Ilmateade ei valetanudki,

 olidki  kuumad  päevad.

Mõtlesin,  et selle aasta laulupeoks laenan rulaatori, mõtteks see jäigi.

Olen paljude murede   toel kuidagi liiga lonkajaks hakanud,  + veel mitu nädalat puhkuse asendaja, hommikust õhtuni  arvuti taga on  asja veel  hullemaks teinud.

Sikutasin ennast reedel üle tänava,  et sõita  laulupeo proovile ja mõtlesin ,  kuidas ma ometi  seal kuumas  ja laululava treppidest muudkui üles ja alla ronin ja  ümber laululava marsin, kui jalad  väga sõna ei kuula.

Laululaval  kõrgel  kaare all oli  kliima lahe ja mõnusalt tuuline, vastu pidasin.

Laupäevane  päev  oli  ka veel vaja üleni rahvarõivas vastu pidada, reedel võis selga panna, mis kellelgi endale meeldis kanda .

Lootsin ,  et  reedene kavalus vastu pidada,  ka laupäeval   toimib ;) Ronisin  reedel ühendkooride proovi ajal üles orkestri juurde ja nähes,  et seal on toole üle, palusin helitehnikut, et see mul lubaks ühel neist istuda. Oli lahke noormees ja seal orkestri juures klaveri kõrval ma platseerusingi kaks päeva, panin oma joogipudelikoti ja pleedi ja noodid klaveri alla peitu ja kui vahepeal ära käisin, olid mu varandus kõik kenasti paigas.

 Kohtusin põnevate ja ilusate inimestega ja paljude sellistega , keda olen tihti teispool  sinist ekraani imetlenud ning armsate vanade sõpradega.

Reede õhtul  pärast koju jõudmist  oli  mõttes veel sada plaani mida kõike võiks kodus ära  teha, aga  peale õhtust ampsu pugesin aegsalt  voodisse. Kell 5 hakkasin juba kella vaatama ja mõtted viisid eelolevale  laulupeole.

Mõtlesin, et kuidas ma oma pika  ja paksu seelikuga  lähen ja olen seal kuumas,  kunagi  oli seelik  rutuga visatud hobuse sammudega kokku ning kogu  kangatükk lohises mul alati kaasas nagu  kaalupomm jalgade ümber. Tükib ikka olema nii, et  ajutised asjad saavad olema kõige  pikemaajalisemad.
Mõtlesin   kella viie ajal voodis, et ei viitsi  ikka üles ronida   ja hakata  lõikama seelikust tükki maha ja  seda siis palistama hakata, sest rahvariide seeliku serv on  kolm meetrit lai. Järgmine hetk aga  tuli mõte, et aga ma vist    ikka ei taha  kolmekümnekraadises kuumas  rullida villast seelikut enda kõhu peale topelt ja koperdada ringi jalus tolgendava seelikuga. Ajasin ennast püsti ja  lõin käärid seelikule sisse. Toodi  jaoks riiet otsides,  leidsin ühe puuvillase kanga, mille  pikkust ma ei mõõtnud. Käristasin laiuselt paraja riba ja kukkusin täristama õmblusmasinaga tooti undruku  külge, lootes looja peale, et kanga pikkus paras on. Vaimulikule laulupeole oli seda seelikut ju  vaja ja juhtuski kätte paras tükk kangast, isegi mõned  kümned sendimeetrid  pikem. Traageldasin hobuse sammudega toodi  teistpidi seeliku külge ja hakkasin kibekähku end riietama.  Ei tahtnud    varahommikul  meest oma riidesse panemisega  äratada ja tormasin bussijaama sõbra juurde abi paluma, ta tõmbas mind kenasti vööga kinni ja pani  ka tanu alla. Olin  kogu peo hästi riides, miski ei loksunud paigast. Lohistasin ennast koos koori sildiga üle tee ja sõit võis alata.

Peo paigas olid paljud juba kenasti  oma  esinemise riietes ja kui õhtune kontsert algas, rahvas puhkes kui õitsele oma pidulikes kostüümides.  Kui  kooriproovi ajal seismine tüütu ja  veniv tundus läks kontserdi ajal kõik üsna libedasti. Kontserdi lõpu laulude ajal oli mu ümber ikka niipalju seltskonda et istudes laulmisest ei tulnud väga midagi välja , vupsasin püsti ja laulsin mõnuga,  kõnede ajal ja laulude vahel siis istusin ja puhkasin jalgu. Oli mõnede vanadaamide ees piinlik küll, et ma seal mugavalt  kükitasin, kui teised pidid rasket seismist taluma, aga muidu ma poleks vist seal vastu pidanud.

Ma  seal orkestri kõrval platseerudes ikka sain tõelise muusikalise elamuse. Nii lahe oli  näha ja kuulda täitsa käega katsutavast kaugusest orkestri tööd ja kuulsate nimedega külg külje kõrval musitseerida.  Kui ma laupäeva hommikul rõõmsa  terega orkestrante vastu võtsin, ütles üks tütarlaps orkestrist, et kas mu ülesandeks ongi neid rõõmustada ja julgustada. Meel oli nii ülev ja rõõmus , et ma lausa lendasin  pärast peo lõppemist laululavalt bussi poole,  niivõrd kuivõrd see minu jalgadega ja   suures rahvasummas võimalik on.

Bussis juba oli mind kogu mu koori seltskond ootamas ning kodu tee läbisime kui linnu tiivul . Dirigent oli oma kaasa ka  meie seltskonda liitnud ja rõõmustas meid bussist lahkudes, et   kohtume ikka sügisel, kuigi ta oli eelnevalt plaaninud enam mitte meie dirigent olla. Olime kõik nii elevil ja koju saabudes oli mul tunne, et olen nii positiivselt laetud , et ei maldagi veel  magama minna hilisest õhtutunnist hoolimata. Tee pealt olin helistanud kallimale, et ta sauna kütaks. Ta oligi tubli peremehena  kodus asjatanud ja bussi vastu tuli tööriietes  vahva mehike.

Peale värskendavat järves käimist ja  rammestavat sauna ning kosutavat einet ,  langesin voodiriiete vahele une hõlma kõrvus kummitamas : AVE MARIA, gratia plena, Dominus tecum. Benedicta tu in mulieribus, et benedictus fructus ventris tui, Iesus. Sancta Maria, Mater Dei, ora pro nobis peccatoribus, nunc et in hora mortis nostrae. Amen.

Hommikul ärgates avastasin, et jalad ikka natuke liiguvad ja ei olegi väga haiged,  rõõmustasin neid karge järve veega  ning pidasin plaane pühapäevaks.

Olge terved ja tänan kõiki, kes nägid vaeva, et meil oleks tore pidu!

P.S Pilt on  ühest kaugest suvest, kui Tormi oli veel omas kodus, kus  on ta ema ja vanavanemate kodu, kui meil oli veel kõik hästi.Praegu on laps Tartus paneelmaja karbis , kust ta ei saa ei koju ega emaga kokku ega vabalt paljajalu õuemurule :( Sest ajast alates, kui me oleme uues liidus võib lastega teha, mis heaks arvatakse,  kui keegi  leiab, et teda segab ta naabri laps, võib ta teha vale kaebuse ja laps viiakse ilma uurimiseta normaalsest ja armastavast kodust ära.Lastekaitse kaitseb vaid oma sooja kohta ametniku toolil, süvenemata laiemalt tegelikku olukorda.