Eluga tagasi, hing tulvil emotsioone ja rõõmsaid kogemusi, ihu
räsitud ja sõnakuulmatu. Koju jõudes ei 
tahtnud paljud mu liigesed enam painduda, ega kuulanud väga sõna. Kolm
päeva olin voodisõber ja tööle vabatahtlikuks esmaspäeval ei jaksanudki minna. Täna
seadsin sammud linna  ja istun nukralt
bussijaamas koos pärjaga mu kallile sõbrale , keda täna ärasaatma lähen.
Reis oli raske, aga eriline ja vahva samas. 4 pikka päeva
bussis loksuda, endast erinevate lastetubadega inimestega oli väsitav , kuid
samas ka hariv, mitu päeva külas uutel sõpradel, andis palju muljeid ja  rõõmu ning 
jõudu edasi minna eluga. Palju oli muusikat ja  palju   oli erinevaid kohtumisi ning seikasid.
 Tahtsin oma
pereliikmetele osta kaasa meeneid, olin korvi täis ladunud kõike ja kõigile,  aga mu pangakaart tõrkus raha andmast, pangaautomaat
ka ei olnud lahkem, pikk maa kuumas marssida mööda kaubanduskeskust edasi
tagasi, umbkeelsed ümberringi. Olin loomapoest ostnud koerale seakärssasid ja
kui bussi saabusin, tegin nalja, et vihastasin end seaks, pannes seanina enda
nina ette. Keegi   eriti ei naernud, jõllitasid mind vaid
kohkunult.
 Pildistada ei jaksanud eriti, mõned fotod tegin, muidu ahmisin
endasse kaunist loodust, ägedaid inimesi, mõnusat muusikat ja  põnevat arhitektuuri.
Kingid said laiali jagatud, osa tõin tagasi, sest keegi
tahtis mind aidata raske kotiga liikumisel ja ühel hetkel  oli kuulda kurb kolks, mees parandas ära ja
asi läheb kingiks sinna, kuhu ta algselt mõeldud oli. Sain uusi tuttavaid ja
sõpru, tundsin rõõmu sugulaslikust kultuurist ja nautisin täiesti oma reisi. Kurvastasin
vaid, et jaksu polnud rohkem käiaja näha. Meid viidi imelisele matkale
mägedesse, sealt sain ka mõned pildid teha, sest mind   sõidutati autoga.
Oli hirme ja 
kahtlusi, kuidas toime tulen 
keelega, mida ei oska, sai lõpmatult palju praktikat oma kehvale inglise
keelele, aga samas sain uusi sõpru, keda mul oligi väga vaja.
Tänan väga Karmenit, kes 
kattis mind tekiga, kui hommiku karguses linnulaulu nautisin bussi
oodates. Hoolitses  , et mul süüa oleks
ja mul reisil mugav oleks. Tänan ka Merikest, kes võõrsil mulle toeks oli oma
laheda perega ja kõiki  reisikaaslasi ja
uusi ning vanu sõpru.
Loodan kosuda ja 
asju paremini kirja panna, praegu olen veel üsna räsitud ja reisiväsimus
veel täitsa kontides.
 
 
1 comment:
Tegelikult polegi mul midagi lisada, sest ma ei soovi oma blogi parooli alla panna, aga samas ma ei taha, et piiratud maailmavaate ja suure fantaasiaga kurjad inimesed pärast mu blogi lugemist mu vastu inimesi ässitada saaks.
Post a Comment