Saturday, December 28, 2013

Oi kuidas ma siia koju seekord igatsesin.




Oma tuppa oma voodi  nagu jumalast mind loodi.
Hommikust saati on kuidagi hõre olemine olnud.
Enne Tallinn - Saatse bussile minekut  hakkas nii iiveldama, et hirmus. Rüüpasin aga vett ja püüdsin kuidagi olla.
Kohtasin Tallinna bussijaama kohvikus oma noorepõlve peikat, kes vaeseke   nägi välja kui kodutu, minu pilgu peale hakkas ta kammiga ja suure hoolega oma habet kammima, aga aru polnud küll saada, et ta oleks mind ära tundnud. Jätsin selle vanamehe nässi sinna bussijama arvama, et naised teda ikka vaatavad veel ja tormasin inva vetsu otsima. Ühingu kaaslane andis telefonis nõu, kuidas saab sinna. Leidsin  vetsu üles, võtsin taskust telefoni ja hakkasin siis turvamehele helistama, et ta mulle ukse avaks ja mis ma näen, mu  äsjaostetud bussi pilet lendab taskust välja ja hakkab mööda bussijaama  sillutist ringi tormama tuules. Virutasin piletile kargu peale ja seisin siis nagu kinnikiilutud  vetsu ukse ees, teine käsi oli kottiga kinni ja karku üles tõsta ei saanud, siis oleks pilet minema lennanud. Kui turvamees saabus ust avama, seisin  vastu ust surutult ja hädaldasin, et mind on vaja aidata. Turvamees naeris, et nüüd saab mulle  ka lisaks ukse avamisele pileti anda.
Bussijuhid olid ka seekord toredad, et tõid mu koju  kenasti, sõitsid nii, et  mul polnud seekord vaja oma elunatukese pärast hirmu tunda. Surusin põlved vastu eesistet, selja sügavale seljatoe sisse ning pistsin kaelapadja kaela, kuhu on kirjutatud maga kaineks. :)
 Pigistasin  silmad kinni ja kojusõit võis alata. Vahepeal ilmus bussi nokastunud naisterahvas, kel alkohol oli mõistuse ja meeled hämardanud, aga kainete teekaslaste abiga sai ta  sokutatud õiges peatuses  bussiuksest välja, kus õnneks oldi talle vastu tuldud. Tartus pidi ümber istuma, see õnnestus enam vähem, kuigi bussitrepist alla laskudes oli  seljatagusel reisijal väljumisega nii kiire , et pidi mu mantlisabale astuma nii, et ma hetkeks  tundsin, et nüüd prantsatan kõhuli.   Sain teise bussi lõpuks ja surusin end jälle istmesse ja oma kaelapadja embusesse, mille üks tark tüdruk oli kaasa sokutanud.
Kodu oli oma koha peal ja rõõmustas mind oma  mõnusa segadusega.
Maja oli mitu päeva  olnud meeste päralt.
Vanaisa oli jäänud poistega koju,  poisid aga oskasid vahepeal ka  kõik viiruse kütke jääda ja olid vist arvanud,  et  olen prügikastid kodust kaasa võtnud pealinna  kaasa ning  nad vaesekesed pidid kõik  tühjad pakendid ja muud prahid   mööda söögilauda laiali laotama.
Nii haiged ka  kohe, et  puhtaid nõusid said kapist juurde võtta aga määrdunutega ei jaksanud midagi muud ette võtta, kui  kokku kuhjata või ühtlaselt laiali laotada.
Täna ma ei hakka end vaevama ei  õiendamise ega  tuhkatriinu mängimisega, korjasin prügi laualt kokku ja mustad nõud kööki, homme siis teen kui jaksan.
Kui aga mu jaks homseks tagasi ei tule, vingun kellegi kallal niikaua, kui tal  vingumürgitus tuleb ja nõud ära peseb või meelitan kedagi millegagi.
Praegu olen voodiloom ja tänan, et on tuba soe ja mul on koht kuhu oma vaevatud ihu sirakile visata :)
Olge terved ja ilusat aasta lõppu!!

No comments: