Monday, December 10, 2007

Kui keegi tähele on pannud pole ma tükk aega midagi välja pannud, olen kirjutanud „sahtlisse“

Olen olnud leinas, segaduses, kuskil ära, nii füüsiliselt kui vaimselt.

Mu üks armas sõber kirjutas, et tunneb end igal pool võõrana

Minagi tunnen end võõrana, seda aga oma rahva hulgas, isegi omas isiklikus kodus

Setumaal polnud ma oma, ka mitte pärast 20 aastat, ei olnudki, olin suurest linnast ja isemoodi, „mõtsik“ nagu nad ütlevad .

Tartuski elades 27 aastat polnud ma kodus, olin isemoodi ja võõras

Ei joonud setudega koos ega käinud dressides nagu teised, käisin alati puhtas kleidis, kodus põllega. Lugesin kummalisi raamatuid ja rääkisin kummalist keelt, vahel panin oma suu kinni kui naaber ei saanud primitiivsetest väljenditestki aru, läksin istusin nädalate kaupa oma korteris, sest rääkida kellegagi ju ei olnud.

Kui Räpinasse elama sain, lootsin, et nüüd hakkan elama, saan suhelda, mind enam ei võõrastata, saan seltskonda

Lootus pidi olema lollide lohutus!!!

Ikka ei võeta seltskonda ja ikka vaadatakse viltu.

Käisin oma kalli sõbra Paul Saare matustel, kartsin veidi minna, lõpuks ikka läksin ja teate kergem sai. Mul polnud rahagi sinna sõiduks ja laenasin kokku ja leppisin kokku, et keegi teeb mulle kimbu võlgu
Üks vanem daam oli temaga viimasel ajal sõbraks saanud ja siis kukkus mind hurjutama, et mina polnudki Pauli sõber, vaid Paul hea inimene mind vaid talus ja suhtles vaid viisakusest ja kui ma enne surma tahtsin Pauli vaatama minna, siis kukkus kisama , et ma ei pressiks ennast sinna. Issanda loomaaed on mitmekesine, see daam on veel minu väimehe tädi , hakkas veel mu tütrega tülli , et tütreke ei tea pooli asju ja elu on hoopis teistsugune kui TEMALE paistab ja tema ema(st. mina) ei olegi selline nagu nagu mu tütrele paistab jne.
Helistas mulle see daam veel Pauli surma õhtul ja kukkus seletama rõhutades , et Paul oli imeline inimene, et oli suuteline suhtlema IGASUGUSTE INIMESTEGA. Mõtlesin algul , et ei lähegi matustele , mees ka arvas ka , et ma ei peaks minema , et võin selliste tigedate inimeste pärast veel seal psühhotrauma saada.
Aga kui helistas selle kooli, kus Paul aastaid õpetaja oli, praegune direktor ja veel üks minu ja Pauli ühine hea sõber , siis mõtlesin et mul on seal ikka häid sõpru, kellega koos tahaks ikka Pauliga hüvasti jätta ja näha sõpru, keda pole aastaid näinud. See on nagu sugulastegagi, et saavad kokku vaid matustel
Ja peale kõige selle olid minul väga erilised suhted Pauliga ja kui seda keegi ei tea ongi hea, aga mina ja Paul teame ja sellega pole kellelgi asja.
Paul rääkis mulle oma isiklikke asju, mida keegi ei tea ja kui oli vahel väga üksik , teised käisid sinna vaid jooma , siis minu lasi ta ikka sisse oma keldri ateljeesse. Pauliga seoses on mul vaid soojad mälestused ja ikka ja alati erilised. Kui me helistasime, siis kõlas alati tema hääles vahva tuline elulisus, veel suvel me rääkisime, ma pikalt ei saanud rääkida, sest laua telefoni tal ei olnud enam ammu, aga mobiiliga ju kaua ei räägi.
Nüüd kahetsen et oleks võinud tihemini helistada, aga ta oli niiiiiiiiiiiiiiii optimistlik , et ma ei uskunud, et ta vähile alla jääb.

Jube kurb on ja samas ma ei teadnudki, et ta nii vana on(61), ta oli alati nii noor ja tundus igavene. Elu on nii habras ja see et ta ühel hetkel võib äkki otsa saada tuleb vaid sellistel momentidel meelde. Ja siis on niiiiiiiiiii kahju, et kui palju asju on ütlemata jäänud oma kallitele inimestele

.

Õigeusu preester oskas panna terve matuse seltskonna hingama kui üht rütmi, käis aga oma viirukiga ümber kirstu ja laulis, üks naine kogudusest tal kajana kaasa laulmas.

Miks meelemõru ära läks, ei teagi ja kui Paul veeretati teise ruumi, oligi kergem olla

Peielauas sain istuda koos heade vanade tuttavatega ja mis kõige vahvam oli , et mind mäletati sooja, helde, armsa, empaatilise, heatahtliku ja abivalmina. Paremana kui ma ennast ise tunnen ja seda tuldi mulle ütlema , aaaaaa sina oled see Marju, kes Paulile alati sooja süüa tõi, et kes alati küpsetas ja seda ka teistel pakkus Aa , sina oled see Marju, kelle juures me tihti pannkooke söömas käisime ja üks mäletas, et olin tema emale poest süüa toonud ja tema vanaema eest hoolitsenud, kui see haige oli. Ma ei mäletanud nendes asjadest pooli asju

Nad istusid heameelega minu kõrvale, mida siin Räpinas tihti ei tehta, meenutasid asju, mida mina enam ei mäletanud. See oli normaalne, et räägiti mälestusi Paulist, ses see oli tema ärasaatmis-, mälestusõhtu

Poleks arvanudki, et minust nii palju head osati rääkida ja mäletada. Mu enesehinnang sai pika pai Mõtlesin enne, et keegi ei märka minus kunagi midagi head ja kõik näevad minus alati halba, kutsuti mind ju Tartu päevil ja isegi aastaid hiljem„psühhotraumaks“ või lihtsalt „traumaks“ mu tundliku natuuri pärast ja see oli solvav ning seda enam oli nüüd meeldiv üllatus kogeda vastupidist..

Kuidas elate ses jõuluootuse ajas?

Mida teete, kui terve maailm pillerkaaritab, mina näiteks lähen sanatooriumisse ja pääsen sest hüsteeriast, ma mõtlen „jõuluhüsteeriat.“

Saan vaikselt olla iseendaga ja omaette.

Mind pole eriti kunagi see sööma ja joomapeo aeg puudutanud, sest polegi kunagi niipalju süüa, et saaks end haigeks süüa. Otse vastupidi

Alati kui vanasti jõuluvaheajal koolitustel käisin, lahkusin vaikselt kohvilauast, kui hakati ägama , et oi kui palju sai pühade ajal söödud, polnud minul millestki sarnasest kaasa rääkida, sest vahel ei olnudki mul midagi pühade lauale panna.

Mäletan aastavahetust, kus olin jälle lastega üksi, pesime end puhtaks, tuba oli soojaks köetud, see oli siis lausa luksus, muidu oli tihti tubagi külm, sest puud olid märjad ja sooja ei andnud ja kõht ning külmkapp tühi.

Sellel aastavahetusel oli tuba soe ja vannituba veel toimis, ning peale vanni kõndisime lastega öösärgis ringi, istusime ka öösärkides lauda, söögiks olid vaid keedetud oad ja taimetee ja oh sa poiss, lauda istumise momendil tõi naabrinaine väikese kausikese sülti, see oli lausa piduroog.

Nii me siis „pidutsesime“, vaatasime veidi televiisorit, öösärgid seljas, palja jalu ja kui „piduroog „, söödud pugesime voodisse.

Kui süda öösel helistas kallim, oli ta imestunud, et me juba magasime.

Sellelgi aastal on mul juba enne jõule rahad otsas, õnneks on maksud makstud ja võin südamerahuga uude aastasse sõuda.

Natuke on varuks piparkooke ja komme, mis tulid lasterikaste perede ühingust jõulukingiks. Jagan need siis 23nda hommikul sokkidesse ja ongi minu laste jõulud

Tüdrukud on sunnitud koera, maja ja poisse hoidma, panin nad lihtsalt fakti ette ja ütlesin, et see ei lähe üldse mitte vaidlemise alla. Nad mõtlesid küll, et võtavad poisid linna ja jätavad koera ja maja maha.

Peaks nende olemist veidi leevendama millegi põnevaga, mis on aga kodus põnevamat suure linna tuledest?

Lugesin oma armsate sõprade blogge , jälle on meie hulgast lahkunud õnnetuse tõttu armastatud muusik, sõbrad on leinas, langetan minagi nendega koos pea.

Me ei tea iial millal me aeg otsa saab ja seda üürikest, mis meile antud on, tuleks kasutada iga päev nagu oleks see viimane, et poleks kahju mõttetult tulutult peetud sõdadest, et poleks kahju ütlemata jäänud headest sõnadest

Muidugi on raske anda kõigile andeks, aga kõigiga ei saagi sõber olla vaid sõbralik saab ju olla.

Mul on vanem poeg haiglas ja ärkasin pool viis üles, sest närveerin, kuidas tal läheb, tobe oleks pool viis hommikul haiglasse helistada, aga süda valutab

Tal lõigati eile nina vaheseinad sirgeks, need olid kõverad ja ühte ninasõõret justkui polnudki. Eile helistasin, siis ta oli ikka niiiiiiiii õnnetu häälega ja saatis mulle hiljem veel sõnumi, et op on läbi ja olemine kehva, ei tea kas oli veel narkoosist segane, et ei saanudki aru, et olin talle juba helistanud.

Kell pool viis läks mul uni ära ja kargasin püsti, tegelikult on see väga lihtne op, aga ta on mul astmaatik ja allergik ja rohud jäid tal kõik maha ja alles oli ta kopsupõletikus olnud, niiet ema pea mõtleb sada asja enne läbi, kui saab teada, kuidas tegelikult reaalselt asjad on. Minul pole kuhugi enam kiiret, tööd ei ole kus peaksin higipull otsa ees rabelema, pühadeks lähen mehega sanatooriumisse , tüdrukud kutsun koju , kuigi need tõrguvad vastu, aga ma ei saa ju sanatooriumisse minemata jätta, sest lapsed ei taha koju tulla .Ju ma olen siis nii halb ema, et nad koju ei kipu .Olen muidugi süüdi, et kui nad mind vajasid olin tihti ära, aga tehtut ei saa enam tagasi pöörata ja heaks teha Kui olin nendega aastaid üksi kodus ja ainult nende päralt, seda nad ei mäleta. Nad mäletavad ainult kui olin kuri või ära.

Kui vanem poeg sündis, siis varsti pärast seda hakkaski elu mehega kiiva kiskuma, siis tuli ju rahareform ja minu mehe tervis ning meeleolu oleneb suuresti tema rahakoti seisust. Ja kui tööle sain , läksid meie suhted täiesti käest ära Tal polnud oluline, kas meie tütar saab oma ema tehtud lasteaeda, mida soovitati arstide poolt , et vajab arenguks kollektiivi, vaid ta oli tige, et ma polnud enam kodus ja sain kodusistumisest vaid 200 krooni rohkem raha ja valisin ikka töönaise elu, sest ma pidavat kartma kodus olemist. Võibolla ongi tal õigus? Olin selleks momendiks, kui uuesti tööle sain(lasteaia juhatajaks sain) juba 8 aastat järjest lastega kodus istunud ja haarasin lennult igat koolitust, et ilma ja inimesi näha Kui ma püüdsin meeleheitlikult üksi peret ülal pidada, abi otsida, tööd vahetada, meest vahetada, ei saanud lapsed sellest aru, vaid leidsid, et olin ära oma tarbeks. Aga kui end ravimas käisin, ei teinud ju seda vaid enda tarbeks, tahtsin olla ju elus just nende jaoks, käia koolitustel, et olla parem ema, parem õpetaja. Nüüd kui midagi lastega halvasti on, süüdistab mind mees, et mina olen kõiges süüdi, kuna mind polevat kunagi kodus olnud. Psühholoogki naeris, et olen kui haldjas, keda keegi ei märka Panime siis kirja, kes mis keegi koju kell tuleb ja kodust läheb. Kui ühe õhtu kodust ära olen, ratastooli tantsu pärast, seda märkavad kõik, aga et mina ülejäänud aja alati kodus olen, ei märka keegi. Pesamuna ärkas, teen talle muna nüüd, et olla täna parem ema, kui juba ärkvel olen, olen tavaliselt lasknud neil olla iseseisev, ise ärgata, ise leida endale kapist süüa , mille olen õhtul ära jaganud portsjoniteks. Ei kõlvanudki pesamunale mu muna , olevat liialt soolane. Kui psühholoogil käisime, siis tuli välja, et lapsed ei mäleta iial seda, mida olen teinud hästi, vaid seda, mis vahel halvasti läheb ja kuulutavad seda kui alatist reeglit, kui olen vahel loobunud süüa tegemast, sest keegi ei tule lauda, kui ma hõikan ja ma söön üksi ning minu hoole ja armastusega valmistud toit jahtuba ja kuivab laua peal, siis vahel teengi vaid endale ja siis nad kaebasid, et ostan endale kana ja söön seda üksi ja neile ei anna .Jube mulje võis psühholoogile jääda. Lastele ostan sealiha, see on odavam ja seda saab siis ka sama raha eest rohkem ning endale ühe killukese kana.

Kui kaalujälgijaks kunagi hakkasin, siis sai mul paari kuuga raha otsa ja võlad kaelas, sest mu süda ei lubanud üksi salaja sinki ja õuna süüa, kui lastele osta ei saanud.

Nüüd kui südame kõvaks teen ja endale eraldi vahel kana ostan, on kohe kisa lahti.

Kui kunagi 40 kilo maha võtsin, tegin vahel õuna päevi ja oli kodus reegel, et iga üks saab ühe õuna ja ülejäänud on minu, siis nad said nagu arugi, kuulsin korra, kuidas mu noorem tütar seletas oma sõpradele, et ta teeb sõbraga OMA õuna pooleks ja ülejäänud õunad on ema dieet ja seda ei tohi puutuda. Poisid on viimasel ajal nagu mingid arusaamatud tüübid.

Eile kui endale kaks kana pooltiiba ostsin, lõikusin need killukesteks ja peitsin juurikate alla ära, enne kui ühisesse lauda istusin, sest jube piinlik on kuulata võõraste inimeste ees, et ise söön ja lastele ei anna. Arstid ütlevad, et kui eelmine kord liha üldse ei söönud ja kõik juuksed mul maha kukkusid, oligi selle süü.

Küsimus Kajale

Kuidas Soomes on selle toiduga, räägitakse, et seal on kõik jube kallis, mul on üks tuttav, kes elab Eestis , ise on Soome kodanik, kuna seal on kõik väga kallis ja siin on kergem soome pensioniga hakkama saada.?!

Kuidas tulete toime seal mere taga oma laste koolitamise toitmise ja katmisega?

Kui mõni kibestunud inimene ütleb, et ta vihkab jõule, siis ma nii öelda ei saa, aga ma võtan neid rõõmsa rahulikkusega.

Jõuluaeg ju imeline aeg
Laupäeval algasid selle aasta jõulupeod minu jaoks, kummaline on minna jõuluvanale salmi lugema, trampides läbi pori.

Ja keegi ei tahtnudki mu selle aasta jõulu- luuletust kuulda
Aga õhtuti säravad juba küünlad igal pool postide ja majade küljes, aga jõulutunne pidi olema igas ühes endas.
Vanasti kandsin salli küljes kellukesi, riputades igal pühapäeval neid juurde, et oleks jõulutunne. Olin vahva krapsakas noorik ja iga mu samm helises, inimesed vahtisid järele, kui linnas liikusin. Nüüd sellist tähelepanu enam ei tahaks, sest see pole enam kena vaatepilt, kuidas kõnnin oma karguga ja moondunud kehaga
Hing on hiljutisest matusel käigust ikka veidi haige, seepärast ihkangi lumevalgust, siis ei ole ilm nii pime. Muidu tuled hommikul üles ja ei saagi aru, kas on õhtu või hommik, ühetaoliselt on hämar.
Käisin pensionäride peol ära, sain oma kommid kätte, kuulasin veidi muusikat ja tulin ära.
Istumine oli korraldatud pikkadesse ridadesse ja inimesed olid end mugavalt rea algusesse seadnud ja edasi istuda ei soovinud. Kes veidi hiljem tuli, pidi kas marssima ümberringi üle terve saali uudishimulike ja hindavate pilkude all või ronima üle istuvate inimeste jalgade
Kõik pensionärid on Räpinas kokku sukatud, nii muidu invaliidid kui vanaduspensionärid. .
See ei ole normaalne aga nii on Räpinas korraldatud ja Põlvaski on pensionärid ja kõik segamini. Noortel ja vanadel on ju eri vaated elule, aga kelle see asi on

Tundsin end ikka väga imelikult seal 80 aastasete hulgas. Muusika oli ka nii vali, et oli tunne et korraldajad arvasid, et kõik pensionärid on kurdid. Vald kinkis pidulistele suure koti kommi ja kui seda rahvale ühe kaupa jagama hakati, pidid jagajad jälle koperdama pikkade tihedate inimridade vahel. Kuna valju muusika saatel rääkida kellegagi polnud võimalik ja mulle ei meeldinud, kui keegi üle minu oma tuttavatega suhelda püüdes, minu pea kohal karjus ja mu juustele toetas kummardades, tulin tulema poole peo pealt.

Televiisorist kostab juba varasest hommikust jõulumuusikat, on tunne, et peaks ikka postkontorisse vist kellukeste järgi minema, et jõulutunne ka mind kord külastaks….

No comments: