Mõtted...

Kunagi läksin  hommikuti tööle rõõmuga, pea tulvil ideid.

Ma armastasin oma tööd ja lapsi jne.

Parimad tunnid olid need, kui sain olla lastega koos, nendega mängida, laulda ja tantsida, õppida ja  juhendada, nutta ja naerda,  rõõmustada ja kurvastada.

Ma elasin oma tööle ja lastele, ka hilistel tundidel kavandasin pidusid, mõtlesin välja tantse ja mänge, õmblesin ja maalisin, liimisin ja kleepisin, tassisin kodust asju, et tööl oleks vahendeid jne.

Mu parimad värsid on  sest tööst inspireeritud.

Aga…

Mu kolleegid ei mõistnud mind ja mina neid.

Me töö eetika ei  olnud sarnane ja tihti  tulin töölt nuttes  ja veetsin  palju magamata öid.

See kestis 20 aastat, parimad aastad mu elust, mu noorus.

Nüüd on mul  töökaaslased, kellega ma  eriti kokku ei puutugi ja näen neid vaid kord aastas, kui töö lõpetan, ei mõtlema ma peaaegu üldse sellele.

Ma ei saa öelda, et ma oma tööd vihkan, teen ära ja kõik.

Ma ei tea, kas ma olen praegu õnnelikum, aga õnnetum küll mitte.

Teen hommikul töö ära ja olen vaba tüdruk, teen mis tahan, lähen kuhu tahan, söön mida tahan , panen selga, mida tahan ja kolleegid ei näe ei kuule, mida ma teen ja ei  saa arvustada mu elulaadi või mida iganes. Ma käin iga päev ühe ja sama kleidiga ja see pole kellegi asi, saab mustaks, pesen ära ja panen jälle selga, ma käin läbi inimestega, kellega tahan, helistan kellele tahan, käin kus tahan, keegi ei arvusta, ei pane pahaks ega heida ette.

Mul ei ole kukil tähtaegu, millal pean tegema ära kuuplaani, nädalaplaani, aastaplaani, ma ei vastuta kellegi elu eest.

Ma ei tea, kas ma olen oma eluga praegu rahul, aga praegu ei paneks mind keegi enam laste ette hüppama ja seda kõike  vaeva kannatama, mis tuli  mul 20 aastat taluda.

Olen 3 nädalat puhkuse asendaja ja võin päevad läbi arvuti taga vedeleda;)

Ma olen tööl ;)

Mida aga ma kindlasti taga igatsen, on laste kallistused, säravad silmad ja laste naerukurin.

Aga unetuid öid, muretsemist laste tervise  ja elu pärast, tülisid ja arusaamatusi, ma küll taga ei igatse.

Mida aga väga igatsen on laulmine.

Seda on mu praeguses elus liiga vähe

Hakkan üksi omas toas lõõritama?!