Saturday, August 23, 2014

Mõnikord öeldakse järelhüüetes justkui lohutades, et ta elab me mõtetes edasi



...
Mõtsin,  et  kas me siis koguaeg  ja iga päev nüüd mõtleme oma surnud sõprade ja lähedaste peale?!
Täna siis rosoljet tehes mõtsin, kui sibulat lõikasin,  et sibulat armastas mu tädi süüa  leiva peal ja kui keegi ütles et kuis sa nii sööd, oli ta vastanud, et ega ta kedagi suudlema hakka.
  Kui  aiast õuna tõin ja floksidest ning asparaagusest möödusin, meenus kuidas me isaga sületaie flokse tädile kirstu kaasa panime, ei ostnud mingeid võõraste kasvatatud ja kaugelt toodud õisi vaid korjasime mu aiast, mis just õitses ja ütles et võta mind. Kui mu teine  tädi siis oma õele lina peale hakkas panema , kui matusetalitus lõpul oli, vakatas nende roosade õite peale, olid natuke tavatud neid näha seal teiste valgete õite vahel.
Õuna salatisse lõigates meenus, et mu kadunud sõber ikka ütles, et rikuvad alati salati ära sinna õuna  sisse segades-lõigates. Alati kui küüslauku lõikan- koorin- söön, meenuvad mu kadund ema ja  mu üks armas kena kolleeg,  kes ikka mind pursslaukku sööma kutsus.
Istudes  magamistoas voodil, panen jalad tikitud vaibale, mõtlen et kui palju mu vanaema neid vaipu ikka teha, kududa ja tikkida jaksas.
Ronin voodisse ja tõmban peale teki, mis on mu kadunud sõbranna pärandus või kui ta kingitud väikse portselanlambi süütan , mõtlen  kui äge sõbranna mul oli. Hommikuti,  kui muna ja sinki praen, meenutan oma  emapoolset vanaema, kes igal hommikul killu  suitsupekki pannile pani. Soetasin endale sarnase pisikese plekkkausigi , et pliidiservas siis sibulat ja pekki soojas hoida nagu tegi seda mu mamma. Kui  tänavale, kodust välja lähen, panen selga kadund sõbranna pärandatud rahvariide seelikuriidest vesti, mis teeb mind kenaks, sooliidseks ja rahvuslikuks. Nii ma siis iga päev toimetan koos oma kallitega vaimus.

No comments: