Tuesday, August 28, 2012

Räägi ise oma juustuga



Bussipeatuses  reklaam, kus laps justkui ütleks  oma emale Nokia 3110 peale, et räägi ise oma juustuga.
Minul oli see telefon peaaegu 10 aastat, väga hea telefon oli, sai rääkida ja sõnumeid saata , selleks ma teda vajasingi.
Mälu oli väike, meelespeasid  mahtus vähe, aga ajas asja ära.
Kui mu tütar sünnitas oma esimese poja, aitasin ma tal lõpetada lapse kõrvalt keskkooli ja  astuda ülikooli, siis ta kinkis mul moodsama mudeli, ka vaid helistamise sõnumisaatmise  funktsioonidega, vaid meelespea oli mahukam.
Ma ei saa aru, miks peaks pisikesel  algkooli lapsel olema mingi tehnika moeröögatus, mis maksab palju ja võib hõlpsalt kaotsi minna.
Ja üldse on tänapäeva lastel nii palju asju, millistest minu lapsed unistadagi ei osanud, mänguasju on mõnel lapsel jalaga segada ja kas sellel on siis mõtet ja  ma ei tea, kas  minu lastel  oli siis kehvem lapsepõli?!
Kui mu lapsed olid väikesed, olid nad kõik suved memme juures maal, väikeses majas metsa ääres- seal sai mängida lille ja rohuga, kiikuda ja ringi joosta  kasuonu lastega, jões ujumas käia jne.

Kui pesamuna sündis, läksin ka maale,  tõstsime  väikevenna vankrikastiga maja taha pingile, ise liikusime ringi ja uurisime mis  maal uudist,  mu väike tütar  tuli ütlema, et see laps seal nukuvankris teeb häält, äkki sa lähed vaatad, mis ta tahab ;)
Kui mu vanem tütar oli 8,  tuli koolist koju, pani väike venna vankrisse ja läksid küla peal laiama, teised plikad sabas, kel ei olnud  väikest venda, neil olid nukud vankris ;)
Telekas olid õhtuti lastesaated, mida koos vaatasime, õppisime inglise keelt ja saatsime tapeedi rulli peale joonistatud pilte Muzzile
Mänguasjadeks olid minu tehtud kaltsunukud ja kepphobused ja kaltsuautod, legodest ja arvutitest ning telefonidest ei osanud nad unistadagi.
Nad ütlevad, et nende lapsepõlv oli  põnev -joostes külatänavatel, metsas ja aasal mängides. Väike kadeduse  uss ikka näris kui sõpradel lahedad mänguasjad olid, aga õnnetud nad polnud, ütlevad et hobisid oleks võind rohkem olla  külapeal hulkumise asemel.
Maal aga oli nende hobidega nagu  oli.
Kui lapsed kasvasid, said nad riburada pidi kõik endale oma „juustud„ ja olid õnnelikud.
Mina ise selle „ juustuga“ sain helistatud küll ja mul on häbi seda reklaami  vaadata.
Kuulge ärge mine hulluks, iseasi kui spordikoti täit kommutaatorit-telefoni keskjaama taolist mobiili kaasas kanda on vaev, aga …

6 comments:

Anonymous said...

Palju asjugi võiks, aga sa pane kõigile lastevanematele korraga pähe see mõte, et lapsele sobib ka tagasihoidlikum telefon. Kui üks laps läheb vana "juustuga" ja teistel klassis on viimase peal nutikad, siis võid arvata, kuidas sellel lapsel klassis elu kulgema hakkab.

Anonymous said...

telefon pildil on 6150

Anonymous said...

pildil oleva telefoni mõõtmed on tänapäeval ülisuured ja robustsed.
Kui ei taha nutikat saab osta säästutelefone. samsungi oma maksab 15€ ja nokia 25€.
Valik missugune.
On arusaadav, et see reklaam on tehtud tarbimise õhutamiseks kuid sellist suurt juustu lapsele tõesti ei pakuks.

joanamari said...

ei ole sel telefonil häda midagi
ma ei tea tõesti neist säästutelefonidest, aga see võidurelvastumine viskab üle
ja algklassilapsel pole koolis telefoniga midagi teha
telefon on tarbeese, mitte eputamiseks
see on sama värk, et kui mina oma autoga linnas sõitsin, siis ühed ossid hakkasid mind teelt välja suruma, sest neil oli mersu ja minul sapakas
olen eluaeg enda tehtud riietega läbi ajanud, vana juustuga helistanud
minu lapsepõlves olid mul kõige ilusamad riided ja kotid ja jalanõud

ma vaid ei saanud siis aru
mind narriti, sest mul midagi põnevat ja erilist oli
eluaeg on narritud
tõmbame siis ennast lõhki, et olla naabrist parem?

Emmeliina said...

siin sa küll eksid, minu arvates
loomulikult n selline reklaam nõme, aga milline reklaam üldjuhul poleks :P
algkoolilaps ongi kõige kaitsetumas eas ja tema telefon tarbeese. Siin sõltub juba lapsevanematest kuidas nad suudavad selle teema lapsele selgeks teha.

Mul on kaks vanemat lapselast - 12 ja 11
Pealinnatüdrukule on hoopis lihtsam varalisest kihistumisest rääkida kui väikelinna noormehele. Kõik on enesehinnangute küsimus.

Aga teema huvitav, võiksid sellest delfi Rahva hääles kirjutada

Anonymous said...

milles ma Emmeliina eksin?


joanamari