Nii hea on, kui midagi oodata on :)

Ma ei ole väga selle poolt, et jõuludega alustada novembris, kuid see aasta ma juba ammu  igatsen, et oleks põlemas jõulutuled, siis oleks ehk veidigi valgem. Teed hommikul silmad lahti ja ei saa arugi kas on hommik või õhtu.

Eriliselt  tore ja südantliigutav  oli  leida postkastist  jõulutervitustega  postkaart.

Mu armas sõbrake mu noorusest, kes elab ülelahe,  armas kirjaneitsi ja mu tõeline  hingesugulane, saatis mulle juba nüüd ära  jõulukaardi.

Avasin ümbriku suure õhinaga, kui väike laps ja poetasin heldimuse ning rõõmupisara nagu siis, kui polnud  sõbrakesest  mingil hetkel tükk aega midagi kuulnud ja ühel päeval  ta kirjutas, et elab  nüüd teispool lahte ja elu on ilus.

Kaart oli armas ja kirjaread kaunid, muidugi ikka ilmelistes  salmides, kuidas siis muidu, sõbranna lapsukese piltki kaardi sisse kleebitud.

Kaardi vahel oli kingitus, mis mind rõõmustas ja üllatas, samas kulus kohe marjaks ära.

Pole aastaid enam kaarte saatnud ega eriti ka saanud, vaid ikka neid e-kaarte

Mõtlesin, et peaksin ikka oma lähedastele saatma päris kaardid, mõeldes sellele, kui suurt sõõmu mulle  mu sõbra kaart tegi.

Iga laps ootab kinke ja pühi ja

Kui esimene lumi maas oli,  hõiskas üks pisikene lapsukene liinibussis, et jõulud tulevad ;)

Oli jah täitsa jõulutunne oktoobris.

Nüüd aga taas on maa must ja ilm sajune, aga hinges on ootus, just tänu sellele kaardile, mida oodata veel ei osanud.

Mõttedki nüüd tüürivadki sinna maale, et mida kellele  meisterdada, millist kinki keegi ootab ja vajab…

Aitäh armas sõber,  et oled, igatsen  Sind!!!

pilt pärit siit

 http://pilt.delfi.ee/picture/165848/

Iga uus päev toob uued tuuled…

Iga uus päev toob uued tuuled…

Olen nüüd sõitnud ja seigelnud, ujunud ja supelnud, võimelnud ja rännanud.

See nädal on mul nii tiheda  graafikuga,  et iga päeva peal on mõni  üritus.

Tahtsin  taotleda enesele 3 rattalise ratta soodushinnaga  ostuõigust ja sellest see sebimine algas.

Kohtasin  ITAKis reklaami ja kukkusin asju ajama.

Asjad on nüüd nii kaugel, et tuleb oodata enda järge, kunas  jõuab minuni rattasaamise  järjekord ja maavalitsus rahasid leiab, aga kui sa arstide juurde korra  nina pistad, siis nad sulle saba peale astuvad;)

Pole ammu vereproove teinud, pole ammu  taastusravis käinud ….

Ma ikka tükin arsti juures  käima vaid siis, kui mingit paberit vajan, mis ma neist muidu tüütan,  nooremaks ja tervemaks meist ei lähe keegi, arstidel niigi neid hädalisi seal  uste taga hordides.

Pusserdan ise kodus, kui mingi häda kallal ja enamasti need hädad juba tuntud ja teatud, kui ise enam hakkama ei saa, siis olen sunnitud  oma lihakeha  polikliinikusse vedama.

Sain mina siis ühe arstikesega kokku, kellelt tahtsin jälle järjekordset paberit saada ja ta mulle määras vesivõimlemise.

Mul pole siputamise vastu midagi, eriti vees on mõnus.

Kui suvel vee ja õhu temperatuur lubasid supelriietesse end riietada,  võimlesin 2 nädalat igal öösel mõnuga järves, nüüd on natuke külma võitu see järve bassein;;)

Esialgu mind hirmutas see, et pean   sinna taastusravisse iga kord sõitma ja muidugi pärast ka koju tund aega  bussiga,  teatavasti liinibussid ei võta ilma rahata peale ja ennast teades kartsin,  et ma ei jaksa koju tulla peale ujumist.

Katseeksituse meetodil leidsin endale 5. korra käimise järel basseini, enda jaoks parima ja mõnusama lahenduse. Kuna  olen selline tüüp, et iga väikese  viiruse puhangu peale  tükin  endale isiklikuks kasutamiseks need viirused hankima, istun vagusi haigla juures pärast basseinitundi- kuivan,  jahtun, pläran  ja toitun. Valisin  sellise bussi tagasitulekuks, kus saab end rihmaga kinnitada, et kui tükin tukkuma jääma, ei kuku  istmelt maha. Ühel  kojureisil oli selline juhus, et  mitte ei püsinud istmel, nokkisin kana moodi peaga ja tükkisin istmelt maha pudenema, uni nii murdis, et mõtlesin juba end  tagumistele istmetele siruli visata, et  mitte bussipõrandale veereda. Hirmus ka, kui minusugune vaal maha kukub, ennast kuidagi katki teeb ja kesse siis teda sealt üles upitab. Ühes peatuses krabas üks väljuvatest reisijatest mu peast ja juustest kinni  nii, et ma karjatasin läbi une. Kui seda krabajat siis  ehmunud  ja unise pilguga seirasin,  itsitas ta, et ärkangi õigel ajal üles, muidu sõidan oma peatusest mööda.

Otsustasin siis, et järgmisel korral sõidan  bussiga, kus turvavööga  kinni saab end rihmutada ja keegi mu pead ja juukseid sikutada ei saa. Kaks korda veel on käia  taastusravis end  solgutamas, kahju kohe, et otsa saab see  rännakute  jada,  nii harjusin  juba selle siputamisega ära. Vald on teinud bussiliini kaks korda nädalas Värska veekeskusesse, sealsed tunnid tuleb siis ikka kõik ära kasutada, muidu pole taastamisest eriti midagi kasu, kui oma ihu jälle kuivale hooletusse jätan;)

 Täna on keraamika töötoa päev,  varavalgest juba keerlevad keraamilise disaini mõtted peas, võtangi nüüd paberi ja pliiatsi, siirdun allkorrusele kohvi keetma ja  ideid paberile panema, siis on juhendajal ka kergem, kui visuaalselt on näha, mida saavutada tahan.

Olge terved ja kaunist sügist!!!

Septembrikuus on kõik nüüd uus;)

Olen alati seda meelt olnud, et poisid saavad hiljem kooliküpseks, see  on mu aastate pikkune  õpetaja nägemus ja isiklik kogemus ning selle veendumusega on paljud kasvatusteadlasedki nõus. Üks näide õpetajate lehest http://www.opleht.ee/?archive_mode=article&articleid=7921

Nii hea on soovitada  poiss hiljem kooli panna, aga…

Mu vanem poeg sai kenasti  septembris 8, kui esimesse klassi läks, teise poisiga läks natuke jamasti,  oli  veel  selgelt meeles see meditsiini töötajate ja õpetajatega sõdimine vanema poisi puhul ja  noorem poiss sai kergekäeliselt kooli pandud seitsmeselt, juulis sai seitse ja septembris läks kooli.

Ta oskas arvutada, kirjutada- lugeda, ka ennast riietada ja muidu teenindada, aga ta oli nii tita.

Vajas päevast und ja  soovis palju mängida.

Mul ei jagunud jaksu kohalike  arvamusliidritega  jagelemiseks ja tegin oma pojale liiga, pannes ta liiga vara kooli.

Poisil hakkasdi kohe probleemid, igatses lasteaeda tagasi ja hiilis voodi aluseid pidi kodus, et ma teda kooli ei saadaks. Mul tekkis võimalus panna ta waldorfkooli ja see mu lapse päästis. Kui  tavakoolis oli tekkinud trots õpetajate ja õppimise suhtes, siis  Rosmal läks poiss lahti.

Punnitasime, mis me punnitasime- sinna käia ja kallist õppemaksu maksta, aga  ma ei taha ära kiita, poisist sai asja.

Kui ta oleks jäänud tavakooli ja pisikesse külla, oleks ta tollaste  probleemide lahendamisteta  praegu ehk poe taga  õlletav  torust alla lastud joodik.

Nüüd,  kui tal on tarvis minna sünnipäevale,  võtab ta paberi ja pliiatsi ja poole tunniga on kingitus valmis.

Kui ta vaid tahaks, õpiks ta  viitele, sest põhi on all ja andekusest tal puudus pole.

Sellel sügisel rabas meid ebameeldiv üllatus,  mu pangaarve polnud makse ära maksnud, kui hakkasin asja uurima,  tuli välja, et mu eelarves oli  pea 40 eurone auk.

Pensioniametist sain siis teada, et ma olen sünnitanud valel kuupäeval, kui  pesamuna oleks sündinud 1. septembril, saaksin tema pealt toetusi õppeaasta lõpuni.

Kuna aga ta sai  19  13. juulil, tal  toetuste peale enam õigust pole, kuigi õpib veel üldhariduslikus koolis.

Nii et soovitus poiss aasta hiljem kooli panna on  kulukas ettevõtmine, topime kõik lapsed korraga kooli, sest muidu me ei tule ju rahadega välja,  lapsest siis kama kaks?!

Me saama hakkama, poiss on vähenõudlik, on nõus käima koolis ka lapitud pükstega, on nii tugeva vaimuga, et narrimine teda ei kõiguta, aga kõik poisid nii tugevaks kasvada ei saa, kõigil lastel pole võimalust algklassides käia tublis erakoolis.

Minul pole midagi enam vaja, käin vanades pulstides,  kui need kaotavad  kaubandusliku välimuse, lõikan kulunud koha välja, õmblen terve lapi asemele ja käin edasi.

Helistan vähem ja   söön vähem, vald lubas koolitoiduga ka aidata, aga miks ma seda kirjutan on see, et teised, kes hakkavad poegi hiljem kooli panema, peavad mõtlema, et kas nad on  majanduslikult nii sõltumatud, et neid koolitoetuste puudumine ei kõiguta.

Olge terved ja kaunist sügist kõigile!!!

Räägi ise oma juustuga

Bussipeatuses  reklaam, kus laps justkui ütleks  oma emale Nokia 3110 peale, et räägi ise oma juustuga.
Minul oli see telefon peaaegu 10 aastat, väga hea telefon oli, sai rääkida ja sõnumeid saata , selleks ma teda vajasingi.

Mälu oli väike, meelespeasid  mahtus vähe, aga ajas asja ära.

Kui mu tütar sünnitas oma esimese poja, aitasin ma tal lõpetada lapse kõrvalt keskkooli ja  astuda ülikooli, siis ta kinkis mul moodsama mudeli, ka vaid helistamise sõnumisaatmise  funktsioonidega, vaid meelespea oli mahukam.

Ma ei saa aru, miks peaks pisikesel  algkooli lapsel olema mingi tehnika moeröögatus, mis maksab palju ja võib hõlpsalt kaotsi minna.

Ja üldse on tänapäeva lastel nii palju asju, millistest minu lapsed unistadagi ei osanud, mänguasju on mõnel lapsel jalaga segada ja kas sellel on siis mõtet ja  ma ei tea, kas  minu lastel  oli siis kehvem lapsepõli?!

Kui mu lapsed olid väikesed, olid nad kõik suved memme juures maal, väikeses majas metsa ääres- seal sai mängida lille ja rohuga, kiikuda ja ringi joosta  kasuonu lastega, jões ujumas käia jne.

Kui pesamuna sündis, läksin ka maale,  tõstsime  väikevenna vankrikastiga maja taha pingile, ise liikusime ringi ja uurisime mis  maal uudist,  mu väike tütar  tuli ütlema, et see laps seal nukuvankris teeb häält, äkki sa lähed vaatad, mis ta tahab ;)

Kui mu vanem tütar oli 8,  tuli koolist koju, pani väike venna vankrisse ja läksid küla peal laiama, teised plikad sabas, kel ei olnud  väikest venda, neil olid nukud vankris ;)

Telekas olid õhtuti lastesaated, mida koos vaatasime, õppisime inglise keelt ja saatsime tapeedi rulli peale joonistatud pilte Muzzile

Mänguasjadeks olid minu tehtud kaltsunukud ja kepphobused ja kaltsuautod, legodest ja arvutitest ning telefonidest ei osanud nad unistadagi.

Nad ütlevad, et nende lapsepõlv oli  põnev -joostes külatänavatel, metsas ja aasal mängides. Väike kadeduse  uss ikka näris kui sõpradel lahedad mänguasjad olid, aga õnnetud nad polnud, ütlevad et hobisid oleks võind rohkem olla  külapeal hulkumise asemel.
Maal aga oli nende hobidega nagu  oli.
Kui lapsed kasvasid, said nad riburada pidi kõik endale oma „juustud„ ja olid õnnelikud.

Mina ise selle „ juustuga“ sain helistatud küll ja mul on häbi seda reklaami  vaadata.

Kuulge ärge mine hulluks, iseasi kui spordikoti täit kommutaatorit-telefoni keskjaama taolist mobiili kaasas kanda on vaev, aga …

Mõtted...

Kunagi läksin  hommikuti tööle rõõmuga, pea tulvil ideid.

Ma armastasin oma tööd ja lapsi jne.

Parimad tunnid olid need, kui sain olla lastega koos, nendega mängida, laulda ja tantsida, õppida ja  juhendada, nutta ja naerda,  rõõmustada ja kurvastada.

Ma elasin oma tööle ja lastele, ka hilistel tundidel kavandasin pidusid, mõtlesin välja tantse ja mänge, õmblesin ja maalisin, liimisin ja kleepisin, tassisin kodust asju, et tööl oleks vahendeid jne.

Mu parimad värsid on  sest tööst inspireeritud.

Aga…

Mu kolleegid ei mõistnud mind ja mina neid.

Me töö eetika ei  olnud sarnane ja tihti  tulin töölt nuttes  ja veetsin  palju magamata öid.

See kestis 20 aastat, parimad aastad mu elust, mu noorus.

Nüüd on mul  töökaaslased, kellega ma  eriti kokku ei puutugi ja näen neid vaid kord aastas, kui töö lõpetan, ei mõtlema ma peaaegu üldse sellele.

Ma ei saa öelda, et ma oma tööd vihkan, teen ära ja kõik.

Ma ei tea, kas ma olen praegu õnnelikum, aga õnnetum küll mitte.

Teen hommikul töö ära ja olen vaba tüdruk, teen mis tahan, lähen kuhu tahan, söön mida tahan , panen selga, mida tahan ja kolleegid ei näe ei kuule, mida ma teen ja ei  saa arvustada mu elulaadi või mida iganes. Ma käin iga päev ühe ja sama kleidiga ja see pole kellegi asi, saab mustaks, pesen ära ja panen jälle selga, ma käin läbi inimestega, kellega tahan, helistan kellele tahan, käin kus tahan, keegi ei arvusta, ei pane pahaks ega heida ette.

Mul ei ole kukil tähtaegu, millal pean tegema ära kuuplaani, nädalaplaani, aastaplaani, ma ei vastuta kellegi elu eest.

Ma ei tea, kas ma olen oma eluga praegu rahul, aga praegu ei paneks mind keegi enam laste ette hüppama ja seda kõike  vaeva kannatama, mis tuli  mul 20 aastat taluda.

Olen 3 nädalat puhkuse asendaja ja võin päevad läbi arvuti taga vedeleda;)

Ma olen tööl ;)

Mida aga ma kindlasti taga igatsen, on laste kallistused, säravad silmad ja laste naerukurin.

Aga unetuid öid, muretsemist laste tervise  ja elu pärast, tülisid ja arusaamatusi, ma küll taga ei igatse.

Mida aga väga igatsen on laulmine.

Seda on mu praeguses elus liiga vähe

Hakkan üksi omas toas lõõritama?!

Käisin rock festivalil

Augusti alguses, kui toimub Viljandis Rock Ramp, olen ikka seal kohal tiksunud, kord kolm, kord nelja , kord kahe lapsega.

Kui lapsed väikesed olid, polnud mul võimalik eriti kusagil nendega käia, nüüd siis katsun  midagi tasa teha.

Nüüd on veidi  rohkem võimalusi, lapsed ka suured, niiet sai neljas kord festivalil käidud.

Esimese päeva kontserdid möödusid mõnusalt, väga hulle bände polnud, helimehed olid ka  vastutulelikud ja  toredad,  sain  nendelt jälle elektrit, et oma tööd rahulikult teha saaks, kui algas kontsert, mis mulle väga peale läks helistati, et tuldi mulle järele.

Veeretasin siis ennast linna peale ja sain mõnusasti öömajale, väikestest viperustest hoolimata, tooli polnud kuhugi panna ja mu  hetke mõtted jäid kasutamata jne.

Järgmine päev oli vahva- tutvusin uute inimestega, andekate, ilusate ja pahelistega.

Sain telklas teha oma tööpäeva kenasti, kuulata head muusikat ja näha põnevaid inimesi. Ei tahtnud helimehi jälle tülitada Kirsimäel, see aasta oli  helitelk pisike ja ruumi vähe liikumiseks, mina siis olin ikka  natuke jalus neil oma arvutiga.

Ülemus lubas uuel aastal mind mitte panna  tööle rambi ajaks, elame näeme.

 Õhtul peale tööd  vedasin end Kirsimäele tagasi, et kuulata  kontserte, mis mind huvitavad.

Singer Vingeri kontserdi ajal kiskus mind tantsima, keegi  mu partner ei tahtnud olla, olin selleks ise oma karguga, ilma karguta oli natu raske ;)

Mingid vanamehed arvasid mu liginedes, et löön neile külge ja keerasid mind nähes mulle selja, suundusin siis noorte summa, noorukitel  polnud midagi mu seltsi vastu ja oleks  veel toredam olnud, kui mu jalad paremini kannaks.

Enne viimast kontserti asusin telklaagrisse teele, tee oli alla mäge ja mõnus  oli see veeremine.

Üle silla minekuks pakuti veel abi ka ja telklaagri väravas, kus oli hirmus kuumaastik.

Sain niimoodi käepaelata sisse, ega mul ka poleks olnud midagi maksmise vastu olnud.

Kuna õhtused väravatöötajad olid mind sealt lahkumas näinud, arvasid, et  olen ka telkla täieline kasutaja.

Öömajaga on juba teine aasta mingi kamm, esimene õhtu oli kõik ok, järgmise öös veetsin tänaval.

Telgis oli külm ja küljealune kõva, nii ma istusin ja jälgisin ööelu.

Hommiku saabudes  korjasin kokku oma kodinad ja suundusin bussijaama , kus ootas mind eest ebameeldiv üllatus, kena poeke, mis eelmistel kordadel pakkus kohvi ja süüa, oli suletud, bussiootepaviljon oli  uus ja huvitav, aga ebamugav.

Sõitsin siis tühja kõhuga Tartu, kus Ränduri pubis einetasin ja kutsusin tütart endale last ära tooma, et siis koos koju sõita, olin ühe lapselapse teise  lapselapse juurde viinud, et vanaisal ka mõni päev puhkust oleks. Vanaisa  oli seda aega hästi kasutanud-mööblit ümber paigutades ja pestud pesu veidral moel pakendanud.

Mina aga nüüd põen seda reisi täiel määral, jalad on nii paistes, et liikumine ei ole hästi võimalik, nahk tahab lõhki minna ja valu vaevab hingetuks.

Kurtsin  oma muret arstile, see lubas teha retsepti, mis kohe tuleb, aga enne lõunat ma oma rohtusid kätte ei saanud.

Sõbranna  armas hing tegi mulle poti täie suppi ja tõi piimaämbriga kohale, sõime seda perega rõõmuga ja õhtusöök ka on nüüd kindlustatud.

Olen nüüd oma toas ja rõõmus, et vetsuni palju maad ei ole, väänan end festivalist kuivaks ja lakun haavu, järgmine kord kui raske puudega mutt jälle festivalile tikub, oskab ta  ehk  selle aasta vigadest õppida.

Kummaline küll sõin ja jõin vähem, kui tavaliselt ja paistes olin rohkem, kui tavaliselt.

Kolmapäeval siis arutan arstiga, mis ma valesti võisin teha, olge teie siis targemad ja tervemad, kui mina mu armsad sõbrad!!!