Sain üle hulga aja rääkida läbi skybi oma armsa sõbrakesega, kes elab Soomes, panin tema auks üles siia bloggi mõned oma vanad ja uued luuletused.
Viimasel ajal ongi tunne, et kõik mu sõbrad on kas surnud või välismaal
ja kui kohtan fantastilisi inimesi, sõbrunen, saan tuttavaks, mõne aja pärast on nad surnud vähki..
Mees ütleb, et olen nõid, aga mina arvan, et lihtsalt liiga head inimesed kannatavadki kõik oma valu oma ihusse vähiks. Eile kohtusin vahva vanaemaga, kes oli mulle eelmiseks sünnaks teinud imeilusa punutud tordikarbi, tema silmis helendas ikka see imeline tuluke, mis mind esimesel kohtumisel lummas , aga keha oli vähist niiiiiiiiiiii pisikeks räsitud. Ma polnud teda peaaegu terve aasta näinud
Oleksin tahtnud teda tohutult kallistada, aga ei julenud, mõtlesin et äkki heidutan ta päris ära
Küsisin vaid, kas võin talle koju helistada, andsin talle peale koju jõudmist veel aega lõõtsutamiseks paar tundi ja siis helistasin.
Oli meeleolukas ja mõnus vestlus aga hinges valutas üks väike kripeldaja, kes koputas, koputas, koputas-
inimene, su aeg siin maa peal on nii üürike, ole ometi mõnus….
No comments:
Post a Comment