Head nimepäeva kõigile, kelle nimi Tormi :)

Mõnikord on hea minna kodunt välja, kohtuda inimestega, teha midagi kellegagi koos, saada välja igapäeva rutiinist  jne.

Olen nüüd septembrist alates käinud kaks korda nädalas ujumas.

Kui kuu teisel esmaspäeval  veekeskus sanitaarpäeva peab, tunnen end kui vaene sugulane ja nagu millestki ilma jäänud lapsuke.

Soovitan soojalt kõigile minuga ühineda, leida see raha ja aeg.

Ma ei taha ära kiita, aga kui eelmisel aastal põdesin läbi hulga viirusi, kui üks viirus polnud veel päris väljagi põetud,  ründas mind juba järgmine- alustades septembrist lõpetades jaanipäeva paiku, siis  tänavaasta pole ma rohkem nohutanud, kui ühe nädala ja kui kurk on õhtul veidi valus olnud, on hommikuks olnud kõik üle.

Lisaks sellele, et vees käimine minust viirused on siiani eemal hoidnud, olen ma ka   maha jätnud mõned kilod oma seljast.

Kõigi hurjutamisest hoolimata, söön ma  nüüd korralikult 5 einet päevas ja ma ei taha ära kiita, aga kaal  on järjekindlalt langenud. Mitte küll kiirrongiga nad lahkunud, aga sihikindlalt teosammul :).

Igal esmaspäeval rõõmustab mind veekeskuse kaal uue numbriga.

Peale selle,  et see vesivõimlemine hästi kasulik on tervisele, käib sinna basseini lahe seltskond, kellega on äärmiselt põnev suhelda - rääkida kirjandusest, muusikast, ajaloost, pedagoogikast …

Olen saanud juurde uusi tuttavaid, uuendanud tutvust vanade tuttavatega.

Viimasel ajal on meiega liitunud endistele linna haritlastele lisa, kelle hulgas on endine firma juht, kes esimesel korral tekitas minus hämmingut, et kuidas sellise võimuka mehega on saanud aastaid elada tema leebe, viisakas, intelligentne ja armas naine,  aga täna tekitas see mees minus lausa ebameeldivat tunnet.

Mõned inimesed  arvavad, et maailmas valitseb kaks arvamust - vale ja õige.

Ja see õige arvamus  kuulub tema arvates kindlasti ja ainuisikuliselt talle.

Häda neile, kes julgeb kahelda selles.

Mina hull naine julgesin kahelda ta veendumustes ja  arvamustes.

Jumal, milliste pilkude ja žestide osaliseks ma sain!!

Kui bussist viimasena lahkusin, küsis bussijuht minult, et kellega ma nüüd seal  bussi sügavustes sõda pidasin :)

Hingan kergendatult, et neljapäeval ma selle võimuka mehe seltskonnas ei pea viibima, ta käib ujumas vaid esmaspäeval ja järgmisel esmaspäeval püüan hoida ohutumasse kaugusse.

Eilne presidendi vastuvõtt oli  teemaks ja Evelin, keda miskipärast mu  uus tuttav ei salli.

Minule meeldib  Evelin  ja kes teda vihkavad ei ole mu vaenlased, aga tekitavad minus hämmeldust.

Nad ei tunnegi inimest ja  otsustavad mingite märksõnade järgi, mida ajakirjandus on üles haipinud.

 Kõik ei ole must-valge, aga mõni lihtsalt ei taha näha pooltoone.

Mulle tundub, et enamus näebki asju  vaid mustvalgena?!

Mõnikord ma isegi?!

Tegelikult olen sest talvest juba üsna väsinud.

No paar kraadi külma võib ju olla, aga kui järjest on  päevi, kus õuekraadiklaas -20 näitab ja hommikuti on magamistoas vaevalt natuke üle 10 kraadi sooja, on väsitav.

Õhtuks, kui saab tuba enamvähem talutavalt soojaks ja tegemised, mis oodata  ei lase, tehtud, pole olemisel nagu vigagi.

Aga kui hommikul jälle nina teki alt välja pista on raske ja sisetrepp jalataldu külmaga kõrvetab, on ikka tüütu küll.

Meespere on hädine, puid  tuppa kanda ei jaksa - ühel on radikuliit ja teisel miski muu häda, kolmas on  jälle pisike ja minu  väikesed käekesed oskasid ka keset  talve üles ütelda.

Mu lahe ortopeedia keskuse  kingsepp tellis mulle ortoosid ja homme, kui keegi mulle puid  ei too, sätin need käte ümber ja kukun  puudega kelgutama.

Täna õhtul olen voodiloom, tänan mõttes oma sõbrakest, kes mu  kuulõpu söögilauda rikastas ;)

Veebruar tüürib lõpu poole ja märts ei ole kaugel.

Märts toob palju tegevusi ja käimisi.

Täna veel ei rabele, pean vaid natuke plaani.

 Homme  hakkan tubliks, tegusaks ja heaks :)

Ma olen mingi puudega?!

Olen jah

Mul on õues mitu puud ja kuuris on puud ja aias on  puud ja aia taga.

Ikka ja jälle  on mu silme ees  mingi mälupilt, kas kaugest lapsepõlvest või loetud raamatust või mingis filmis nähtust  unenäost.

See pilt on kui jutustus või müstiline lugu mingist üüratult kaugest ja imelikust ajast. Selles pildijadas, tundus maailm nii kohutav ja hirmuäratav.

Ikka ja jälle kordub üks ja sama kaader, ühest kõhetust, tillukesest tüdrukust, kes seisis hästi tihti mingi kõrgete lagedega, tumedate seintega ühiskondliku asutuse tohutus fuajees, surutult raskete paksude klaasidega välisuste nurka. Ta  seisis seal ikka iga päev, niikaua kuni ta ema, kes selles asutuses töötas teisel korrusel, märkas trepimademel olevast vanast peeglist seda pisikest kuju teda ootamas.

Teised Inimesed, kes ses majas töötasid olid loobunud  selle lapsega suhtlemast, sest ta ei vastanud terele, ei suhelnud kellagagi vaid seisis nurka surutuna ja vaikides, kuni esiema ta sealt  ükskord, kui aega sai ja lapse kohalolu märkas, üles korjas. Kamandas   edasi tulema, riietuma, sööma…

Otsis    oma osakonnas, kus ta töötas, lapsele pasliku koha valve lõpuni olemiseks.

Mõnikord   see laps ööbis selle maja kitsukeses pööningukambris, kus oli laes tilluke aken ja ruumi mahtus vaid voodi.

Inimesed ei tahtnud selle lapsega suhelda, sest ta oli nagu  oma maailmas, ta ei vastanud küsimustele, ega tahtnud väljuda sealt.

Seda last oli mugav pidada, ta ei seganud kedagi, ta ei kõnetanud kedagi, ei kiskunud kellegi asju ega nõudnud tähelepanu.

Ta lihtsalt oli nagu seda on ruumis mööbel, seinad, laearmatuur, trepid, käsipuud ….

Kui see lapse kasvas, siis leidis ta endale mõned inimesed, kes vahel ta maailma sisse kiigata said, aga hästi natuke, nii natuke, et ta  ise selle välja kannatas.

Ja kui see tüdruk siis kasvas, avastas maailm, et seda last saab ahistada, pilgata, maha suruda …

Mida suuremaks ta kasvas, seda hirmutavam  tundus maailm.

Ühel hetkel avastas ta, et  julge hundi rind on rasvane: tuleb ise rünnata, ahistada, olla pealetükkiv, seltsiv, ülevoolav,  siis on nagu lihtsam olla?!

Mis sul viga on, sa pole eestlane`!?

Oled  mingi puudega?!

Appi , kuidas olla keskmine?!!!!

Nii hea on, kui midagi oodata on :)

Ma ei ole väga selle poolt, et jõuludega alustada novembris, kuid see aasta ma juba ammu  igatsen, et oleks põlemas jõulutuled, siis oleks ehk veidigi valgem. Teed hommikul silmad lahti ja ei saa arugi kas on hommik või õhtu.

Eriliselt  tore ja südantliigutav  oli  leida postkastist  jõulutervitustega  postkaart.

Mu armas sõbrake mu noorusest, kes elab ülelahe,  armas kirjaneitsi ja mu tõeline  hingesugulane, saatis mulle juba nüüd ära  jõulukaardi.

Avasin ümbriku suure õhinaga, kui väike laps ja poetasin heldimuse ning rõõmupisara nagu siis, kui polnud  sõbrakesest  mingil hetkel tükk aega midagi kuulnud ja ühel päeval  ta kirjutas, et elab  nüüd teispool lahte ja elu on ilus.

Kaart oli armas ja kirjaread kaunid, muidugi ikka ilmelistes  salmides, kuidas siis muidu, sõbranna lapsukese piltki kaardi sisse kleebitud.

Kaardi vahel oli kingitus, mis mind rõõmustas ja üllatas, samas kulus kohe marjaks ära.

Pole aastaid enam kaarte saatnud ega eriti ka saanud, vaid ikka neid e-kaarte

Mõtlesin, et peaksin ikka oma lähedastele saatma päris kaardid, mõeldes sellele, kui suurt sõõmu mulle  mu sõbra kaart tegi.

Iga laps ootab kinke ja pühi ja

Kui esimene lumi maas oli,  hõiskas üks pisikene lapsukene liinibussis, et jõulud tulevad ;)

Oli jah täitsa jõulutunne oktoobris.

Nüüd aga taas on maa must ja ilm sajune, aga hinges on ootus, just tänu sellele kaardile, mida oodata veel ei osanud.

Mõttedki nüüd tüürivadki sinna maale, et mida kellele  meisterdada, millist kinki keegi ootab ja vajab…

Aitäh armas sõber,  et oled, igatsen  Sind!!!

pilt pärit siit

 http://pilt.delfi.ee/picture/165848/

Iga uus päev toob uued tuuled…

Iga uus päev toob uued tuuled…

Olen nüüd sõitnud ja seigelnud, ujunud ja supelnud, võimelnud ja rännanud.

See nädal on mul nii tiheda  graafikuga,  et iga päeva peal on mõni  üritus.

Tahtsin  taotleda enesele 3 rattalise ratta soodushinnaga  ostuõigust ja sellest see sebimine algas.

Kohtasin  ITAKis reklaami ja kukkusin asju ajama.

Asjad on nüüd nii kaugel, et tuleb oodata enda järge, kunas  jõuab minuni rattasaamise  järjekord ja maavalitsus rahasid leiab, aga kui sa arstide juurde korra  nina pistad, siis nad sulle saba peale astuvad;)

Pole ammu vereproove teinud, pole ammu  taastusravis käinud ….

Ma ikka tükin arsti juures  käima vaid siis, kui mingit paberit vajan, mis ma neist muidu tüütan,  nooremaks ja tervemaks meist ei lähe keegi, arstidel niigi neid hädalisi seal  uste taga hordides.

Pusserdan ise kodus, kui mingi häda kallal ja enamasti need hädad juba tuntud ja teatud, kui ise enam hakkama ei saa, siis olen sunnitud  oma lihakeha  polikliinikusse vedama.

Sain mina siis ühe arstikesega kokku, kellelt tahtsin jälle järjekordset paberit saada ja ta mulle määras vesivõimlemise.

Mul pole siputamise vastu midagi, eriti vees on mõnus.

Kui suvel vee ja õhu temperatuur lubasid supelriietesse end riietada,  võimlesin 2 nädalat igal öösel mõnuga järves, nüüd on natuke külma võitu see järve bassein;;)

Esialgu mind hirmutas see, et pean   sinna taastusravisse iga kord sõitma ja muidugi pärast ka koju tund aega  bussiga,  teatavasti liinibussid ei võta ilma rahata peale ja ennast teades kartsin,  et ma ei jaksa koju tulla peale ujumist.

Katseeksituse meetodil leidsin endale 5. korra käimise järel basseini, enda jaoks parima ja mõnusama lahenduse. Kuna  olen selline tüüp, et iga väikese  viiruse puhangu peale  tükin  endale isiklikuks kasutamiseks need viirused hankima, istun vagusi haigla juures pärast basseinitundi- kuivan,  jahtun, pläran  ja toitun. Valisin  sellise bussi tagasitulekuks, kus saab end rihmaga kinnitada, et kui tükin tukkuma jääma, ei kuku  istmelt maha. Ühel  kojureisil oli selline juhus, et  mitte ei püsinud istmel, nokkisin kana moodi peaga ja tükkisin istmelt maha pudenema, uni nii murdis, et mõtlesin juba end  tagumistele istmetele siruli visata, et  mitte bussipõrandale veereda. Hirmus ka, kui minusugune vaal maha kukub, ennast kuidagi katki teeb ja kesse siis teda sealt üles upitab. Ühes peatuses krabas üks väljuvatest reisijatest mu peast ja juustest kinni  nii, et ma karjatasin läbi une. Kui seda krabajat siis  ehmunud  ja unise pilguga seirasin,  itsitas ta, et ärkangi õigel ajal üles, muidu sõidan oma peatusest mööda.

Otsustasin siis, et järgmisel korral sõidan  bussiga, kus turvavööga  kinni saab end rihmutada ja keegi mu pead ja juukseid sikutada ei saa. Kaks korda veel on käia  taastusravis end  solgutamas, kahju kohe, et otsa saab see  rännakute  jada,  nii harjusin  juba selle siputamisega ära. Vald on teinud bussiliini kaks korda nädalas Värska veekeskusesse, sealsed tunnid tuleb siis ikka kõik ära kasutada, muidu pole taastamisest eriti midagi kasu, kui oma ihu jälle kuivale hooletusse jätan;)

 Täna on keraamika töötoa päev,  varavalgest juba keerlevad keraamilise disaini mõtted peas, võtangi nüüd paberi ja pliiatsi, siirdun allkorrusele kohvi keetma ja  ideid paberile panema, siis on juhendajal ka kergem, kui visuaalselt on näha, mida saavutada tahan.

Olge terved ja kaunist sügist!!!

Septembrikuus on kõik nüüd uus;)

Olen alati seda meelt olnud, et poisid saavad hiljem kooliküpseks, see  on mu aastate pikkune  õpetaja nägemus ja isiklik kogemus ning selle veendumusega on paljud kasvatusteadlasedki nõus. Üks näide õpetajate lehest http://www.opleht.ee/?archive_mode=article&articleid=7921

Nii hea on soovitada  poiss hiljem kooli panna, aga…

Mu vanem poeg sai kenasti  septembris 8, kui esimesse klassi läks, teise poisiga läks natuke jamasti,  oli  veel  selgelt meeles see meditsiini töötajate ja õpetajatega sõdimine vanema poisi puhul ja  noorem poiss sai kergekäeliselt kooli pandud seitsmeselt, juulis sai seitse ja septembris läks kooli.

Ta oskas arvutada, kirjutada- lugeda, ka ennast riietada ja muidu teenindada, aga ta oli nii tita.

Vajas päevast und ja  soovis palju mängida.

Mul ei jagunud jaksu kohalike  arvamusliidritega  jagelemiseks ja tegin oma pojale liiga, pannes ta liiga vara kooli.

Poisil hakkasdi kohe probleemid, igatses lasteaeda tagasi ja hiilis voodi aluseid pidi kodus, et ma teda kooli ei saadaks. Mul tekkis võimalus panna ta waldorfkooli ja see mu lapse päästis. Kui  tavakoolis oli tekkinud trots õpetajate ja õppimise suhtes, siis  Rosmal läks poiss lahti.

Punnitasime, mis me punnitasime- sinna käia ja kallist õppemaksu maksta, aga  ma ei taha ära kiita, poisist sai asja.

Kui ta oleks jäänud tavakooli ja pisikesse külla, oleks ta tollaste  probleemide lahendamisteta  praegu ehk poe taga  õlletav  torust alla lastud joodik.

Nüüd,  kui tal on tarvis minna sünnipäevale,  võtab ta paberi ja pliiatsi ja poole tunniga on kingitus valmis.

Kui ta vaid tahaks, õpiks ta  viitele, sest põhi on all ja andekusest tal puudus pole.

Sellel sügisel rabas meid ebameeldiv üllatus,  mu pangaarve polnud makse ära maksnud, kui hakkasin asja uurima,  tuli välja, et mu eelarves oli  pea 40 eurone auk.

Pensioniametist sain siis teada, et ma olen sünnitanud valel kuupäeval, kui  pesamuna oleks sündinud 1. septembril, saaksin tema pealt toetusi õppeaasta lõpuni.

Kuna aga ta sai  19  13. juulil, tal  toetuste peale enam õigust pole, kuigi õpib veel üldhariduslikus koolis.

Nii et soovitus poiss aasta hiljem kooli panna on  kulukas ettevõtmine, topime kõik lapsed korraga kooli, sest muidu me ei tule ju rahadega välja,  lapsest siis kama kaks?!

Me saama hakkama, poiss on vähenõudlik, on nõus käima koolis ka lapitud pükstega, on nii tugeva vaimuga, et narrimine teda ei kõiguta, aga kõik poisid nii tugevaks kasvada ei saa, kõigil lastel pole võimalust algklassides käia tublis erakoolis.

Minul pole midagi enam vaja, käin vanades pulstides,  kui need kaotavad  kaubandusliku välimuse, lõikan kulunud koha välja, õmblen terve lapi asemele ja käin edasi.

Helistan vähem ja   söön vähem, vald lubas koolitoiduga ka aidata, aga miks ma seda kirjutan on see, et teised, kes hakkavad poegi hiljem kooli panema, peavad mõtlema, et kas nad on  majanduslikult nii sõltumatud, et neid koolitoetuste puudumine ei kõiguta.

Olge terved ja kaunist sügist kõigile!!!