ja  hooviväravat oli ema alati  väljapeetud, puhas, eriliselt riides nii nagu ei käinud kellegi ema riides. Mu emal oli isiklik rätsep, ta  noorepõlve sõbranna, kes õmbles talle ta kavandite järgi väga korrektsed riided, mida sai  kanda veel aastakümneid pärast ema surma. Minu ema õmmelda ei osanud, aga ta teadis millised peavad olema riided, soliidsed ja vastupidavad. Mina hakkasin üsna varakult ise õmblema, sest mu ema oskused  õmbluse alal olid väga kesised, poest midagi saada polnud ja kõiki mu fantaasiaid mu ema õmbleja polnud  nõus minuga kaasa tegema, lihtsalt lasi overlokiga üle lahti lõigatud kangad ja andis vahel mõne nipi. Nüüd tean, miks mu ema lasi enamus oma riietest õmmelda, ta oli ka ebastandardse kehaga nagu minagi ja mu tütar. Lapsena mõtlesin, et see oli mu ema mingi veidrus.

Nii mõtlesid ka mu vanaemad,  et riided peavad olema soliidsed ja vastupidavad, kes aga tegid oma riided ise, alates kangast. Sellest ehk ka see omadus, et  lohakas ja labane riietus mulle väga vastumeelne on. Eriti on  mulle vastukarva vales kohas enese paljastamine ja minu meelest sobimatute riideesemetega ringi liikumine.

Oma kostüümid teen ma aga iseäralikud ja erilised sellepärast, et igat tegevust, mida ma teen, võtan ma kui loomingut ja täiesti tavalist riideeset pole mõtet ju teha, mida on maailmas tuhandeid. Üldse aitab loominguline  suhtumine oma igapäeva ellu elus edasi, muidu hall argipäev neelab meid alla. Mul oli üks sõbranna, kes ütles, et isegi kurgi peenar on tema jaoks loomingu ja kunsti tegemine, muidu ta seda ei jaksaks teha. Kui mu kodu oli täis lapsi ja tööd kasvasid üle pea, tegin endale mingist vanast asjast mõnusa uue kodukleidi- kostüümi ja kui olin enda ära „kaunistanud“ siis hakkasin kodu kaunistama, mööblit ümber tõstma,  uusi kardinaid-  katteid õmblema, selle juurde sai kodu ka kaunilt puhtaks ja korda, sest mustale aknale või määrdunud põrandale uut aksessuaari panna ju ei saanud.

Mulle ei meeldinud mu ema juures paljud asjad, mida mõnda omadust praegu isegi toredateks pean, mõned asjad aga on siiani olnud nii, et püüan mitte iial selline olla, kuigi väga ei õnnestu. Vastupidiselt  Mirjamile, mina  oma ema häbenesin, püüan ikka olla mitte nii pealetükkiv nagu  oli minu ema. Mu sõbrad  ja tuttavad aga meenutavad mu ema, kui väga palju lugenud ja põneva inimesena, samas aga tohutult heatahtliku ja abivalmina. Minu emal oli väga tumedaid külgi, mida ta võõrastele ei näidanud ja kui ma julgen  praegu iitsatadagi sellest ta sõpradele ja tuttavatele, läheme me tülli, nii uskumatuna tundub see, sest kõik mäletavad teda ideaalse naisena. Ideaalse perenaisena, parima kokana, tubli aednikuna, äärmiselt hea ja abivalmi inimesena. Me korter oli kui läbikäiguhoov, kel aga sissekirjutust või pelgupaika vaja oli, oli meie kodus teretulnud, vahel kasutati sellist lahkust ka kurjasti ära. Mina pidin siis oma kodu jagama väga paljude tuttavate ja sugulastega. Kui mina hakkasin külalapsi aitama, oli ema mulle  kuri kartes, et ehk piisavalt vahendeid ja ruumi ja armastust mu oma lastele  ehk enam ei jagu.

Mind lapsena nii häirinud ema omadus kõigiga sõbralik olla, alati naeratada on mulle külge hakanud, kas  on see geenidest või teen ma seda alateadlikult. Ma nii häbenesin, kui mu ema oma kortermajas trepikojas oma sünnipäeva päeval ringi liikus ja hõikas üle terve maja , et soovige talle kõik õnne, et tal on täna sünnipäev. Lapsena oli mul hirmus piinlik, aga praegu tundub see nii armas. Samas olen mina õppinud vahet tegema, kes on päris sõber ja kellega saab niisama loba ajada.

Mu ema oli  kõvasti  rutiini inimene, kõik  käis tal kella järgi, vanasti  häiris see mind, nüüd pean ise ka  päeva ja nädalarütmist kinni , see teeb elu turvalisemaks. Kuna ma ei mahu oma käitumise ja riietusega  keskmise inimese raamidesse,  arvatakse et olen boheemlane. Loomingulisem ehk, kui keskmine inimene ma olen küll, aga ma tunnen kella ja oma lubadustest pean ma kinni.

Oma  tänavuse emadepäeva veetsin ma muude kodutööde kõrval lillepeenras, igatpidi  ukerdades, kord toolis istudes,  kord tabureti abiga kummardades, kord külili, kord käpuli , sest ma  olen püüdnud  hambad risti olla oma uhkusest üle, et allapoole naba ei paindu. Sügisest saati mässan selle peenraga, olen palunud ka abilisi, ilma kelleta ma seda peenart poleks teha saanud. Sellesse peenrasse pole ainult lilli istutatud ja on ka plaanis sinna panna  veel asju, mis tavalises lilleklumbis ei käi,  kui kogu ulatuses vaip paika saab. Mu ema  ei läheks sellisele kompromissile, et peenravaip ja tootsipeenar. Ta ei  annaks oma ihule järele, seepärast ta  enneaegu  ka teispoolsusesse läks, et trotsis alati  valu ja  kunagi ennast ei hellitanud. Aga  mind  ta alatihti  sarjas, et armastan oma  ihu liialt ja ei piina teda liialt.
Ma arvan, et  sellest pole kellegi kasu , kui end haigeks punnitan, pikali jään teiste hooldada või enneaegu hauda ukerdan.

Seega proovin olla ema moodi asjades, mis mulle temas meeldivad või meeldima on tagantjärgi hakanud ja mitte teha ema tehtud vigu omas elus järele.
Kuidas mul  see õnnestub  ei tea, eks  seda näe mu sõbrad, tuttavad ja mu omad lapsed, kas olen sama segane, kui mu ema, või  natuke etem :) !?