Püüan enesele juba üsna jupp aega selgeks teha

et, kõik rumalad mõtted, mis pähe tulevad pole
õiged
Prügihunnik on aia ääres ja ma ei saa ega saa prügikasti Põlvast ära toodud, sest koguaeg on mingi kamm
Reedel oleks Põlva asja ja siis saaks selle prügikasti mure kaelast ära, aga autot ei saa ega saa korda, sest mu kallim üksi ei saa remonditud, mina kõiki asju ei oska ja ega jõua seal auto all roomata. Roll aga eelistab pigem lamada võõras elamises tolmuse vaiba peal (ise on kodutolmule allergiline astmaatik) kui tulla koju ja olla oma kenas kodus ning aidata veidi isa.
Asulas kus kunagi elasin , oli üks vanem daam, keda kõik lapsed kartsid ja rahvas rääkis, et ta oma lapsed ka ei taha koju tulla, sest ta on nii õel inimene.
Hetketi tunnen end nüüd sellise maha jätud õela vanamoorina.
Kõnnin hommikuti õunaaias, puud on juba õuna ja prnipunnides, maasikad punetavad peenardes, tomatid õitsevad kasvuhoones, muru on nii mõnusalt roheline, et vaadate valus on, aga pole kedagi kellega seda ilu jagada. Külmkapp on süüa täis, kuid sööjad on kuskil parimatel jahimaadel.
Mu armsad sõbrad on kõik kas surnud või välismaal ning räpinlased songivad poolte öödeni aiamaadel ja peale seda pole neil ei tahtmist ega jaksu kellegagi suhelda.
Istun tihti söögiitoas diivanil, kust avaneb vaade rohelusse , mis meenutab filmi "Väike imeline aed", hinges valutav igatsus, sest värava taha saabuvatest bussidest väljuvatel reisijatel pole kellelgi asja mu aeda ....