Tuesday, October 18, 2011

Olen tütrel külas,


ta ise komandeeringus teises linnas ja mina olen siis täiskohaga vanaema , saadan lapse hommikul kooli ja võtan õhtul vastu.
Noortel omavahel siin mingi kummaline kommuun:
jagavad puid, süüa ja lapsi, kui kohale jõudsin kamandas üks võõras laps kellega räägin ja mida räägin ja trampis mul pea kohal kui õhtul uinuda püüdsin.
Ajasin siis kargu alla, kui olla ei lastud, mõtsin et pesen siis nõusid, see laps hoopis tuli ja ajas mind vannitoast välja : ütles, et tema hakkab seal nõusid pesema, mingu ma minema.
Hiljem tuli välja, et nad üle koridori naabritega käivad nii tihedalt läbi, et laps ei saanudki aru, et ta võõras kohas on, mina olin sisse tungija ja mind oli vaja ära ajada;)
Lõpuks kui magama sain, olid uned sellised, et oioi
Nägin unes, et Jaan Villem Sibul viis mind autoga kuhugi ja unustas mu kargu auto peale .
Käisin mööda linna longates ja käsipuudele ja seintele klammerdudes, lõpuks jõudsin kuhugi asutusse, Kus jaan oli asunud juhatajaks ja mina asusin ta lauda ja kabinetti korrastama, olin sokis ja jalad said märjaks, ütles et kui m a järgmine päev tööle tulen, et siis võtaks kingad kaasa sisejalanõudeks, kiitis mu tööd ja lubas mind enda isiklikuks sekretäriks võtta;)

Täna käisin lõunatamas oma kunagis noorepõlve sõbraga, rääkisime aga söömisest ja kehakaalust ja sellega seonduvast.
Oli teine nii kõhnaks jäänud, et nooruseski polnud ta ka kunagi ni kõhn.
Läksime laiali igaüks oma toimetuste juurde ja nüüd vist jälle ei näe umbes10 aastat;)
Tunded on segased, nostalgilised ja vist isegi veidi kurvad.
Asutasin end lapselapsega trenni minema, kuna kellelgi polnud aega meid viia, pidime jala marssima.
Päike kuldab Toomemäge ja ilm on mõnus.
No siis läksime trenni, pisike inimene ronimas mööda järske mäekaldaid ja vanaema kannul ukerdamas, ise hirmul et mitte orgu prantsatada
Tukkusin trenni ajal soojas tugitoolis, tagasi tulles võtsin initsiatiivi endale ja tulime ikka kenasti mööda tänavaid.
Oeh, sain mina ka vatti, nüüd teeme mingit närimist ja varsti saab õhtule.
Õhtune armas külaline pühkis ära mu kurbuse ja päevase sõbra jäisuse.
Jõime teed, tegime süüa, sõime ja lobisesime.
Oli tore ning armas hetk enne magamaminekut.
See soe ja inimlik suhtlus andis imeilusad unenäod.
Ilusat sügist kõigile!!!

2 comments:

Anonymous said...

Tere!MIs nüüd siis lahti on?Kaua võub vaikida?Palun uudiseid....Ega ometi midagi pahasti pole?

joanamari said...

olen haige
mul pole kunagi nii halvad proovid ja analüüsid olnud
söön ja magan;)
naudin seda, et veel elan
seda ei tea, kui kaua
aga loodan, et keha harjub ära ka selle olukorraga ja hakkab jälle normaalsemalt toimima, ja ehk jõuan siis jälle rohkem;)
õnneks olen veel elus