Nii hea on, kui midagi oodata on :)

Ma ei ole väga selle poolt, et jõuludega alustada novembris, kuid see aasta ma juba ammu  igatsen, et oleks põlemas jõulutuled, siis oleks ehk veidigi valgem. Teed hommikul silmad lahti ja ei saa arugi kas on hommik või õhtu.

Eriliselt  tore ja südantliigutav  oli  leida postkastist  jõulutervitustega  postkaart.

Mu armas sõbrake mu noorusest, kes elab ülelahe,  armas kirjaneitsi ja mu tõeline  hingesugulane, saatis mulle juba nüüd ära  jõulukaardi.

Avasin ümbriku suure õhinaga, kui väike laps ja poetasin heldimuse ning rõõmupisara nagu siis, kui polnud  sõbrakesest  mingil hetkel tükk aega midagi kuulnud ja ühel päeval  ta kirjutas, et elab  nüüd teispool lahte ja elu on ilus.

Kaart oli armas ja kirjaread kaunid, muidugi ikka ilmelistes  salmides, kuidas siis muidu, sõbranna lapsukese piltki kaardi sisse kleebitud.

Kaardi vahel oli kingitus, mis mind rõõmustas ja üllatas, samas kulus kohe marjaks ära.

Pole aastaid enam kaarte saatnud ega eriti ka saanud, vaid ikka neid e-kaarte

Mõtlesin, et peaksin ikka oma lähedastele saatma päris kaardid, mõeldes sellele, kui suurt sõõmu mulle  mu sõbra kaart tegi.

Iga laps ootab kinke ja pühi ja

Kui esimene lumi maas oli,  hõiskas üks pisikene lapsukene liinibussis, et jõulud tulevad ;)

Oli jah täitsa jõulutunne oktoobris.

Nüüd aga taas on maa must ja ilm sajune, aga hinges on ootus, just tänu sellele kaardile, mida oodata veel ei osanud.

Mõttedki nüüd tüürivadki sinna maale, et mida kellele  meisterdada, millist kinki keegi ootab ja vajab…

Aitäh armas sõber,  et oled, igatsen  Sind!!!

pilt pärit siit

 http://pilt.delfi.ee/picture/165848/