Viimased poolteist kuud

on olnud nii pöörased, et pole aega  olnud  molutamisekski.  Suure pingutamise ja pusserdamise peale  pidin saama ka tunnistuse, selle kohta, et olen koolituse läbinud. Õhtul enne  linna sõitu  avastasin , et pole keegi sõna võtnud, et peaks koolitajaid lilledega rõõmustama, hakkasin ruttu fb-s poisse tüdrukuid kokku kutsuma vestlusse, et kas teeme midagi ja kui ei tee, siis teeme ära. Saime kohe kokkulepped sõlmitud ja vastu ööd asjad jonksu aetud.

Hommikul mitu tundi enne koitu seadsin sammud  päälinna poole.  Olin  pannud   õhtul endale raha arve peale, ühest pangast teise, et ei peaks  linnas rahahätta jääma. Tartus bussijaamas selgus, et hommikukohv ränduri kohvikus jääb ära, arvel olid vaid sendid ja vetsu minekust ka ei  olnud  juttugi, aga vajadus oli, vahtisin vetsu ukse taga näljase näoga ja siis..

Ühel hetkel hüppas vetsu uksest välja mu kursuseaegne pinginaaber, lõi vetsuukse lahkelt lahti ja ütles, et käigu ma ära, mis ma põen seal ukse taga. Midagi toredamat ei saagi olla.

Loksusin siis pealinna poole vihmas päikses, tuisus lörtsis- kõike sai näha ja tunda sel teel lõunast põhja sõites. Tallinna bussijaamas läksin uuele katsele, organiseerisin lilleostu ja endal raha pole, leidsingi  automaadid :keldrist kuhu viis enesetapjate kaldtee ja järsk trepp. Otsustasin ukerdada trepil pead katki kukkuda kaldteel ei soovinud. Rahakene taskus, seadsin sammud haigekassa ette, nii haige ma veel ei olnud, et sinna kassase minema paes,  aga jalad ütlesid, et midagi nendega korras pole, sain sõbra tema uhke habeme järgi hõlpsalt kätte ja  ta viskas mind oma uhke 21. sajandi  autoga endlasse. Tuli välja , et olen täitsa esimene, kes end  kohale vedas, kakkusin oma rotisabad lahti , jalad lahti ja siis hakkas põrgu pihta. Istu kuidas tahad, ole kuidas tahad,  jalad valutasid nagu oleks nendes 100 kurja päkapikku sees puid saagimas.  Võtsin ühe ibumaxi sisse ja ootasin imet, mida ei tulnud,  teiste kursuslaste esitlused olid vahvad, mina sain loosi number 11, niiet oli aega veel ennast kokku võtta, võtsin teise tableti ja ei midagi. Kooberdasin mööda saali otsides paremat asendit. Läksin esinema ja  peast puhta loll, vahtisin tahvlile ja arvutisse ja läksin nagu natuke pannikasse, siis ei vaadanud kuhugi ja rääkisin asju, mida üldse ei plaaninud rääkida, jätsin endast nii rumala mulje, et ei tea kuidas ma selle tunnistuse küll välja teenisin. Olin ju tegelikult kõvasti tööd teinud nii teoreetiliselt kui  füüsiliselt, aga tobedat muljet endast jätta ma juba oskan. Kui me siis olime oma esitlused teinud ja hingamispaus tuli, ilmus majja päikseline Indrek Tarand, kollastes pükstes, kollase pika salliga, jope alt ilmus kollane džemper, tõeline päike talvises pealinnas.

Kohale oli tulnud ka meid tervitama töötukassa töötaja ja koolituskeskus inimene, Margus Tsahkna, noo nii pidulikult sai kätte antud need tunnistused ja kingituseks raamatud invavanaisast . Ja siis rullus lahti  me selja taga saalis kaunis laud- mõnusate suupistetega ja  ägeda tordiga . Juttu jätkus kauemaks, Indrek Tarand oli nagu oma inimene, serveeris meile kohvi ja kui minuga pilgud kohtusid  vaatas mind ja ütles ,  et mina saan ise hakkama, et ta ei pea mind aitama.

Olin päri ja siis aitasin endale  põske eksklusiivseid  võileibu,

need olin nagu tõelisel vastuvõtul peavad olema, imeilusad ja maitsvad.

Traavisime pinginaabriga bussijaama poole, tema  läks poole tee peal  kardinaid jahtima, mina üksi edasi. Bussijaamas avastasin , et kõik  piletid välja müüdud bussidele , millega oleksin jõudnud Räpina bussile. Ostsin midagi ära, millise bussile oli  poolteist tundi aega. Istusin ootesaali  maha ja helistasin sõbrale, sellega siis arutasin, mida ma tahan ja millised mu võimalused. Jalad ikka tegid vahelduva eduga põrguvalu, otsustasin, et sõidan koju Põlva kaudu ja kutsun sinna mehe vastu autoga. Siis jõudis bussijaama ka mu pinginaaber ja oi kui tore, ta  tuli mind bussile saatma, norisin välja talt kalli,  ise veel pidi  ta oma bussi ootama. Uhke  kogemusnõustaja tunnistuse omanikuna Tartu bussile ronides, nõudis üks noor naine, et teda on  vaja kohe hakata nõustama, väsinud- tüdinud- valudes olin täitsa nõutu, mõtlesin, et  mul ei ole ju otsaette kirjutatud, et ma nõustaja olen, mul ju tunnistus koti põhjas peidus , kuidas ta teadis hulga rahva seast just minuga rääkima hakata.

Ütlesin talle,  et oi ma ei tea, kuidas aidata,  küsigu targemate käest, abitahtja ei jätnud mind rahule, kus need targemad on, kas mina siis ei tea, ma peaksin  teadma ju.   Ütlesin ,  et vaadaku  palun netist ja pugesin bussi sügavustesse peitu.

Kui siis  maha potsatasin, ilmus sinna bussi tagumisse otsa naine, keda  keegi abistas istumisega ja läks siis ära, ma ei saanud sugugi aru alguses, et miks see naine mulle kogu aeg vastu põrkus, kui ringi sebisin ja paremat kohta otsisin ja küsis koguaeg asju, mida peaks ise nagu nägema. Mõtlesin,  et proua üsna eakas, ehk sellepärast sellised kummalised küsimused, et ma siis  vastan, ega mul raske pole. Tagumises pingis sai üsna lahedalt istuda ja saime  pingi kaaslastega peaaegu et sõbraks, üks endine balletti tantsija sõitis oma  väikese pojaga ja me leidsime kohe ühise keele ja meele. Bussist väljumise eel, võttis  vanadaam me ees taskust välja valge kepi, oi mind ullikest,  nüüd sain aru miks see naine küsis küsimusi, millele vastates  enne veidi hämmeldusin , et kas ta ise ei näe. Nõustasin ja jõustasin seda prouat siis  bussist välja, astmed ja augud ja..Tohutult julge ettevõtmine niimoodi üksi reisida.

Sain mina ka tema selja taga siis oma kondid ja kodinad  bussist välja. Tartus bussijaam juba lukus, bussiplaani väljas ei ole,  peatustes infot ei ole, mis  buss kuhugi kuskohast  läheb, mingi kirbukiri oli läbi akna sees kassa juures seinal, surusin näo vastu klaasi ja püüdsin kõigest hingest näha, number liinikirjelduse taga muutus kord üheks, kord kolmeks, ma ei tea mida ma nägin või näha tahtsin.  Üks noor daam ütles, et tema läheb ka selle bussi peale ja see peatus on  number kolm. Tuligi buss ja hakkan siis bussi sisse ronima, seljakott seljas, joogipudel puusa peal, kasukvesti taskud träna täis, ise ka paras pontšik, surun end vahekäigust läbi ja üks lapsuke hõiskab  üle terve bussi , vaata emme milline paksuke siin trügib. Võpatasin ja ütlesin et oi, tänan meeldiva komplimendi eest,  pole ammu nii head komplimenti saanud ja trügisin edasi. Lapse ema hakkab pragama, et nii ei tohi rääkida, laps aga vastab , et aga ta ütles mulle aitäh. Muigan ja trügin edasi. Saan tagumises otsas istuma,  asjad seljast- küljest ära ja siis tormab mu selja taha üks noor daam ja kukub istmele sellise kolksuga , et kartsin,  et ta viga sai. Selgitanud välja, et ta nõustamist jõustamist ei vaja, hakkan sööma hiigelpirni, mille kaasa haarasin ürituse kaunilt kaetud laualt, sest lauas olles seda süüa ei jaksanud, aga isu nagu oli. Hammas sisse ei lähe, kõik mis ilus ei  passi patta panna, otsin siis välja noa oma paljudest pampudes ja siis saab nagu näridagi, kell juba  õhtul kümnendat tundi käimas ja vastuvõtu söömajast  päris mitu tundi  möödas ja ka paksukesed peavad sööma.

Põlvas saan bussist maha ja ukse ees juba kallis kaasa ootamas, ronin välja ja asun auto poole teele, enne mind kritiseerinud tüdrukutirtsu ema tuleb mu selja taga ja kukub  vabandama, toetan teda, et tal on palju tööd oma lapse sõnalise väljendusega ja komberdan autosse, õnnis oma auto, oma meheke, enam ei mingeid katsumusi. Ületame turvaliselt kohati ohtliku libeda kodutee ja kodus  ei saa veel magama minna:  selline  erutus, karga või lakke, peaks ju  valust ja räsitusest ümber kukkuma, lõpuks juhtub ka see.

Hommikul ärkan ja klaveri peal on kenasti raamitud tunnistus, lahe, ei olnudki uni. Sain hakkama.

Nüüd hakkan mõtlema suvele: 1. , 2., 3. juuli ootan teid kõiki Räpinasse, järv ja loss ja loomemaja ja paberivabrik ja aianduskooli aed ja ..

Minu elu viimase aja suurim seiklus:

kogemusnõustamise koolituse praktika ja iseseisev töö.

Veebruari alguses oli põnev mahukas ja  õpetlik koolitus ära ja algas iseseisev töö.

Koduseks ülesandeks anti, et ma kirjutaksin oma tugevad küljed kogemusnõustajana. Uurisin ja lugesin  materjali, mis kaasa anti ja soovitati veel uurida …

Ilus ja põnev värk, aga kust mina võin hingest teada, milline nõustaja ma olen, kui ma  ametlikult kedagi nõustanud pole, oleks seal siis sõna „oleks“ sees, siis oleksin võinud luuletada, milline ma tahaksin ja oleksin siis. Kirjutasin   professorile ausalt, et ma pole nõustaja olnud ja ma ei oska üldse mõistatadagi, milline nõustaja ma oleks, kui ma ju ei ole  veel midagi.

Sain vastuseks  professorilt, et kirjutaksin koolitajale, et ta mulle  praktika kohta ei  otsiks.

 Püha taevas, ma pole alla andja tüüp.  Nii raske oli üldse sellele koolitusele saada,  siuke susservusser ja janti taevani ja lõpuks sain koolituse käidud ja oli hästi valgustav , põnev ja  tore. Koolitaja leidis mulle koha töövarjupäevaks  töötukassasse ja  Puuetega Inimeste Kojas  nõustamispraktika ning mul olid juba kõik  kohtumised  kokku lepitud ja ega mitte väga hõlpsalt vaid paraja logistika ja tohutu läbirääkimise ja ikka suure tegemisega ja mitu-mitu korda tagasi helistamise ja kirjutamisega.  Olin ennast juba ette valmistanud, häälestanud, uurinud- puurinud teoreetilist materjali,  kondikava paika pannud, kostüümid juba triikinud, koti valmis pakkinud, transpordi liikumised endale selgeks teinud, bussipiletid ostnud,  pidin ju teise linna minema neid asju tegema.. Nüüd siis hakkan  uuesti otsast peale ja ütlen  ära igale poole?!  Aga ma ei olnud enam üksi, kliendid juba ootasid minuga kohtumist, ja töötukassa, koolitaja oli tohutut tööd teinud, et mind vastu võetaks… Ei , ma ei ole allaandja ja miks ma peaks. Kirjutasin ka professorile,  et te ei saa minust nii lihtsalt lahti, praktika kohad  mul juba olemas ja ma ei ole allandja tüüp.

Öösel enne töötukassase minekut peksid mu püksid ikka ilusat püüli, olin kunagi ammu tööhõives käinud, kui töö kaotasin, ega seal midagi rõõmsat olnud. Olen igasugu ametnikke näinud, igavad inimesed, kõik väikese erandiga käivad riides vanuri rahvariides: mustad pikad püksid ja mingi igav pluus või džemper,  kuidas mina lähen oma silmatorkavate kostüümidega, nad ju kohe arvavad, et ma mingi hull ja kui esimene mulje halb on, siis mis edasi saab.

Töötukassa on kolinud uude kohta, majas  on tehtud uus ja uhke remont , kaugelt  ja ammu oli juba näha, kuidas lifti  ja kaldtee ehitus käis, kui  sinna linna  vahel  sattusin.

 Sõitsin uhkelt liftiga üles ,  põlved nõrgad, astusin uksest sisse ja mida ma nägin:  hirmus… tohutu suur saal ja konsultandid istusid  pika lahtise laua taga reas nagu linnud  traadil, issand kas nüüd ongi moes, et   kõik ametnikud pannakse suurde ruumi ritta, ei mingeid kabinette ja ei mingit privaatsust.  Hakkasin siis  argsi mööda  ruumi liikuma   ise ringi vaadates. Särava  naeratusega hõikas mulle konsultandi laua tagant tere mulle juba  tuttav inimene, keda teadsin tema lapspõlvest saati puuetega inimeste kojast,  see võttis veidi ärevust maha, et ei olegi kõik võhivõõrad. Küsisin siis infoletist, et kuidas leian juhtivkonsultandi, kelle juhtimise all pidin minema tööd varjutama ja juhatati mind lahkesti õigesse ruumi. Astusin   kabinetti sisse arvuti kaenlas, sest hommikune töö valve oli mul veel käsil.  Minu põhitöökoha ülemus ei tahtnud kuidagi tööle tulla nagu  kiusu pärast ei saanud talle skypes tere öelda, tegin südame kõvaks, kell 9 ütlesin tere ära ja sain töötukassa töövarju päevaga peale hakata. Esimene inimene, keda mulle tutvustati oli , imevahvalt ja maitsekalt riides: kärtsruudulises kleidis,  ja säravasinistes sukkades ning rinnas ilus oranž kunstlill, ohkasin kergendatult, sellises põnevas keskkonnas ei jäägi ehk ma väga silma. Kui siis mööda maja ringi kõndisime  nägin,  et ruumid on mugavad,  on eraldi kabinette ka ja need lahtised lauad on eraldatud vaheseinadega ja nii väga avalik see värk  ikka ei ole. Kohviruum oli  täitsa eraldi ruum,   õnneks ei pea töötajad  lõunat sööma  avalikult  klientide silma all. Natuke veider oli see, et köögikapi peal oli  kaunilt sepistatud ahjuroop. Mina lihtsameelne kohe küsima, et mida te teete siin  elektriküttega  majas ahjuroobiga. Vastuseks sain, et ma ju märkasin   ees suures ruumis konsultanti,  kes on hästi väikest kasvu, et see on ta abivahend, millega  ta avab  kõrgemal olevaid kappe, täitsa lõpp, ma ju ise ka kasutan kodus asjade kätte saamiseks ahjuroopi, haaratsit ja oleksin ju seda konsultanti nähes pidanud taipama isegi. Seega võib öelda, et töökeskkond on paindlik vastavalt vajadustele, lisaks ahjuroobile  oli kohvinurgas ka kolmeastmeline trepp, et pääseda nõudekapi juurde. Lisaks nõustamiskabinettidele olid veel hulga eraldi ruume loengute ja muu tegevuse jaoks, nii , et esimene mulje oli petlik.

Maja ruumid ja võimalused üle vaadatud, hakkasime siis nõustamise  töövarjuga pihta.

Kohtusin  ka  sama nõustajaga, kes mind omal ajal nõustas  ja oli mulle jätnud tollal väga lootusetuse tunde ja minu hirm oli jälle sajaga tagasi, kuigi minu juhendaja toonitas, et ajad on muutunud ja väga.

Tuligi  siis sellele konsultandile klient, kes oli sarnase suhtumisega, kui   mina  kunagi, kõik tunnistused ja dokumendid kaasas ja mina kikitasin kõrvu, mis konsultant ütleb, mind hakkas ta  omal ajal  pragama, et niigi raske kõndida, miks ma tassin neid, konsultant oli vahepeal tõesti muutunud , näitas tõelist empaatiat, klient ei saanudki tunda, et  konsultant võik arvata, et ehk need tunnistused ja dokumendid tal kaasas ilmaasjata.

Nägin milliseid taktikaid konsultandid kasutasid oskuslikult ja  istusin nende selja taga nagu tõeline pikk kõrv, vastavalt kliendile muutusid ka konsultandid. Ühel hetkel kuulsin, et konsultant, kes on ise sale ja vaikse häälega mees, hakkas  äkki ülevoolavalt mõnusalt rääkima tüseda  häälega võru keelt, pistsin pea seina tagant välja ja nägin klienti, see oli suur ja tugev maamees. See oi imevahva,  kuidas konsultant võttis iga kliendiga isemoodi suhtlemise positsiooni.

Pärast lõunapausi istusin siis seal suures saalis ja polnudki enam nii hirmutav, nägin ja kuulsin kuidas töötajad oskuslikult tegelevad klientidega, kuidas neid nõustatakse, kui nad tulevad esimest korda ja kuidas tegeldakse korduvate klientidega, see võttis mul juba hirmu maha, et elu on edasi läinud ja  kliendi teenindajad on ise ka omanäolised isiksused, mitte hallid hiirekesed, kelle hulgas ma oleks ennast ebamugavalt tundnud, meestel olid oranžid lipsud, naistel  oranžid sallid  õlgadel ja lilled rinnas+ isiklikud kostüümid, mis ei olnud ühevärvilised ja  igavad. Ruumid olid sisustatud oranžide toolidega, üldse ümberringi palju värvi.

See mulle ammusest tuttav konsultant seal eesruumis andis mulle palju head nõud, kuidas suhelda oma tulevaste klientidega , keda pidin hakkama nõustama   Põlva Puuetega Inimeste  Kojas, ta tundis mu tulevasi kliente isiklikult ja  oskas mulle suunised kätte anda, kuidas nendega üldse kontakti saada.

Kergema südamega juba läksin puuetega inimeste kotta.

Kui siis sinna jõudsin oli hirm ja ärevus jälle laes, kui nägin oma esimest klienti, see oli mu  tütre kunagine klassikaaslane, kuidas ma küsin ta käest, kas me räägime teie või sina. Ta haigus oli aastatega niimoodi süvenenud , et temaga suheldes vajasin tõlki. Kuidas  ma talle sina ütlen, kui ta ehk ei mäletagi mind ja ei tea kes ma olen? Klient oli ka nii ärev,  et oli vajunud oma ratastooli kössi ja hunnikusse ning kergitas ennast muudkui närviliselt. Mina hakkasin ka ennast tundma nagu kössis nutsakas. Küsisin , et kas ta mind mäletab, kes ma olen ja kas me räägime „teie“ või „sina“. Ta hakkas suure häälega naerma, ma ka ei teadnud, mida nüüd arvata.

Sain siis abistaja käest teada,  et ikka „sina“ võib öelda. Kui   klient oli maha rahunenud , vaatas mind siis see pisike inimene  seal kössis toolis istudes hirmunud pilgul edasi. Küsisin , et kas ta tunneb end ebamugavalt , abistaja käest sain selgituse, et klient ei ole oma isiklikus toolis ja  käesolev  tool on  küll ebamugav, aga selle aja, mis klient  minuga vestleb, kannatab ära olla ja kui tal väga ebamugav on, ütleb ta meile ja me siis kergitame teda, kui ta ise ei saa. Leidsin siis teema, millest rääkida, oma kogemustest ka tean, kui ebamugav on vales toolis olla,  pingeline õhkkond oli kadunud. Tegime selgeks vestluse eesmärgid ja kukkusime siis  rühkima eesmärgi saavutmise poole. Kasutasin  avatud küsimusi  ja oma empaatilist mõistmist, et teda motiveerida, toetada ning  jõustada . Planeerisime  järgmise kohtumise.

Teise kliendiga sujus vestlus sujuvamalt  ja koheselt. Ma ei vajanud tõlki, tema tervislik seisund oli selline, et ta kõnest oli lihtne ja hõlbus aru saada. Klient  oli rõõmsameelne ja hästi suhtlemisaldis. See ka kergendas suhtlemist, et me olime kunagi  põgusalt temaga kohtunud, me ei olnud teineteisele täiesti võõrad, seega mingit võõristust ei tekkinud. Enne kliendiga kohtumist  hankisin kliendi kohta tausta infot , mis tuli kohtumisele  igati kasuks. Leidsime kohe ühise keele ja  selgitasin välja tema kõige suurema probleemi, millega tegelema hakkasime. Motiveerisin klienti, et ta pöörduks   abi saamiseks  spetsialisti poole. Tema nõustamine ja jõustamine toimus   vabalt ja avatult,  sest mul oli tema probleem  isiklikult väga tuttav ja kui kirjeldasin oma mõtteid ja tundeid sarnastest olukordadest, muutus õhkkond veelgi vabamaks ja usalduslikumaks. Kasutasin  nõustamistaktikatest summeerimist, peegeldamist ja parafraseerimist ja sain kohe tagasisidet , et  minu antud infost on klient aru saanud ja mõistnud ning  võisin  olla kindel, et osutatav teenus vastab väljendatud vajadustele. Pakkusin kliendile alternatiive ja planeerisime järgmine kohtumise. Lubasin selleks kohtumiseks enne kokku leppida vastava ala spetsialistidega ja  välja uurida aja ja koha, kus siis tegelda probleemi lahendusega edaspidi.

Rõõmsalt praktikal käidud hakkasin igapäev õhtul pärast tööd asju kirja panema. Hirmus tore oli see, et üks kursusekaaslane võttis fb-s minuga ühendust ja aitas hirmus palju mind, lausa utsitas mind.  Kui koolitusel me suhtlemine veidi kammitsetud oli sii fb-s ei olnud pealkuulajaid ega segajaid ja kui teda poleks olnud mind nõustamas  ja utsitamas,  siis  oleks mu  iseseisvatöö tegemised palju raskemad olnud. Pusisin paberitööd õhtuti, hommikuti, öösiti , kui uni ära läks, päeval, kuna arvuti taha maha sain istuda või mahti sain, samal ajal  pidin olema Räpina päevakeskuse igapäevaselt  töös, harjutasin siis  sealsete klientidega igasugust nõustamise taktikat, suletud ja avatud küsimusi ja iseseisvatöö tunnid said kõik ilusti kirja ja lõputöö sai ka suure pusimisega kirja pandud. Tööd tegin hoolega, kuigi  kirjapandud tulemus tundus kesine.

Siis juhtus imelik asi. 10 märtsi hommikul kella  8 ajal,  enne päevakeskusesse tööle minekut , hakkasin töid ära saatma, arvuti hakkas vastu, tund aega pusisin, lõpuks kirjakast näitas, et  mõlemad  failid on tõesti teele  läinud. 10 märtsi hilisõhtul saadab koolitaja  mulle kirja, iseseisva töö tunde on  alla 50 ja professorile  pole ma üldse midagi saatnud. Paanika lahti, kirjakast ütleb, et olen saatnud, hakkasin tunde üle lugema, mina saan  tunde üle saja, aga koolitaja ütleb,  et  tema saab alla 50. Saatsin uuesti, sest suure tegemise peale on arvuti sada korda ise ka salvestanud  neid tabeleid ja  ehk sai mõni poolik hoopis teele. Lõpuks sain  koolitajaga    kokkuleppele , et ikka on niipalju tunde kui vaja, aga ikkagi  pole professor mu töid saanud, küsisin, koolitaja käest , et kas ehk on  mul vale aadresse , kuhu saatsin professorile mõeldud töö, sain  teise aadressi ja  panin tööd uuesti teele.

Oli juba täitsa hilisõhtu ja ei saanud  ju tagasisidet lootagi. 11 märtsi hommikul sain professorilt  kirja, et ta on mu töö kätte saanud ja arvestanud ja et ta saab minust ja mu tunnetest aru.

Uuh tulen õhtul koju töölt ja kiidan siis kursusevennale fb-s,  et sain minagi hakkama, tema võtab mu rõõmu kenasti nullini  maha, aga powerpointi esitlus vaja teha, Jumal kas ma oskan, kas mul on see?! 2004 sai  mingi lõputöö sellega tehtud, aga kuidas seda kasutada, pole  enam aimugi.

Sebin arvutis ringi ja ei leia, mitu päeva siis sebin , aga ei leia, aga hakkasin powerpointi jaoks teksti kirja panema paralleelselt otsimisega,  ise valjult hädaldades, et  mul seda powerpointi vaja, poeg irvitas,  et see üks jama programm on,  powerit on  palju,  aga pointi ei ole. Mees  soovitas siis LibreOfficeImpress i kasutada. Vaatan, ongi sarnane , äkki annab kasutada.

Tegin siis teksti valmis ja kukkusin  üle lugema, stopper kõrval minuteid ja sekundeid lugemas.

Et siis kui  saab palju seda teksti, hakkan nudima ja terasid sõkaldest eraldama.

20 minutit!!!

Hakkasin otsast peale, mida võtta- mida jätta.

Hakkasin siis hakkima ja sikutama põhilist välja ja kopeerima slaididele, pool päeva läks pusimise peale, et aru saada,  kuidas see süsteem toimib, lõpuks hakkas midagi kujunema. Saatsin koolitajale ära ja ootan nüüd pikisilmi vastust, et midagi ei kõlba, midagi ei ole ja pean otsast peale hakkama :)

Lõpuks jõudsin järeldusele, et kui väga tahta ja väga pingutada, siis saab üle igast mäest. Arvan et hakkan teid kõiki igatsema, tahaks hirmsast teada, kuidas teil edaspidi läheb, kas olete tööle saanud jne

Kutsun kõiki  häid sõpru ja tuttavaid ja kursusekaaslasi suvepäevadele Räpinasse 1.,2.,3. Juulil.

Inimene mõtleb Jumal juhib

Panin telefoni hommikul tund aega varem tirisema, et siis  õmblen vesti, pesen nõud, kütan pliiti pakin asjad…

Koer oli ööseks tuppa  lubatud sest 30 kraadises pakases pole tal seal õues hea olla.

Kui laskusin alla trepist, nõudis koer õue, mõtsin et pissitan ta ära, ta ei tahtnud teha oma asju,  kui perenaine saba taga vahib, lubasin ta siis korraks hoovil üksi olla. Tormasin siis üles oma lapakat võtma ja asju pakkima, kuulen  koer röögib õuel  nagu oleks tal midagi viga.  Panin asjad käest ja  tormasin koera päästma. Koerake oli jäänud kivi taha ketiga kinni, lubasin ta tuppa. Kõik mida haarasin, kiskus saba taha teiste asjadega, selle asemel, et teha üks liigutus midagi tehes tegin igat asja kolm korda ja aega kulus topelt. Läksin bussijaama , et minna Tartu bussile ja avastasin, et pole selga pannud pooli riideid, virutasin pakid käest maha ja  tormasin  edasi tagasi. Bussis  ei saanud ette istuda , susserdasin ennast esiistmele peale Leevakut. Linnas avastasime, et linnaliini bussi tulekuni on pea 10 minuti t aega ja lapselaps külmetas nigu hirmus, käisime edasi tagasi, bussijaama korraks sooja ja  peatusesse tagasi. Läksime bussi ja validaator sõi mu kaardilt ilma minult küsimata tüki raha ära.

Jõudsime  TRAKS i ja  saime teada, et peame kolima suurde saali, sest  väikeses on  lastelaager.

Tassisime  lapselapsega   joonistamise-maalimise asjad  üle terve maja, tassisime nõud ja  riided ja  igasugu nasvärgi kohale. Tõstsime lauad ja toolid ümber, keetsime   kohvivett ja…

Ühel hetkel marssis saali  sisse üks mees ja  siukese näoga nagu ta peaks seal olema. Küsin  miks ta seal on ja mida ta teeb, temal tuleb teatriproov

 Mida, lähen siis kontorisse kaebama, mis toimub

Koli tagasi.

Kuhu?

Saime siis  teise ruumi väikese  saali taha , tassimisime nagu kass poegi.

Saime naistega kokku, saime pahandada, et miks me vales kohas ja nii vara ära läheme jne

Siis hakkas pihta, sõnumid, et last ei saa tuua kokkusaamisele, sest laps on haige ja õhk on külm ja pole taksolimiiti ja

Jõudsime pizzabaari ja muudkui tuli sõnumeid seosetute põhjendustega, lõpuks saadeti  sõnum, et oodake ja ok

Saabusid pika ootamise peale oodatavad. Laps oli  tore , isa markotas nii, et  mul iiveldas.

Koperdasin bussijaama, võtsin kohvikust ühe kohvi ja siirdusin bussi ootama  ooteplatvormile, saabus  buss ja kalpsasin bussi ja…. Linnapiiris avastan käekotti ei ole.

Olin selle jätnud bussijaama pingile, reede õhtul, bussijaam igasugu segaseid ja tolguseid täis,  bussijuht soovitas maha astuda ja tagasi minna, otsustasin mitte minna oma niigi valutavate jalgadega kuhugi koperdama, tagasi sõidu raha enam polnud, mis ma teen siis käekoti ja telefoniga, kui sõiduraha pole, kui olin juba soojas bussis ja kodu käeulatuses, sest elan ju kodulinna bussijaamas. Üks lahke naine bussis  otsis mulle  oma nutikast  bussijaama numbreid, mis ei vastanud, sain tema telefoniga helistada oma mehele, see helistas mu telefonile, selle peale helistati mu telefonilt koju, aga kui mees hakkas vastu võtma, katkes kõne, ju aku tühjaks sai, sest ta  üsna tühi oli..  Siis läks  see naine bussist maha ja hakkasin fb s kurtma orma  õnnetust, üks fb sõber oli kohe osavõtlik ja soovitas politseisse helistada. Kui  koju jõudsin, helistasingi politseisse ja kurtsin oma kurba saatust , et käekott telefoniga bussijaamas  jne

Läks 10 minutit ja  politsei helistas tagasi, kott käes, telefon lahtiselt koti peal, tulgu ma  äripäeval  Tartu politseimajast läbi.

Ossa

Keegi  polnud mu  kotti ega telefoni tahtnud, patrull läks korjas üles ja järgmine nädal saan Tartust kätte.

Keegi oli  telefoni kotist välja võtnud ja koti peale pannud, keegi ei tahtnud mu  hirmsat vana kotti ega vana koledat telefoni :P

Selline päev siis.

Vean  oma kaks  hirmsasti valutavat vasakut jalga voodisse ja tänan Jumalat

Hetk

Mis on sel pildil?!

Lapse tilluke käsi hoidmas emast kinni, ema kõrv kuulatamas oma lapse juttu, lapse peakene ema vastas, üksainus  tilluke viiv enne järjekordset lahusolekut...

Minu  tohutu igatsus ja valu on sellel pildil,  hulk unetuid öid, pisaratemeri ja lõpmatu kurbus…

Ilmateade ei valetanudki,

 olidki  kuumad  päevad.

Mõtlesin,  et selle aasta laulupeoks laenan rulaatori, mõtteks see jäigi.

Olen paljude murede   toel kuidagi liiga lonkajaks hakanud,  + veel mitu nädalat puhkuse asendaja, hommikust õhtuni  arvuti taga on  asja veel  hullemaks teinud.

Sikutasin ennast reedel üle tänava,  et sõita  laulupeo proovile ja mõtlesin ,  kuidas ma ometi  seal kuumas  ja laululava treppidest muudkui üles ja alla ronin ja  ümber laululava marsin, kui jalad  väga sõna ei kuula.

Laululaval  kõrgel  kaare all oli  kliima lahe ja mõnusalt tuuline, vastu pidasin.

Laupäevane  päev  oli  ka veel vaja üleni rahvarõivas vastu pidada, reedel võis selga panna, mis kellelgi endale meeldis kanda .

Lootsin ,  et  reedene kavalus vastu pidada,  ka laupäeval   toimib ;) Ronisin  reedel ühendkooride proovi ajal üles orkestri juurde ja nähes,  et seal on toole üle, palusin helitehnikut, et see mul lubaks ühel neist istuda. Oli lahke noormees ja seal orkestri juures klaveri kõrval ma platseerusingi kaks päeva, panin oma joogipudelikoti ja pleedi ja noodid klaveri alla peitu ja kui vahepeal ära käisin, olid mu varandus kõik kenasti paigas.

 Kohtusin põnevate ja ilusate inimestega ja paljude sellistega , keda olen tihti teispool  sinist ekraani imetlenud ning armsate vanade sõpradega.

Reede õhtul  pärast koju jõudmist  oli  mõttes veel sada plaani mida kõike võiks kodus ära  teha, aga  peale õhtust ampsu pugesin aegsalt  voodisse. Kell 5 hakkasin juba kella vaatama ja mõtted viisid eelolevale  laulupeole.

Mõtlesin, et kuidas ma oma pika  ja paksu seelikuga  lähen ja olen seal kuumas,  kunagi  oli seelik  rutuga visatud hobuse sammudega kokku ning kogu  kangatükk lohises mul alati kaasas nagu  kaalupomm jalgade ümber. Tükib ikka olema nii, et  ajutised asjad saavad olema kõige  pikemaajalisemad.
Mõtlesin   kella viie ajal voodis, et ei viitsi  ikka üles ronida   ja hakata  lõikama seelikust tükki maha ja  seda siis palistama hakata, sest rahvariide seeliku serv on  kolm meetrit lai. Järgmine hetk aga  tuli mõte, et aga ma vist    ikka ei taha  kolmekümnekraadises kuumas  rullida villast seelikut enda kõhu peale topelt ja koperdada ringi jalus tolgendava seelikuga. Ajasin ennast püsti ja  lõin käärid seelikule sisse. Toodi  jaoks riiet otsides,  leidsin ühe puuvillase kanga, mille  pikkust ma ei mõõtnud. Käristasin laiuselt paraja riba ja kukkusin täristama õmblusmasinaga tooti undruku  külge, lootes looja peale, et kanga pikkus paras on. Vaimulikule laulupeole oli seda seelikut ju  vaja ja juhtuski kätte paras tükk kangast, isegi mõned  kümned sendimeetrid  pikem. Traageldasin hobuse sammudega toodi  teistpidi seeliku külge ja hakkasin kibekähku end riietama.  Ei tahtnud    varahommikul  meest oma riidesse panemisega  äratada ja tormasin bussijaama sõbra juurde abi paluma, ta tõmbas mind kenasti vööga kinni ja pani  ka tanu alla. Olin  kogu peo hästi riides, miski ei loksunud paigast. Lohistasin ennast koos koori sildiga üle tee ja sõit võis alata.

Peo paigas olid paljud juba kenasti  oma  esinemise riietes ja kui õhtune kontsert algas, rahvas puhkes kui õitsele oma pidulikes kostüümides.  Kui  kooriproovi ajal seismine tüütu ja  veniv tundus läks kontserdi ajal kõik üsna libedasti. Kontserdi lõpu laulude ajal oli mu ümber ikka niipalju seltskonda et istudes laulmisest ei tulnud väga midagi välja , vupsasin püsti ja laulsin mõnuga,  kõnede ajal ja laulude vahel siis istusin ja puhkasin jalgu. Oli mõnede vanadaamide ees piinlik küll, et ma seal mugavalt  kükitasin, kui teised pidid rasket seismist taluma, aga muidu ma poleks vist seal vastu pidanud.

Ma  seal orkestri kõrval platseerudes ikka sain tõelise muusikalise elamuse. Nii lahe oli  näha ja kuulda täitsa käega katsutavast kaugusest orkestri tööd ja kuulsate nimedega külg külje kõrval musitseerida.  Kui ma laupäeva hommikul rõõmsa  terega orkestrante vastu võtsin, ütles üks tütarlaps orkestrist, et kas mu ülesandeks ongi neid rõõmustada ja julgustada. Meel oli nii ülev ja rõõmus , et ma lausa lendasin  pärast peo lõppemist laululavalt bussi poole,  niivõrd kuivõrd see minu jalgadega ja   suures rahvasummas võimalik on.

Bussis juba oli mind kogu mu koori seltskond ootamas ning kodu tee läbisime kui linnu tiivul . Dirigent oli oma kaasa ka  meie seltskonda liitnud ja rõõmustas meid bussist lahkudes, et   kohtume ikka sügisel, kuigi ta oli eelnevalt plaaninud enam mitte meie dirigent olla. Olime kõik nii elevil ja koju saabudes oli mul tunne, et olen nii positiivselt laetud , et ei maldagi veel  magama minna hilisest õhtutunnist hoolimata. Tee pealt olin helistanud kallimale, et ta sauna kütaks. Ta oligi tubli peremehena  kodus asjatanud ja bussi vastu tuli tööriietes  vahva mehike.

Peale värskendavat järves käimist ja  rammestavat sauna ning kosutavat einet ,  langesin voodiriiete vahele une hõlma kõrvus kummitamas : AVE MARIA, gratia plena, Dominus tecum. Benedicta tu in mulieribus, et benedictus fructus ventris tui, Iesus. Sancta Maria, Mater Dei, ora pro nobis peccatoribus, nunc et in hora mortis nostrae. Amen.

Hommikul ärgates avastasin, et jalad ikka natuke liiguvad ja ei olegi väga haiged,  rõõmustasin neid karge järve veega  ning pidasin plaane pühapäevaks.

Olge terved ja tänan kõiki, kes nägid vaeva, et meil oleks tore pidu!

P.S Pilt on  ühest kaugest suvest, kui Tormi oli veel omas kodus, kus  on ta ema ja vanavanemate kodu, kui meil oli veel kõik hästi.Praegu on laps Tartus paneelmaja karbis , kust ta ei saa ei koju ega emaga kokku ega vabalt paljajalu õuemurule :( Sest ajast alates, kui me oleme uues liidus võib lastega teha, mis heaks arvatakse,  kui keegi  leiab, et teda segab ta naabri laps, võib ta teha vale kaebuse ja laps viiakse ilma uurimiseta normaalsest ja armastavast kodust ära.Lastekaitse kaitseb vaid oma sooja kohta ametniku toolil, süvenemata laiemalt tegelikku olukorda.

Kaunistatud ja parandatud variant ;)

 Oled ja elad ja  ei saa arugi, et mis on, oli ja tuleb nii väga. On nagu mingi  väikesed sündmused, mõned head ja mõned  mitte nii väga head. Aga sellest pole ju midagi ja kui siis  haarab sind pööraste sündmuste keeris, ei teagi,  kuidas hakkama saada. Üks asi,  mis oli planeeritud, aga samas hirmutav oma erakordsuse,  aga ka   erilisusega, on nüüd läbi. Teine  sündmuste jada  pole veel läbi ja ma ei tea üldse, mis sest  saama saab. Kõiges selles pöörasuses,  on mu keha otsustanud näidata,  et  tas on ikka peidus kõike, käisin juba perearsti tülitamas, et kuidas mu  ihu näitajad välja näevad, kas on  mingeid erilisi kõrvalkaldeid või on nagu alati. Lubasin endale kirjutada ka mingit leebet  rahustit, mida ma pole rohkem söönud, kui ühe tableti kodus, kui emotsioonid kargasid tormiliselt üle pea ja kaine meel tormas uksest välja kaugusse. Magasin  selle  pilli peale kaks tundi ja mõtlesin, et  esialgu pole vist vaja neid rahusteid , et ma niigi nagu ära väsitatud ront. Kui mu pojakene umbes aasta tagasi ütles,  et ta on nüüd oma kallile teinud abielu ettepaneku ja  sai  jaatava vastuse ning poeg palus , et ma teeks ta pulmalauale sõira, hakkas tulevane ämm usinalt tööle.  Ei ma ei teinud  aasta varem sõira valmis, oli ju vaja see sõir panna vormidesse enne, kui ta tahke kuju võtab ja kuna pulm oli planeeritud  Saaremaale, ka kohale toimetada diagonaalis üle terve  Eesti ohutult. Peas kasvas erinevaid kavandeid, millised nõud ma valmistan. Ühel hetkel sai inspiratsioon mu kätte ja töö hakkas pihta. Voolimine, voolimine , voolimine, kuivatamine, glasuurimine….

Esimesed nõuvasikad jooksid mürinal aia taha, mis läks  diagonaalis lõhki, mis tõmbas kõveraks… Ega ma siis heitunud, tegin uuesti,  uuesti  ja uuesti. Kuna ma  alustasin  tööd hästi varakult, siis jõudsin paar päeva enne pulmi nõud valmis, suure  vaevanägemise, proovimise,  uuestitegemise ja ümberplaneerimise peale.
 Proovisõir tuli hästi välja ja ma olin hästi rahulik ja rõõmus, et saan ju hakkama küll.  Viimane  sõirategu  enne neid Rolandi pulmi oli jäänud aegadesse, kui mu lapsed veel enamasti kodumail  figureerisid.
Nüüd siis sõira tegema hakates pulmalauale, juhtus midagi ootamatut, ostsin 20 pakki mingit kohupiima ja mingid pakid olid sellised, mille nimest ma ei lugenud midagi välja ja ei osanud arvatagi, et mis toimuma hakkab. Hakkasin siis hooga seda sõirakeetmise tööd tegema ja mida tõrva,  piim  hakkas juba  keedes üle ääre tulema ja sõira raasugi polnud potis. Läksin siis netist abi küsima ja tule taevas appi,  seal öeldakse,  et ärge te  Jumala eest Riccotta kohupiima kasutage sõira valmistamisel, see lihtsalt  lahustub piimas ja  mingisugustki sõira ei tule. Loopisin siis sinna imeilusasse maamunakollasesse piimasodi sisse  seda õiget kohupiima ja esimene sõira ports oli ikka väegade imelik.
Sikutasin kitasniku üle pea ja tõmbasin poodi uue kohupiima järele.  Uuesti sõirateo kallalae asudes, ei julenud  enam suurt portsu korraga  ette võtta, tegin siis poole kilo kohupiima  kaupa. Järgmine ports õnnestus. Vahepeal käisime mehega poes ja ta küsis, kas mul on kohupiima fetiš, et nagu poodi läheme, ikka korvi kohupiimaga täidame. Puhkasin veidi, sulgesin oma juuksed patsidesse ja rätiku taha, põlletasin  keha ja küürisin käed ning asusin sõirateo kallale. Olen ma siis küünarnukini  kohupiimane ja  võirasvane, sudin kuuma  pliidi ääres nii, et higipull  otsa ees ja heliseb telefon, elamine oli inimestest tühjaks jooksnud ning ma ei saanud kedagi appi paluda, et tegelege telefoniga, kuidagi moodi avasin telefoni klapi ja ütlesin helistajale, et oodaku, et ma ei saa praegu rääkida ja pillasin telefoni maha.  Ta kurivaim ikka helises, ma ei saanud teda  välja ka lülitatud ei küünarnukkide ega hammastega, vajutasin muudkui klappi kinni ja ta muudkui helises , mõtlesin juba, et viska telefon kasvõi kuuma vadaku sisse, et ta enam ei karjuks , et kallike, võta palun telefon, hallo , hallo võta palun telefon.  Säilitasin niipalju  kainet meelt, et  ma  seda rääkimise masinat ei vigastanud, aga sõiraports läks untsu: kohupiimaklimbid ja venivad kiud ning väljavalguv või iseloomustas seda sõira. Aga telefon ikka karjus, et kallike, sulle on telefon, võtab palun telefon, hallo- hallo, võta palun telefon. Lõpuks röökisin telefoni,  et kuula mind, et ma ei saa praegu rääkida, et palun ära helista mulle, tema ikka patrab, et  tema helistab ja helistab ja ei saa aru,  miks telefon annab kinnist tooni. Röögatasin selle telefoni numbri, mida helistaja soovis ja viskasin käest ära nii telefonid kui  sõira. Pesin käed ja läksin kodust ära. Et pulmas  teistmoodi välja näha, kui oma hiljutisel juubeli sünnipäeval, pruut soovis väga ilusaid pulmi  ja et ravida ka oma pea karvkatet, olin  reede varahommikul määrinud end hennaga ja tulemus on äge.  Äkki   tulin mõttele, et kuidas saan kasulikult lahti kohupiimast, mis ei olegi kohupiim  nagu ja et saan end veidi tuulutada ja   ka „soengu „  pähe, kui käin külas tuttaval kanal koos munadest vabanenud munakoortega  ja palun sõbrannast kanaperenaisel teha endale pähe mõned patsid. Leekisin siis oma kolme rattasel rattal  juuksepahmakas "põlemas" peas Meeksi maanteed pidi,  autod hoidsid aupaklikku kaugusse ja autojuhid piidlesid mind kummalisel pilgul, nägin välja  tõeline nõid,  punased juuksesorakad  tuules harali, ise maani mustas  pihikseelikus, peas veel laiaäärega kübar ja ise tagatipuks kummaliselt laia  punase ratta seljas, millega paarutasin enamasti keset teed, sest seal on kõige siledam, see  ratsuke tükib konarlikult teel    ratsanikku kraavi loopima, mida mul ikka enne pulma väga vaja ei olnud. Rohkem patse peas, kui tavaliselt, kohupiim kanadele viidud, sõbra head soovid kaasas, lendasin koju tagasi sõira meisterdama.  Käed puhtaks, rätt silmini pähe, põll ette ja piimapott pliidile. Uus ports sõira õnnestus hästi, täitsin vormid sõiraga, uus ports pliidile, piim kuumenes miskipärast üle ja sõir hakkas venima. Sõir  vormidesse, uus ports pliidile, see ports õnnestus. Mökerdasin  õhtul kella poole kaheteistkümneni. Köök ja söögituba musti nõusid täis ja asju,  mis vales kohas. Nii ei saa ju kodust ära minna.  Paigutasin sõiranõud  koos sõiradega külmikusse järeljahtumisele ja asusin kärmelt  tegutsema: asju pakkima,  pakke autosse tassima, elamist koristama. Möllasin  kella poole  kolmeni öösel. Viskasin oma keha  natukeseks pikali  ja tunni aja pärast  pöörlesin edasi. Reisiseltskonnale kaheks päevaks süüa kaasa, kingid autosse turvaliselt, kõigile peoriided, vahetuspesu, jalanõud, kiri     kööki koduhoidjale, sõidugraafik ja arvuti  ja käekott ja kübar ja…  autosse. Pere auto peale, uksed väravad lukku ja …
Issand aga lilled. Lilled tuubidesse jooksu pealt.
 Kiitsime oma mitte väga noort autot ja asusime teele, kõigepealt  Tartusse, poole tee peal taaralinna otsustas üle maantee jalutada üks suur paks ja kogukas metssiga.   Mu kallis kaasa reageeris õigeaegselt ja pidurid said  testitud, et toimivad küll. Tartus hakkasime sõitma  Viljandi poole  GPS i järgi. Ühel hetkel vaatasin,  et see  keps on ikka  puhta jobu ning  juhatab meid tont teab kuhu ja kui reisi alguses juba sõidame rappa siis ei saa midagi. Otsustasin, et ohjad peab enda kätte võtma, et Võrru me ei tahtnud minna vaid Viljandisse, keerasime  Võru maanteelt tagasi  ja jõudsime vahvasti  Viljandisse. Viljandis keeras äkiline rallisõitja enne õiget ristmikku  korraks parklasse ja saime natuke naerda ja üle lamavate politseinike  ukerdada, pöörasime õigele teele tagasi ja  suundusime teeviitade järgi Pärnu poole. Pärnust saime peaaegu  juba läbi, kui  rallisõitja rolli haaranud kaasa jälle äkiliseks läks ja suundus  Lihula maantee asemel  bensukasse. Kasutasime  võimalust tankimiseks  ja  jätkasime teed Lihula suunas. Kogu selle Võrumaalt saaremaale reisi keskel  häälitses tagaistmel mingi  hääletegemise masin, kust kostus räme meesterahva  hääl, kes juhatas meid kogu aeg  paremale-paremale keerama ja  vandus, et mis kuradi kaart  mul on ja  teatas vahetpidamata , et me oleme  metsas omadega. Palusin Rasmust mitu korda,  et ta vaigistaks selle kisaja, aga tal oli ütlemata naljakas. Proovi siis kaarti lugeda, kui keegi läbitungivalt ebameeldiva häälega otse selja taga  intensiivselt karjub mingit  kasutut infot.  Ühel hetkel  ütles teeviit, et Virtsu 36 kilomeetrit ja mees hakkas kahtlema, et mis värk, et äkki on ikka vale tee jne. Tõmbasime tee äärde, vaatasime netist praamiinfot, ostsime pileti ja sõitsime edasi,  ei olnud vale tee, saime hõlpsasti sadamasse. Sadamas oli praami väljumiseni veidi aega, külastasime  kohta,  kus kuningas jala käib ja suundusime üle mere minema. Praamis sees ronimine oli ikka katsumus, püstloodis trepist üles ronida minu kohmakate kangete jalgadega ja  kaasas lohiseva karguga. Kamandasin mehed karku kandma ja  ronisin taivatrepist üles, ise hirmul , et kui mõni jalg otsustab teha seda mida ma ei käsi, et kellele ma siis  kaela sajan oma saja  ja +  kiloga.  Ei sadanud ma kuhugi, kuigi  kõikusin ja loperdasin nagu kõrreke suure tuule käes. Praamis sees sain lõhna šoki,  praam koosnes vaid kohvikutest ja natukestest istmeridadest, lasin end ahvatleda kohvi jooma, kasspidaja tegi meid nähes sellise vastiku näo, et mõtlesin kas solvun, käratan või ei tee väljagi. Mõtlesin,  et oma nägu krimpsutab, ega mina sellest enneaegu vanaks jää, kui tema oma isiklikku silmnägu kortsutab. Jõime kohvi ära ja  juba kamandati praamist välja, langesin sest püstloodis trepist alla, ilma et oleks kedagi  peale enda väga ohustanud ja saime kenasti praamist välja.  Põrutasime aga Muhust  Saaremaale ja Kuressaarde välja. Ralliäss kihutas muudkui mööda saare  pealinna nii, et  lõpuks otsustasin, et ei saa lõpmatult tiirutada,  kamandasin auto tänava äärde suvalisse  tupikusse  parkima ja suundusime  jalgade peal uurima, kuhu me sattunud olime. Olime täitsa maavalitsuse, kus pidi registreerimine toimuma,  lähedal. Otsisime   seal vastas ühe laheda pisikese kohviku ja ma potsatasin sinna maha.
See oli imearmas Ruunipizza/Pannkoogikohvik .  Tellisime mehega endale päevasupid ja Rasmusele päevapizza. Ei tea kas olime väga näljased, aga toit oli võrratu ja mis peamine, täitsa   meie pisikese tasku kohase hinnaga. Kui Rasmusele toodi ta toit, siis see oli  tohutu suurel taldrikul ja ilus ja õhuke ja lõhnav. Viskasime nalja, et ärgu ta muretsegu,  et meie vatsad aitavad selle koguka pitsapiraka tal ära süüa.
Rasmus lohutas, et  see on nii õhuke, et pole vaja talle abijõuks hakata. No sööme siis, meie kaasaga imelist krevetisuppi sinihallitusjuustu kuubikutega ja  kui  me pesamuna jõudis  oma pizza kahe viimase sektori juurde, ohkas ta raskelt. Aitasime  oma lapsukest. See  pizzatainas oli tõesti  imeõhuke ja krõbe, aga mitte kõrbenud. Täidis aga maitsev ja mahlane. Kella vaadates leidsime, et meil on hulga aega pulma  minekuni, mehed arvasid, et nemad lähevad linna  peale kõndima, aga mina tundsin,  et ei soovi ennast rohkem väsitada, kui juba seda teinud olin   ja istusin mõnusas kohas edasi.  Vahetasin seal, kus kuningas jala käib oma  igapäevased riided pidukleidi vastu ja kammisin lahti oma tulipunase paruka. Suskasin  kübara sellele tulekumale ja avastasin, et mu  lapsed juba  astuvad teisel pool teed  registreerimisele. Kamandasin kotid autosse ja tormasin ka  maavalitsuse poole.

Maavalitsuses tahtsin oma  ühele väimehe kandidaadile lille kimbuga äsada, tal kohe  tükib suust välja  imelikku juttu mu juuresolekul. Suskasin talle oma aia pojengi  jõuga pihku oma tütre jaoks ja tormasin ämma kohustusi täitma. Istusime koos   minia vanematega aukohale ja tseremoonia võis alata. Osssa poiss, kui ilusad nad olid ja mis neil seljas ja jalas olid!! Peiul olid sinisekirjud kõrgekontsaga lakkkingad  imeilusa ülikonna juures ja pruut oli kui pitsivahus muinasjutu printsess.  Pisaraid ei saanudki valada, sest pruut valas neid minu eest, see oli nii liigutav et unustasin isegi nutta, kuigi silmad tundusid märja koha peal olevat. Tseremoonia oli armas ja  paraja pikkusega.
Suundusime siis ühiselt  pulmapeole, selline kihutamine hakkas, et me ei saanudki aru, kuhu meid  pulmarongi sabas veeti.  Vahepeal tehti peatus  Tehumardil ja  kui minia ema ütles midagi oma lahedas saare keeles, küsis mu üks tütardest, et mis mögast ta räägib. Purtsatasin naerma,  et ta räägib,  et me lähme mõõga taha pilti tegema.  Pulma majas ootas imeliselt dekoreeritud saal ja kaunilt kaetud laud.   Pulm oli  korraldatud ikka nii, et kõik said end hästi tunda  ja  kes ei tahtnud alkoholiga  shampat, ei pidanud ka selle juures nägu tegema klaasi käes hoides, et joob, aga tegelikult poetab salaja kuhugi käest ära. Tervitusjook joodud, siis  sai maitsta  mõnusaid roogi. Mina vedasin oma  sõiralaari ka  laua peale ja teenindaja kattis kenast nendega kogu laua. Ikka uhke tunne oli vaadata oma kätetööd ja  mõned inimesed sõid kohe isuga. Huvitav oli see,  et sõir ei ole väga tuntud saarlaste hulgas.  Kes on kokku puutunud lõunaeestlastega  need teavad,  mis asi see on, aga üldiselt  ongi sõir rohkem mandri lõunapoolse rahva  lahe toit.
Kui siis ilmus mängima bänd, siis nemad küll Pärnust pärit aga teadsid, et sõir on puhas käsitöö ja üks väegade eriline asi.  Kui kõht täis, ei suutnud ma enam peost osa võtta, selline tunne oli et kuu aja väsimus istub mu peas, minias hea laps  nähes mu kudenud olekut ütles, et rõdu peal on  diivanid, et seal saab pikutada. Läksin ja magasin peatäie.
Väsimus oli nii suur, et PööLoY GLääNZ –i vali muusika ka ei seganud mind.  Veidi tukkunud, sain jälle peost osa . Rasmus oli terve tee    valmistanud autos ette  puuhalgu, mille sisse peitis  pruudi jaoks abielunaise nime ja  kui siis saabus pulmamajja  oma plärakastiga, kus kisas räme hääl, et keera paremale, sain aru,  miks ta seda kisa lindistanud oli.  Pruudile  asetati pähe äge piraadi müts ja instruktsiooni järgi pidi ta hakkama aaret otsima. Nalja ja naeru saatel tormas õues ringi pruut kord lehma, kord kitse sammudega, kord kana sammudega  naeru möirgav pulmaseltskonda selja taga. Mina ei jaksanud mööda heinamaad kapata ja läksin tuppa tagasi.  Vahepeal heisati  pulmalipp, millele oli pruutpaar joonistatud. ( Andeka pruudi imeline kätetöö muide)Mingi hetk valiti  ametimehed –naised pulmakülaliste  hulgast ja meie Riina pidi lippu valvama, ta võttis nii tõsiselt seda  ametit, et ei saanudki pulma eriti nautida. Pruutpaar halastas ta peale ja lõpuks kõndis    Riina lipp seljas uhkelt ringi ja kõik said rahulikult pidutseda.

Mina  tantsisin oma peigmehest pojaga ja olin jube uhke,  see oli midagi erilist, tantsida oma kena ja täiskasvanud pojaga.  Olen aastaid oodanud,  et ta suureks saaks ja ma saaks ta kõrval käia nagu võrdne võrdsega, mitte et ma koguaeg pisikesi pojakesi  järel lohistama peaks , aga  nagu ta suureks kasvas, nii kolis kodust välja.

 Õhtu  jõudis sinnamaale, et siirduti magamiskohtadesse ja kui ma oma ööbimispaika jõudsin, käis sauna selline rõõmus meeste sumin,  kui tahtsin oma varbaid loputada , siis  keegi kilkas, et miks ma kleidiga saunas käisin.
Öösel ei saanud pikalt magada, sest söödu joodu ajas koguaeg trepist  üles alla ronima,  kemps oli esimesel korrusel  ja magamiskoht teisel.
Hommikul vara tormasid ära mu tütred, sest neil oli kiire järgmisele üritusele.
Hommikukohvi lauas oli rahvast juba üsna hõredalt.
Õhtused pidulikud riided olid enamustel külalistel ära pakitud ja  seltskond  nägi juba  argisem välja.

Tagasi sõitsime kahekesi kaasaga. Väsimus oli oma töö teinud ja eksisime mitu korda ära. Tahtsin  kindlasti möödaminnes  läbi lipata oma armsate sõprade juurest, kes elavad  Pöides  ja  kuna nende juures olen füüsiliselt  vaid korra käinud peaaegu aasta tagasi ja kui olime  halli ilma ja  paksu vihmsaju sees juba lootuse kaotanud, helistasin neile.  Mu häälest kostis vist juba jube paanika, aga saime järje peale. Kallistasin sõbrad ja  tormasime edasi.
 Enne sadamat oli ka väike ehmatus, kui pool tundi varem olin vaadanud netist, et praamikohti küll, siis ühel hetkel ei olnud enam võimalik varemaks  osta e-piletit,  kui kella 23ks. Helistasin, et mis toimub, öeldi et elav järjekord. Läksime siis  järjekorda, kella 14 se praami peale ei mahtunud, aga 14. 40 se peale juba küll. Seekord  olime targemad, läksime liftiga üles ja tulime ka sellega alla tagasi.
Kohvikutes ei lasknud ennast meelitada, sest need hinnad olid seal kirved ja 20 minutiga ikka ei saa mõnusalt kohvitada.

 Pärnusse jõudnult  aga jäin üks sekund  jokutama  kaardilugemisega ja mees kihutas rõõmsalt Saaremaa poole tagasi. Veendunud, et asi ei ole õige, tõmbasime tee äärde, leidsime  bensiinijaama, tankisime, uurisime kaarti ja saime jälle õigele rajale. Tükkisime üksteist süüdistama, aga proovisime ikka üksmeeles edasi rühkida. Viljandis  tegime tütre juures  söögipausi ja siis saime aru,  miks me eksisime ja kurjaks  tahtsime minna, kõhud olid tühjad. Edasi sõitsime juba lõbusamalt,  tee oli tuttavam ja pea selgem hästi serveeritud ja armastusega pakutud toidust. Kodus vedasin hambad ristis oma pakid tuppa ja langesin voodisse.
Tänan väga kõiki, kes nägid vaeva, organiseerisid ja  tegid selle erilise päeva veel erilisemaks, et mu laste pidu läks täiesti korda !!!

Igavesti tore päev oli !!!!!

Kohtasin  maru vahvaid naisi ,  kes tõid me ühingule särtsu ja vürtsi. Loodan, et mu naised uusi liikmeid ära ei hirmutanud oma  küsimiste, küsimiste ja küsimistega.

Sai nutta naerda ja taskurätt peas kaubamaja ja  vanemuse vahel patseerida. Ilmateade valetas. et päev läbi sajab ja minu pealaekene kõrbes nii ära, et  kõrvad tükk aega huugasid päikesest.  Kaubamajas pakuti küll säänseid  ja määnseid kübaraid , aga ükski ei kõnetanud mind, et  Marju võta mind.  Nii ma siis  hiilisin  mööda kaubamaja seina äärt ostukeskuse  varjus bussi peale ja TRAK-S i tagasi,  Päeva lõpuks läksin Prima Vistale, mis oli ütlemata sisukas üritus, kahju vaid, et ei saanud eile ega täna kõigist üritustest osa võtta.

Potsatasin lõpuks oma saja pakiga isa juurde ja nüüd ma siin heietan, et  mida  kõike üks päev mulle tõi.

Mõnikord ei juhtu  kuu aja jooksul ka nii palju, kui tänase päeva jooksul.

Elame veel !!!