Vastuseks oma tütre blogile

Tahtsin oma tütre blogi kommenteerida ja see kommentaar kasvas liiga suureks

Siis vastan siia sellele blogile

https://mmurca.blogspot.com/2020/01/moe-eksitused-enesedeitimine-larp-ja.html?fbclid=IwAR2WAOrHGSQTFAHgRfh7VCmkUaq7pnrwcijxlTVuE7_M1P23H6MiDfCoybg

Ma pole kunagi eriti seda jälginud, mis moes on, vaid seda, et mis mulle endale meeldib ja milles ma ennast hästi tunnen või et  viimasel ajal kui pole enam väga vigurit, mida heameelega teistele näidata, proovin endale oma riietega lihtsalt saada kaubanduslikku välimust, et mitte teisi ehmatada oma volüümidega või puudustega.
 Ei tulnudki selle peale, et mu vanem tütar samasugune on,  et  riietub nagu iseteadlikult, trendidest hoolimata. Ükskord küll olen  kandnud mingit kummalist  hetkel moes olevat kooslust, siis tuldi mind kiitma, et nüüd olen nagu teised, mitte nagu mingi imelik, et see punane mantel olevat õudne jne. Tegelikult oli see punane mantel eriline meistriteos, mu ema sõber rätsep õmbles ja mina disainisin. Linnapildis oli  ta aga harjumatu, sest kõik käisid ringi mingis kaka värvi tumedas ja siis oli keegi helepunases mantlis, kus see mäss ja vastuhakk kõlbab. Mu ema sõber aitas mul  paljusid riideid õmmelda, mina joonistasin moe ja tema tegi valmis. Lõpuks ta hakkas mulle ütlema, et õmmelgu ma ise , ta võib heal juhul  välja lõigata ja esimese proovi teha,  näiteks suuremate asjade puhul nagu mantel. Kunagi oli mul  ruuduline kleit, mille disainisin nii, et nägin peaaegu ideaalse figuuriga olevat. Mul nimelt polnud noorena  väga rinnapartiid ja  kui ma noor olin,  polnud see moes, et naised liiga kõhnad võiksid olla. Kõhn olemine tähendas seda, et sa oled  lihtsalt mingi niru, et pole naisterahva moodi.  Nüüd kui ma olen väga naine, on just kõhnad moes. Aga ma oma eluõhtul ei tahagi moes olla, tahaks ajada rahulikult oma asja ja kuna inimeste seas paljalt liikuda pole viisakas, peab ju mul midagi seljas olema. Kuna ma ei armasta ühtki tuima ja  üksluist asja, võtan igat asja kui loomingut, tulevadki mu riided  mõne meelest imelikud. Nii meeldib mul ka  süüa teha nii, et see on midagi erilist ja näeb välja kaunis, kui koristan, siis peab tulemus olema selline, et elamise puhtusele lisandub mingi  detail, mis on seotud loovusega. Nii on mu kodu täis sitse, pitse ja satse  ja toitu  serveerin nii, et silmale hea vaadata lisaks maitseelamusele.

Mulle meeldib palju üksi olla, lugeda, vaadata oma lemmik sarju History kanalilt või lihtsalt kuulata mööduvat linna heli või lindude sädinat akna taga. Kui käin basseinis, siis tahan ka olla omaette, omaette mullivannis, omaette oma  vesi-aeroobikaga, irdun seltskonnast ja tegelen  iseenda liikumisega, veepahina ja mullide kuulamisega, mõtlen samas uue kleidi  fasongi välja või mõne uue keraamilise asja kuju. Mõnikord olen  ülevoolavalt seltskondlik aga enamasti meeldib mulle vaikselt omaette nokitseda, sellega oleme mehega hästi sarnased,  poeme oma urgu ja tegeleme oma asjadega  ja söögitoas- ühises ruumis saame kokku, kui  vajame teineteise seltsi.

Mis puutub helitapeeti, siis mulle meeldib hommikuti kuulatata kohvi-pudru keetmise kõrvale terevisiooni, et olla maailmaga kursis ja keegi  oleks sinuga nagu ühises ruumis, ajab oma asja, aga mina ei sega teda ja tema ei sega mind, kui hakkab segama, saab ju iga kell kinni panna. Ja toitu teen kindlasti mingi filmi saatel, koorin , tükeldan ja samas käib telekas mingi saade või film, hästi hea on järelvaatamise võimalus, lähed kööki midagi segama või võtma või panema, saad saate pausile panna ning tagasi tulles edasi kuulata-vaadata.

Vanasti, kui mul nõudepesu masinat polnud,  veetsin  nõudepesu kõrvale tunde kuulates vikerraadiot. Eriti mõnusad olid  Hendrik Relve  saated.

Meil on majas kolm televiisorit, igal matsil oma ja üks ühine, et kui keegi tahab vaadata oma asja, läheb oma tuppa ja ei  suru oma maitset teisele peale.

Kui lapsed on külas, siis vaatangi asju järelvaatamisest järgi, sest ei taha jõllitada telekat, kui lapsed on kodus, siis tahaks iga hingetõmmet olla nendega koos ja nende rütmis.

Arvuti käib mul koguaeg, kui mahti saan, vaatan mis maailmas toimub, mida lapsed on kirjutanud, kui on uudiseid, jagan seda nendega. Vahel isegi filmi vaatamise  ajal  kiikan arvutisse, kui on mõni võõras nimi või mõiste, mida saab  kärmelt arvutist järgi vaadata käigu pealt. Minu isal karjusid telekas ja raadio üksteise võidu päevad läbi, see oli väga häiriv, Küsisin ta käest, et miks see raadio hakkab tal tööle hommikul kell seitse, kui on pühapäev. Ta ütles, et siis ta saab teada, et algas päev, et nüüd on hommik ;)

Mulle vaatab päike hommikul  voodisse, et kuule ärka nüüd, siis panen padja akna ette J