
iga päev tõmban kitasniku üle pea ja lähen
kirikusse, poodi, näputööd tegema, tantsima, laulma, lasteaeda...
näen kaubanduslik välja ja ei riiva silma
ei riiva või;)?!
mõnda ikka riivab
mõnele jääb ette, et ma ei kanna vööd ja mõnele, et ühes ja samas riides koguaeg käin
ma mõtsin, et olen juba nii vana mutt, et SEE EI OLE ENAM KELLEGI ASI, milline ma välja näen
et vaba inimene vabal maal
aga ei
tantsima nüüd mul asja enam ei ole, sest sealt löödi mind minema, sest ma pidin nende rühmale häbi tegema, et käin nagu must vares oma mustaga
kodus ma võtan kitasniku kohe maha, sest see on ikka liiga kallis, et teda lörtsida
ja kui asun tegema mingit tööd, väljasool kodu, katan ta suure põllega
kui see setu seelik siis hakkab seda nägu minema, et ta pole kõige värskem, lasen pesumasinast läbi, kuivab ära ja jälle on hea ta selga tõmmata
mul on tas mugav, katab kõik mu head ja vead ja ta on ka ilus
mõtsin oma lolli peaga, et temaga sobib minna teatrisse ja peole, kirikusse ja tänavale
aga mõnele tundub, et ei sobi
kui oma perega setumaale kolisin umbes 25 aasta eest, oli sel ikka mitu naist, kes muud kodust väljas ei kandnudki, kui setu riideid, muidugi siis täis mundris:särk, kitasnik, põll, päärätt
kellelgi ei tulnud mõttessegi neid kurja silmaga vaadata või paha sõnaga meenutada
nõuka ajal oli muidu nii, et kui sa millegi poolest veidi erinesid, oli kohe kuri karjas
inimesed varjasid kiivalt oma kodust keelt ja päritolu
riides pidi käima kui ühtses vormis
mõtsin oma lolli peaga, et ammu juba vabadus, et nüüd saab olla nagu oled ja kellegi asi ei ole
ma ei räuska, ma ei sunni kedagi ennast vahtima, et näe mis mul seljas on
lihtsalt lähen, olen, ajan oma asja
kes teab, see näeb, kes ei tea, see ei pane tähelegi
lihtsalt inimesel on punase kandiga pihikseelik;)
mul on veel sellised mõnusad punased lisandid: peapael, 3 meetrine sall, kapuutsiga käised, mille ma kõik ise oma kobakäpakestega meisterdanud olen
kui on hästi pidulik koht, siis ma panen muidugi end kenasti vormi- peaehted, kaela ehted, särk, vöö...
aga üldiselt on mul see tähelepanu ihalus üle, vöödki ma sellepärast ei kanna, et torkab silma
noorena tahtsin silma paista, nüüd tahaks lihtsalt vaikselt ära olla
seega panen kitasniku alla musta pluusi, et poleks väga märgata, et see kitasnik on ja lähan ajan oma asja
mu pesamuna ütes selle tantsunaiste jama peale, et need mutid emmekene on sul seal päris rassistid
või et kui asun uksest välja minema ja kitasnikku üle pea kakun, et lähed jälle rassiste ärritama;)
haiget teeb küll, kui mõni kitsarinnaline kadedik suust soppa loobib
aga juba trotsi pärast käin ma truult oma seelikus
tegelikult olin ma juba tüdind ühes ja samas olemast, mugavus sundis vanale truuks jääma
mõtsin, et otsin mingi kanga, et teen suveks midagi uut, kui päike juba kõrgemalt käib ja liiga tuliseks elu kütab, on mustas veidi ebamugav
aga midagi paremat ja mõnusamat on raske välja mõelda, kui üks hästiistuv kitasnik
mul on ruumi liigutada, ta istub hästi, ta ei kortsu, ei määrdu kergelt
mingi väevõimuga ei saa mind pigistada dressipüksi, viigipüksi või teksastesse
nagu enamus memmesid ringi leegivad
kõnnivad ringi nagu igavesed põllutöölised-rasvad kitsastesse pükstesse topitud, mingi liibuv kampsun või pluus seal peal, kust on täpselt näha, mis pesu seal all on ja millised ihukumerused ja ripendused neil kõik on ja kõige peal siis puhvaika ja siis vinguvad, et neil on kõik halvasti
võibolla nad tunnevadgi end kokkupigistatuna vägade kehvasti, aga teistmoodi ei oska ega julge ja siis on nii hea mu kallal hambaid teritada;)
täna on keraamika töötuba, sinna ma kindlasti tahan minna ja ma ei lähe kindlasti mitte millegis muus, kui oma armsaks saanud kitasnikus
hoidke alt rassistid!!!;)









