Wednesday, January 18, 2012

täna tahan kiruda

Mulle hakkas väga hinge, kui kaugelt nähtava üsna raske puudega inimene piletita sõidu eest bussist välja tariti.Ma ei saa aru, kuida saab üks sügava puudega inimene olla linna peal ilma abistajata?! Tuli välja, et ta on sügava puudega ja ta ei vajagi piletit. Kuidas see võimalik on, et inimene kes pole võimeline enda eest hoolitsema on niimoodi abitult linna peal!?. Miks ometi keegi ei hoolitse selle vaese naise eest?!
Kuidas on võimalik, et sügavapuudega inimene ei tea, et tal on sõit tasuta?!
Miks ometi pole meil normaalselt sotsiaal hoolekannet? Sügavapuudega inimene ei tohikski üksi linna peale kondama minna ja lasta ennast siis traumeerida.
Sügav puue on inimese anatoomilise, füsioloogilise või psüühilise struktuuri või funktsiooni kaotus või kõrvalekalle, millest tingituna vajab isik pidevat kõrvalabi, juhendamist või järelevalvet ööpäevaringselt.

Kas on jälle kokkuhoiu poliitika, et kui sul on täiskasvanud lapsed, et siis vald tugineb perekonnaseadusele?! Kas me riik on tõesti nii vaene, et et me kõige väetimad hätta jäetakse?!
Igat asja jälgitakse, kes kirbumürki ostab ja kes lapsele rohtu, aga asjadel, mida peaks jälgima ei saa silma peal hoida!?
Ma olen alati imestanud, et kui kirutakse, et mida!!!
Ei tea kas see on nakkushaigus;)!?

5 comments:

Emmeliina said...

loomulikult jääb ja on esimene vastutus inimese lähedastel. Aga kui tal polegi lapsi? Ei vendi, õdesid ega teisi lähisugulasi?
Sügava puudega inimeseks ei saada üleöö. See tähenda saadakse vahest küll, aga sellele eelneb mingi haiglaperiood.
Olen viibinud haiglates ja võin täie tõsidusega väita, et nii Tartu kui Tallinna suurhaiglates on olemas sotsiaaltöötajad, kes võtab ühendust elukohajärgse omavalitsusega.
Mis saab edasi oleneb tuhandest asjast. On juhtumeid, kus pereliikmed osavalt valetavad ja lubavad hoolitseda abitu eest omastades selle pisikese toetussumma ja jätavad abivajaja abita.
Aga see on ainult üks vaatenurk.
Olen olnud vabatahtlik tugiisik oma maja psüühikahäiretega vanale inimesele, kes toast kunagi ei väljunud. Tema poeg, kuulus ärimees, tegi kõik, et ema rutem hääbuks ja saaks korteri maha müüa. Neid juhtumeid on veel ja veel. Miks?
Või olla oleks aeg tekitada meie riigis nn. vaestemaju, aga euronõuded ei luba. Ikkagi 21 sajand.

joanamari said...

minu arusaamise järgi peaks olema riiklik järelvalve
et kui inimene saab sügava või raske puude, peaks kohe talle riigi poolt määratama abistaja, mitte et inimene peab seda kerjama nagu meil praegu on

Emmeliina said...

Aasta aastalt on puuetega inimeste arv kasvanud. Puuetega inimesi, kellel on määratud puude raskusaste, oli Eestis 2009. aasta alguse seisuga üle 118 000 isiku, moodustades 8,8% rahvastikust. Valdavalt on tegemist eakate inimestega – 59% kõigist puuetega inimestest on 63-aastased ja vanemad, pisut üle kolmandiku, ehk 35% tööealised ning 6% olid vanuses 0-17 aastat.

Ka keskmise puudega inimene vajab teatud tegevustes kõrvalabi,aga muidugi mitte ööpäevaringselt.

Oletame, et sellest arvust on sügava ja raske puudega pooled, st. 60 000.
Nüüd kaks peamist küsimust:

Kust võtta need abistajad, kes peaaegu olematu töötasu eest elavad 24 tundi teise inimese elu?
Kust võtta need summad koos maksudega?
varsti on võib olla kolmandik eesti rahvast puudega? Kes siis tööd teeb ja makse maksab?

Ilmselt peab puudega inimene kui tal pole pereliikmeid, kes tema eest on nõus hoolitsema, oma puudetoetuse eest hooldaja palkama.

Miks esimese vabariigi ajal said lähedased oma nõrgemate eest hoolt kantud?
Ja kui ei saanud, siis olid nende jaoks vaestemajad.

Et sa ei arvaks, et tegemist niisama lahmijaga, siis olen töövõimetuspensionär, osalise kõrvalabi vajadusega

joanamari said...

abistajad on olemas aga süseem on jäik
abistajat ei või määrata ilma tasu määramata
olen ise isklikult sellega kokku puutunud

mustkaaren said...

Kui ma olin valudega lamaja haige, siis ei huvitanud kedagi. Mul ju t2iskasvanud abikaasa, kes hooldab. Tegelikult uppus majapidamine mustuse sisse,lapsed metsistusid, keegi ei pesnud pesu ega teinud syya. Et naine ju kodus, las teeb. Tegelikult ma ei saanud omal jalal isegi s.ttuma minna, pidin kannatama, kuni keegi tuleb ja mind lohistab koridori 2mbrile. Sugulased-s6brad ei tuletanud meeldegi, ainult vahepeal 6hati - eks teil on raske jah, aga olge tublid, kyll te hakkama saate...
See k6ik kordub kunagi, sest meie inimesed ei ole just tublid hooldajad, keegi ei taha tasuta midagi teha. Ma arvan, et teist korda ma niimoodi virelema ei hakka,vaid l6petan kiiresti. Mul ei ole yhtegi nii heal j2rjel sugulast, kes maksaks minu hoolduse kulud v6ikellel oleks aega ja isu jalutu haigega j2nnata.