Käisime eile teatris põlva lasterikaste ühinguga.
Etendus oli meeliülendav ja kaunis.
Noored tantsijad kuni väikeste Vanemuise Tantsu- ja Balletikooli õpilasteni välja tantsisid nii meisterlikult ja kaunilt, et süda laulis koos muusikaga
Kohvikus ootas meid kaunilt kaetud laud maitsvate suupistetega.
Aga mul oli eile häbi, et olen paljulapseline.
Kunagi, kui lapsed väikesed olid, olin tihti hämmingus võõraste inimeste suhtumisest minusse, kui saadi teada kui palju lapsi mul on.
Nüüd tean, miks see nii on. Üks ilus kena noor ema, kellel on 4-5-6 ilusat väikest last, tõmbas tänaval suitsu, kui voorimees, koni maha, jalaga peale ja sülje lärakas sinna kõrvale.
Bussis oli, kui dzungel: röökimine, labane naermine ja rõvetsemine. Ma saan aru, et kui kena peokleidi saab muretseda, siis mantlit ei jõua enam osta, aga trügida garderoobis ja joosta minema enne, kui on eesriie lõplikult ette lastud…
Lasterikaste ühingu esinaisel polnud niipalju aega kuulata, mis mul talle ütelda oli, keeras mulle poole sõna pealt selja.
Ma tahtsin teda hea etenduse eest tänada, aga mu sõnad jäid õhku ja seisin kui loll seal tänaval.
Kõik see varjutas toredaid elamusi ja lubasin endale, et ma ei lähe enam kunagi lasterikaste üritustele ühise bussiga, et mitte oma tuju rikkuda.
Oma laste üle võisin uhke olla , nad olid kenasti riides, poisid kenades ülikondades ja tüdrukud pidulikes kleitides ja isegi pisikesed lapse pojadki suutsid vaadata vaikselt etendust ilma kisamata ja rabelemata.
Aga vastik tunne jäi hinge kaasreisijate labasest käitumisest.
No comments:
Post a Comment