Wednesday, June 13, 2018

No ole nii, et ainult 13 ja reede on jama päev.



13 ja kolmapäev võib olla ikka nii vastik,  et...
Pidin täna kell 10 olema SKA ametniku juures Põlvas, et arutada minu  rehabilitatsiooni vajadust.
Mu kallim oli nõus mind autoga kohale viima ja ma ei pidanud bussidega ja tont teab mis reisikaaslastega maid jagama ja mõtlesin,  et tuleb tore päev, et sõidame mehekesega kahekesi autoga ja rahulikult ajame asju ja…
Teeremont ja  kiiruspiirangud sõid varuaja ära ja  jõudsime täpselt kell 10 maja ette , kus pidi mind SKA ametnik vastu võtma. Mees läks siis  üle tee pensioniametisse oma pensionitunnistust pikendama ja mina asusin oma asju ajama.
Üllatus missugune - uks kinni, lähen ümber maja teise ukse juurde,  see uks ka kinni. Mingit silti pole, et seal mingi SKA kabinet peaks olema, on vaid mingi juuksur.  Mõtlesin,  et lähen küsin  pensioniametist, mis on  üle tee, et mis toimub, seal oli pensioniameti asemel suur auk.
Jah, vaatasin uksest sisse ja pensioniameti asemel oli maas suur auk. Mingid mehed kükitasid seal augu ääre peal ja küsisin, et kus pensioniamet on. Nemad vastasid , et mingu ma ümber nurga, läksin.
Jälle suur auk, nool näitas, et tuleb minna teisele korrusele. Sinna ma küll ronida ei tahtnud, võtsin välja telefoni, et vaadata numbrit, kust ametnik mulle eelmine nädal helistas ja kokkusaamist kokku leppis minuga. Saingi telefoni otsa selle ametniku ja siis hakkas  jama pihta. Ei uksed on kõik avatud ja te olete vales kohas ja aadress on mul äkki vale ja…
Siis saabus teiselt korruselt mu mees ja  otsustasime kahekesi neid „avatud“ uksi murdma minna, et võib-olla tõesti ma oma pudrunäppudega ei jõua uksi avada. Oi sa issand, mida meie silmad näevad, üks tibi heledas lendlevas kleidis susserdab välisukse lukukeelega,  et oi ei tea mis selle uksega on, aga teine uks on kindlasti lahti , inimesed kõik liiguvad ja kuidas mina ikka niimoodi uksest sisse ei saanud, valetab nii, et suu suitseb,  et  kõik uksed neil ammu lahti, selleasemel, et vabandada, et juhtus apsakas.
Lollidemaa, nii rumal  ma ka ei ole,  et aru ei saa kunas uks lukus ja kunas mitte.
Lähme siis kabinetti ja…
Oma pool tundi jagasime maid. Patrab oma seadusi, aga praktilise töö juurde ei asu.
Mina siis küsin millest te räägite. Nendele ja nendele pole raha. Peavad ootama aasta järjekorras.
Mina vastu, et mis siis, ma tulingi  selleks, et te hindaksite mu rehabilitatsiooni vajadust.
Lõpuks hakkas siis tööle ja küsitlema, mina vastama ja tema kirja panema.
Selle asemel, et vabandada, et unustas ukse lahti teha, tegi selgeks, et mina olen nii loll ja ei saa lahtisest uksest sisse. Selle asemel, et hakata  praktilist tööd tegema, jahus ja jahus nii, et ajas mind sõlme. Ma ei suutnud  väga selgelt enam mõelda ja adekvaatseid vastuseid anda küsimustele.
Ja siis,   kui hakkasin lahkuma, ikkagi lõpuni ei tunnistanud, et uksed olid lukus, püüdis ikka mind lollitada, oi see tagumine uks käib meil hästi.
Pagan, uksed olid hommikul mõlemad lukus, mingeid silte ukse peal ei olnud, et seal mingi  SKA kabinet on ja nii alandav oli kuulda, et kuidas ma ikka avatud uksest sisse ei saanud. Miks inimesed ei suuda oma vigu tunnistada, tahavad teisi lolliks teha, musta valgeks valetada?!   Selleasemel,  et oma tööd teha,  ajavad kliendi endast välja, et ta loobuks teenusest?!
Sain asjad  justkui aetud,  kartsin juba järgmisi käike, et äkki minukesele polegi nüüd enam ettenähtud midagi. Nii hull see asi polnud, sain ITAK is asjad kenasti aetud ja läksime kaubamaja bistroosse sööma. Uurisime seda menüüd  üht ja teistpidi. Tellisime siis püreesupid, kaks magustoitu ja ühe suure prae kahe peale. Jumal halasta, see praad oli tõeliselt suur, ma tahtsin lõhki minna, kahe peale oli seda  ühte praadi ikkagi väga palju. Alati olen tähele pannud, et kui on mingi liha köögiviljade või muu lisandiga, siis on seal mälestus lihast ja enamus praest koosneb lisandist. See praad oli aga suur hunnik liha ja lisandiks mälestus köögiviljadest. Mul ei olnud jaksu ega ettevõtlikust osa sest praest kuidagi kaasa pakkida, ei raatsinud ka  taldrikule jätta  ja nüüd  on tunne, et ma ei söö nädal aega enam midagi enne, kui  see  nädala aja ports seeditud saab.
Nüüd ma tean, et  seal bistroos antakse hästi süüa ja päev  oli lõppkokkuvõttes päris tore. Lipsasime veel enne ITAK i minekut „Sõbralt sõbrale“ poodi ja müüja rõõmustas mind nähes öeldes, et nende poodi tuli nii palju „päikest“ minu näol, et mu naeratus pidi tegema päeva heaks.
Juustupoes oli uus näitsik, kes osutus ka väga vahvaks.
Kahju vaid, et hommik algas  mitme ehmatusega, aga samas ka väga ägedad äpardused.
Iga päev ei näe tuules lendlevaid ametniku tibisid ja suuri auke pensioniameti asemel?!






No comments: