Seda aastat

 juba mitmes päev ja täna juba nagu tavaliselt ikka äratus 4.45

Kui olin siis tublist mitu tundi tööd teinud ja söögipausi  pidama hakkasin, tegin lahti televiisori.

Ja mida ma näen, „Setod“

Sättisin end siis kohvi tassiga teleka ette, kaasa mõtlema ja kaasa elama Õiega.

Tekkis äratundmisrõõm ja natuke kurbust ka, et kõik mis  Õie välja ütles, olen mina ammu mõelnud.

20 aasta eest, kui see seto kuningriigi päeva pidamine algas, võtsin  minagi õhinal osa.

Alguses oli see kõik tore ja mõnus vaheldus halli ja raskesse argipäeva, koosolemine rahvaga, kokkusaamine tuttavate ja kaugelelavate sõprade ja sugulastega.

Ühel hetkel oli aga kuidagi jube jama,  kui läksin kohale seto riietes, olin kui mitme surve all. Oma rahvas võttis õiguse kritiseerida, pahaks panna ja  isegi tülitada füüsiliselt.

Mõnikord kargas mõni  ennast setoks pidav mitte väga puhaste kätega mu raskelt puhtaks saanud linikut näppima sättima või midagi muud sikutama.

Elasin ju majas, kus vesi oli pruun ja roostene, pidin tassima teise maja juurest kaugest kaevust vee, et saada pesta oma riideid, hulga laste kõrvalt leidsin aega ehtida ennast ja välja minna kodust.

Ja üldse olin kohkunud, et kuidas võõras inimene leiab õiguse teise riietesse end toppida.

Nüüd saan aru, et omad tundsid survet näidata end parimast küljest ja võõrastele olin kui tsirkuse ahv,  keda kõik pildistasid ja vahtisid.

Kui läksin  ilma rahvariieteta, küsiti mu käest pileti raha .

Andsin siis korra oma laste söögi raha ära, et ei peaks pelgama, et keegi mu rõivaid arvustab, filmib või pildistab.

Mis ma siis sain selle eest, et ma sel päeval lastele süüa osta ei saanud?!

Polnud enam seda mõnusat pidu oma rahvaga.

Järgmised korrad ma enam ei läinudki, vaatasin eemalt- pärast pilte ja  artikleid.

Ükskord võtsin riided kirstust välja, pesin triikisin ja korrastasin…

Kaesin neid puu peal ja panin tagasi.

Mõtlesin , et kas ma olen nii edev, et lähen ennast näitama ja nii kange et enda eest väljas olla?!

Sügisel harutasin liniku üles, et anda talle uut välimust ja ilu, kokku pole   teda õmmelnudki, ei ole stiimulit.

Tunnen end kui lävel, ei ole oma ega ole võõras.

Samas on jälle nii tore, kui mantli alt kitasniku saba  linnas käies paistab ja keegi  juurde tuleb ja rääkima hakkab, et tema ema kandis ka sellist ja keegi ära tunneb, et see on  setu seelik ning soovib teada saada rohkem  kui ta teab setu riietest.

Saan anda edasi oma teadmisi selles osas.

Tahtsin kunagi  teha uut  seto kostüümi ja uurisin ikka hoolega  muuseumist ja  vanade memmede ning muude teadjate käest, kuidas neid riideid valmistati, mida ja kuidas ning millega midagi kanti.

Vaatan alati saateid, kus on juttu setodest ja setodega, need on inimesed mu kõrvalt ja mu lähedalt

Elan siin juba  täpselt poole oma elust, 17 aastat päris setomaal ja  viimased 10 setomaa serval.

Alguses kui ma ära kolisin setust, oli tunne, et ma ei taha setodest ega setomaast midagi  teada.

Aga see pole õige. Nüüd kõrvaltvaatajana tean, et need olid  ühe konkreetse koha kohalikud sisemured, mille hammasrataste vahel mind kisti ja minu isikuga pole sel midagi pistmist. Mind ikka väga puudutab tegelikult see koht ja see rahvas kelle keskel ma elan.

Aitäh Õie, et võtsid julguse olla  pildil, mõelda mõtteid ja neid edasi anda!