Kell näitas kaheksandat hommikutundi.
Ajasin end püsti oma asemelt ja otsustasin asjalikuks hakata: tuli pliidi alla, keha dušši alla, puder mikrolaine alla, laud lina alla, kohv vee alla …..
Leidsin tütre köögist vaid ühe ainsa tiku ja mõtlesin, et nüüd on kõrgemaid jõude vaja, et saada tuld põlema, sain hakkama;) Köök oli öö jooksul üsna jahedaks tõmbunud ja arvasin, et lastel oleks hea ärgata, kui tuli pliidi all ja valmis lõuna pliidil. Kui pliidi ust avasin ja see tuttavlikult kääksatas, siis tulid meelde lapsepõlve mälestused, kui tihti ärkasin vanaema juures jahedas toas pliidi ukse kriuksu peale: teadsin, et nüüd läheb natuke aega, siis läheb tuba soojaks, järgmine hetk hakkab tööle kohviveski, siis hakkab maja lõhnama kohvi, munapudru ja praesingi järgi... Ja siis läheb uks lahti ning tuppa ilmub rõõmus vanaema, paneb mängima raadio, istub voodiservale, hakkab kammima oma puusadeni pikki halliseguseid juukseid ja hakkab rääkima : ärka üles, suur valge väljas, söök valmis....
Nüüd olen ise vanaema ja kääksutan ka varahommikul pliidiust;)
Pesin oma punakad pooleseljani ulatuvad rotisabad puhtaks, revideerisin külmikut ja kuivainekappi, roomasin käpuli mööda kööki toiduaineid ja nõusid otsides. Tütar on selle kuivaineteriiuli, mis ma talle kinkisin, miskipärast köögilaua alla peitnud. Pliit võttis juba põleda mõnusaid tuure, veed keemas ja improviseeritud lõuna pliidil podisemas. Katsin lastele kenasti laua, et neil oleks mõnus oma toitu nautida, kui kunagi ärkavad. Ma alati rõõmustan, kui mul mõni laps kodus mulle ja mu perele mu eest laua katab ja mind siis sööma kutsub, see on selline hubane ja kodune žest. Ühes paljulapselises peres on kombeks, et igal ühel tuleb ise otsida toidunõud ja toit kusagilt õngitseda. Teen igapäev lauda kattes küll ehk liigseid liigutusi , aga ma ei taha tekitada omas kodus bistroo tunnet. Söötsin end hommikupudruga, jootsin rohelise teega ja kinnitasin hommikusööki pasteedi leivaga, mille karbi ma laua alt leidsin ja omavoliliselt lahti kakkusin. Seadsin oma keha riidesse, rotisabad kahte patsi ja ümber pea, vanaema krunni ma veel ei kanna;)


Siis tuligi mu buss, mis tõi mind mu kodule lähemale.
Külas on hea, aga kodus parem. Need on mõnusad mälestused, kui lapsena ärkasin pliidi ukse kriuksu ja kohvi veski undamise peale.
On minulgi pliit ja kohviveski ja pikad patsid;)

Olen viimasel ajal teinudki kohvi ubadest, just selle meeldiva lapsepõlve mälestuse pärast.
Mu esiemad olid ühed käredad eided, aga need põgusad meeldivad hetked on jätnud mulle meeldivaid emotsioone, loodan ise natu leebem olla ja rohkem lahedaid mälestusi lastele jätta.
Vaatan , et hommikuks pliidipuid oleks;)
Olge terved ja pidage külmale vastu.

Pildid pärit siit:
http://nagi.ee/photos/looriks/7829387
http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/uudistaja361.html
http://www.femme.ee/hoolitsetud/juuksed/5202
http://www.osta.ee/22713561