Septembrikuus on kõik nüüd uus;)

Olen alati seda meelt olnud, et poisid saavad hiljem kooliküpseks, see  on mu aastate pikkune  õpetaja nägemus ja isiklik kogemus ning selle veendumusega on paljud kasvatusteadlasedki nõus. Üks näide õpetajate lehest http://www.opleht.ee/?archive_mode=article&articleid=7921

Nii hea on soovitada  poiss hiljem kooli panna, aga…

Mu vanem poeg sai kenasti  septembris 8, kui esimesse klassi läks, teise poisiga läks natuke jamasti,  oli  veel  selgelt meeles see meditsiini töötajate ja õpetajatega sõdimine vanema poisi puhul ja  noorem poiss sai kergekäeliselt kooli pandud seitsmeselt, juulis sai seitse ja septembris läks kooli.

Ta oskas arvutada, kirjutada- lugeda, ka ennast riietada ja muidu teenindada, aga ta oli nii tita.

Vajas päevast und ja  soovis palju mängida.

Mul ei jagunud jaksu kohalike  arvamusliidritega  jagelemiseks ja tegin oma pojale liiga, pannes ta liiga vara kooli.

Poisil hakkasdi kohe probleemid, igatses lasteaeda tagasi ja hiilis voodi aluseid pidi kodus, et ma teda kooli ei saadaks. Mul tekkis võimalus panna ta waldorfkooli ja see mu lapse päästis. Kui  tavakoolis oli tekkinud trots õpetajate ja õppimise suhtes, siis  Rosmal läks poiss lahti.

Punnitasime, mis me punnitasime- sinna käia ja kallist õppemaksu maksta, aga  ma ei taha ära kiita, poisist sai asja.

Kui ta oleks jäänud tavakooli ja pisikesse külla, oleks ta tollaste  probleemide lahendamisteta  praegu ehk poe taga  õlletav  torust alla lastud joodik.

Nüüd,  kui tal on tarvis minna sünnipäevale,  võtab ta paberi ja pliiatsi ja poole tunniga on kingitus valmis.

Kui ta vaid tahaks, õpiks ta  viitele, sest põhi on all ja andekusest tal puudus pole.

Sellel sügisel rabas meid ebameeldiv üllatus,  mu pangaarve polnud makse ära maksnud, kui hakkasin asja uurima,  tuli välja, et mu eelarves oli  pea 40 eurone auk.

Pensioniametist sain siis teada, et ma olen sünnitanud valel kuupäeval, kui  pesamuna oleks sündinud 1. septembril, saaksin tema pealt toetusi õppeaasta lõpuni.

Kuna aga ta sai  19  13. juulil, tal  toetuste peale enam õigust pole, kuigi õpib veel üldhariduslikus koolis.

Nii et soovitus poiss aasta hiljem kooli panna on  kulukas ettevõtmine, topime kõik lapsed korraga kooli, sest muidu me ei tule ju rahadega välja,  lapsest siis kama kaks?!

Me saama hakkama, poiss on vähenõudlik, on nõus käima koolis ka lapitud pükstega, on nii tugeva vaimuga, et narrimine teda ei kõiguta, aga kõik poisid nii tugevaks kasvada ei saa, kõigil lastel pole võimalust algklassides käia tublis erakoolis.

Minul pole midagi enam vaja, käin vanades pulstides,  kui need kaotavad  kaubandusliku välimuse, lõikan kulunud koha välja, õmblen terve lapi asemele ja käin edasi.

Helistan vähem ja   söön vähem, vald lubas koolitoiduga ka aidata, aga miks ma seda kirjutan on see, et teised, kes hakkavad poegi hiljem kooli panema, peavad mõtlema, et kas nad on  majanduslikult nii sõltumatud, et neid koolitoetuste puudumine ei kõiguta.

Olge terved ja kaunist sügist kõigile!!!

Räägi ise oma juustuga

Bussipeatuses  reklaam, kus laps justkui ütleks  oma emale Nokia 3110 peale, et räägi ise oma juustuga.
Minul oli see telefon peaaegu 10 aastat, väga hea telefon oli, sai rääkida ja sõnumeid saata , selleks ma teda vajasingi.

Mälu oli väike, meelespeasid  mahtus vähe, aga ajas asja ära.

Kui mu tütar sünnitas oma esimese poja, aitasin ma tal lõpetada lapse kõrvalt keskkooli ja  astuda ülikooli, siis ta kinkis mul moodsama mudeli, ka vaid helistamise sõnumisaatmise  funktsioonidega, vaid meelespea oli mahukam.

Ma ei saa aru, miks peaks pisikesel  algkooli lapsel olema mingi tehnika moeröögatus, mis maksab palju ja võib hõlpsalt kaotsi minna.

Ja üldse on tänapäeva lastel nii palju asju, millistest minu lapsed unistadagi ei osanud, mänguasju on mõnel lapsel jalaga segada ja kas sellel on siis mõtet ja  ma ei tea, kas  minu lastel  oli siis kehvem lapsepõli?!

Kui mu lapsed olid väikesed, olid nad kõik suved memme juures maal, väikeses majas metsa ääres- seal sai mängida lille ja rohuga, kiikuda ja ringi joosta  kasuonu lastega, jões ujumas käia jne.

Kui pesamuna sündis, läksin ka maale,  tõstsime  väikevenna vankrikastiga maja taha pingile, ise liikusime ringi ja uurisime mis  maal uudist,  mu väike tütar  tuli ütlema, et see laps seal nukuvankris teeb häält, äkki sa lähed vaatad, mis ta tahab ;)

Kui mu vanem tütar oli 8,  tuli koolist koju, pani väike venna vankrisse ja läksid küla peal laiama, teised plikad sabas, kel ei olnud  väikest venda, neil olid nukud vankris ;)

Telekas olid õhtuti lastesaated, mida koos vaatasime, õppisime inglise keelt ja saatsime tapeedi rulli peale joonistatud pilte Muzzile

Mänguasjadeks olid minu tehtud kaltsunukud ja kepphobused ja kaltsuautod, legodest ja arvutitest ning telefonidest ei osanud nad unistadagi.

Nad ütlevad, et nende lapsepõlv oli  põnev -joostes külatänavatel, metsas ja aasal mängides. Väike kadeduse  uss ikka näris kui sõpradel lahedad mänguasjad olid, aga õnnetud nad polnud, ütlevad et hobisid oleks võind rohkem olla  külapeal hulkumise asemel.
Maal aga oli nende hobidega nagu  oli.
Kui lapsed kasvasid, said nad riburada pidi kõik endale oma „juustud„ ja olid õnnelikud.

Mina ise selle „ juustuga“ sain helistatud küll ja mul on häbi seda reklaami  vaadata.

Kuulge ärge mine hulluks, iseasi kui spordikoti täit kommutaatorit-telefoni keskjaama taolist mobiili kaasas kanda on vaev, aga …

Mõtted...

Kunagi läksin  hommikuti tööle rõõmuga, pea tulvil ideid.

Ma armastasin oma tööd ja lapsi jne.

Parimad tunnid olid need, kui sain olla lastega koos, nendega mängida, laulda ja tantsida, õppida ja  juhendada, nutta ja naerda,  rõõmustada ja kurvastada.

Ma elasin oma tööle ja lastele, ka hilistel tundidel kavandasin pidusid, mõtlesin välja tantse ja mänge, õmblesin ja maalisin, liimisin ja kleepisin, tassisin kodust asju, et tööl oleks vahendeid jne.

Mu parimad värsid on  sest tööst inspireeritud.

Aga…

Mu kolleegid ei mõistnud mind ja mina neid.

Me töö eetika ei  olnud sarnane ja tihti  tulin töölt nuttes  ja veetsin  palju magamata öid.

See kestis 20 aastat, parimad aastad mu elust, mu noorus.

Nüüd on mul  töökaaslased, kellega ma  eriti kokku ei puutugi ja näen neid vaid kord aastas, kui töö lõpetan, ei mõtlema ma peaaegu üldse sellele.

Ma ei saa öelda, et ma oma tööd vihkan, teen ära ja kõik.

Ma ei tea, kas ma olen praegu õnnelikum, aga õnnetum küll mitte.

Teen hommikul töö ära ja olen vaba tüdruk, teen mis tahan, lähen kuhu tahan, söön mida tahan , panen selga, mida tahan ja kolleegid ei näe ei kuule, mida ma teen ja ei  saa arvustada mu elulaadi või mida iganes. Ma käin iga päev ühe ja sama kleidiga ja see pole kellegi asi, saab mustaks, pesen ära ja panen jälle selga, ma käin läbi inimestega, kellega tahan, helistan kellele tahan, käin kus tahan, keegi ei arvusta, ei pane pahaks ega heida ette.

Mul ei ole kukil tähtaegu, millal pean tegema ära kuuplaani, nädalaplaani, aastaplaani, ma ei vastuta kellegi elu eest.

Ma ei tea, kas ma olen oma eluga praegu rahul, aga praegu ei paneks mind keegi enam laste ette hüppama ja seda kõike  vaeva kannatama, mis tuli  mul 20 aastat taluda.

Olen 3 nädalat puhkuse asendaja ja võin päevad läbi arvuti taga vedeleda;)

Ma olen tööl ;)

Mida aga ma kindlasti taga igatsen, on laste kallistused, säravad silmad ja laste naerukurin.

Aga unetuid öid, muretsemist laste tervise  ja elu pärast, tülisid ja arusaamatusi, ma küll taga ei igatse.

Mida aga väga igatsen on laulmine.

Seda on mu praeguses elus liiga vähe

Hakkan üksi omas toas lõõritama?!

Käisin rock festivalil

Augusti alguses, kui toimub Viljandis Rock Ramp, olen ikka seal kohal tiksunud, kord kolm, kord nelja , kord kahe lapsega.

Kui lapsed väikesed olid, polnud mul võimalik eriti kusagil nendega käia, nüüd siis katsun  midagi tasa teha.

Nüüd on veidi  rohkem võimalusi, lapsed ka suured, niiet sai neljas kord festivalil käidud.

Esimese päeva kontserdid möödusid mõnusalt, väga hulle bände polnud, helimehed olid ka  vastutulelikud ja  toredad,  sain  nendelt jälle elektrit, et oma tööd rahulikult teha saaks, kui algas kontsert, mis mulle väga peale läks helistati, et tuldi mulle järele.

Veeretasin siis ennast linna peale ja sain mõnusasti öömajale, väikestest viperustest hoolimata, tooli polnud kuhugi panna ja mu  hetke mõtted jäid kasutamata jne.

Järgmine päev oli vahva- tutvusin uute inimestega, andekate, ilusate ja pahelistega.

Sain telklas teha oma tööpäeva kenasti, kuulata head muusikat ja näha põnevaid inimesi. Ei tahtnud helimehi jälle tülitada Kirsimäel, see aasta oli  helitelk pisike ja ruumi vähe liikumiseks, mina siis olin ikka  natuke jalus neil oma arvutiga.

Ülemus lubas uuel aastal mind mitte panna  tööle rambi ajaks, elame näeme.

 Õhtul peale tööd  vedasin end Kirsimäele tagasi, et kuulata  kontserte, mis mind huvitavad.

Singer Vingeri kontserdi ajal kiskus mind tantsima, keegi  mu partner ei tahtnud olla, olin selleks ise oma karguga, ilma karguta oli natu raske ;)

Mingid vanamehed arvasid mu liginedes, et löön neile külge ja keerasid mind nähes mulle selja, suundusin siis noorte summa, noorukitel  polnud midagi mu seltsi vastu ja oleks  veel toredam olnud, kui mu jalad paremini kannaks.

Enne viimast kontserti asusin telklaagrisse teele, tee oli alla mäge ja mõnus  oli see veeremine.

Üle silla minekuks pakuti veel abi ka ja telklaagri väravas, kus oli hirmus kuumaastik.

Sain niimoodi käepaelata sisse, ega mul ka poleks olnud midagi maksmise vastu olnud.

Kuna õhtused väravatöötajad olid mind sealt lahkumas näinud, arvasid, et  olen ka telkla täieline kasutaja.

Öömajaga on juba teine aasta mingi kamm, esimene õhtu oli kõik ok, järgmise öös veetsin tänaval.

Telgis oli külm ja küljealune kõva, nii ma istusin ja jälgisin ööelu.

Hommiku saabudes  korjasin kokku oma kodinad ja suundusin bussijaama , kus ootas mind eest ebameeldiv üllatus, kena poeke, mis eelmistel kordadel pakkus kohvi ja süüa, oli suletud, bussiootepaviljon oli  uus ja huvitav, aga ebamugav.

Sõitsin siis tühja kõhuga Tartu, kus Ränduri pubis einetasin ja kutsusin tütart endale last ära tooma, et siis koos koju sõita, olin ühe lapselapse teise  lapselapse juurde viinud, et vanaisal ka mõni päev puhkust oleks. Vanaisa  oli seda aega hästi kasutanud-mööblit ümber paigutades ja pestud pesu veidral moel pakendanud.

Mina aga nüüd põen seda reisi täiel määral, jalad on nii paistes, et liikumine ei ole hästi võimalik, nahk tahab lõhki minna ja valu vaevab hingetuks.

Kurtsin  oma muret arstile, see lubas teha retsepti, mis kohe tuleb, aga enne lõunat ma oma rohtusid kätte ei saanud.

Sõbranna  armas hing tegi mulle poti täie suppi ja tõi piimaämbriga kohale, sõime seda perega rõõmuga ja õhtusöök ka on nüüd kindlustatud.

Olen nüüd oma toas ja rõõmus, et vetsuni palju maad ei ole, väänan end festivalist kuivaks ja lakun haavu, järgmine kord kui raske puudega mutt jälle festivalile tikub, oskab ta  ehk  selle aasta vigadest õppida.

Kummaline küll sõin ja jõin vähem, kui tavaliselt ja paistes olin rohkem, kui tavaliselt.

Kolmapäeval siis arutan arstiga, mis ma valesti võisin teha, olge teie siis targemad ja tervemad, kui mina mu armsad sõbrad!!!

See on sulle , kes sa arvad, et ma koguaeg virisen;)

Millal sa viimati laulsid?!

Mu vanamemm, kes oli sündinud 1896 laulis kogu aeg, mõttes ja vaikselt, valjult ja säravalt, heleda häälega.

Mina laulsin 20 aastat ja nüüd vaikin.

Lapselapsele laulsin, kui ta väike oli, öösel ja päeval õhtul ja hommikul, kui uni oli või kõht valutas.

Viimasel  ajal pole ma üldse eriti laulnud.

Oma sõpradele ja sugulastele ma laulan, kui neil sünnipäev on ühe väikese sünnipäevalaulu, ühe salmi.

Olen kirjas kahes kooris, aga ma pole seal terve aasta käinud, mõnikord olen nägu näidanud, aga suud lahti tehes avastan, et mu hääleke murdub ja kähiseb  ja see  hääl, mida ma teen ei sobi teistele kuulata.

Kui ma laps olin, oli alati sünnipäevadel suur laulmine, võeti laulikud välja, vanamamma alustas ja kõik jorutasid kaasa

Ma pole ammu käinud sünnipäeval, kus lauldaks

Kuulsin, et folgil enam ei saagi tasuta kuhugi.

Üks aasta  elasin kaks nädalat järjest Viljandis, vedasin end kohale ja laulsin hommikust õhtuni, niiet hing helises.

Mõnikord olen sattunud veel üritustele, kus saab laulda, paljud üritused kuhu tahaks ka minna ja kus lauldakse, on  kas hirmus kaugel või tahetakse nii palju raha, et peaksin peale seda üritust kuu aega ilma makse maksmata ja söömata saama elada.

 Teen mingit kodutööd ja  laulaks, et no hing ju ihkab, koguaeg mingi  lustikummut üürgab

Istun aias korjan marju, mõnulen, et ritsikad ja linnud ja tuul, võtaks ise ka viisi üles…

Põõsa tagant hakkab kostma vali muusika.

Päev on palav aga tuuleke on soe, sikutasin pööningult alla aeda oma vana kiiktooli, teen tööd ja  kõigun tuules, ritsikad rohus siristamas…

Oh kuidas laulaks ;)

Garaažist kostab mingi mürts, autod mööduvad  tümpsudes…

Järvebaleriin

Juba nädal aega veab peale südaööd üks memm järve äärde oma 120 kilose keha, et mõneks ajaks ümber kehastuda.

Kui ta on  asetanud veepiirile oma kingad ja riided ja libistanud end  järve vette,  muutub ta õhkõrnaks haldjaks.

Kalade sulpsumise ja lindude laulu saatel liugleb ta kui pilvebaleriin  vees.

Arabeskid, plieed, rondod, adagiod, pirutetid ja fuetid, glisseed, sauter`d  vormuvad kui mängeldes.

Ta on taas  kui väike haldjalik balletitüdruk, liuglemas laval- lavaks vesi ja publikuks vaid tähed.

Kui iga liigutus on pakkunud  küllalt ülimat rõõmu, iga pööre roiutanud keha ja samas värskendanud vaimu,  teeb  ta raske südame ja kahju tundega port de bras, aplausiks  vaid kalasulps, veab oma raske keha veest välja ja taarub väsinult läbi öö  kodu poole.

Et jälle  saabuda  järgmisel südaöösel ja olla taas „laval“

Seda suve on vähe järel ja seega rõõmuhetked  üürikesed.

Igal soojal suvehommikul hommikul rõõmustab ta teadmises, et teda ootab  pargi sügavuses järvelava, see annab jõudu üle elada jälle üks raske kuum päev.

Olge terved!!

Esmaspäevast laupäeva

Olin 4 päeva ja kolm ööd kodust ära .

 Olin ühes mõnusas avatud ateljees.

Kodus tundsin juba ammu, et ma lämbun , et mul pole õhku hingata ega ruumi olla, et ma ei mahu  oma majja ära, et mu elu on üks ühetaoline kulgemine- arvutist voodisse, voodist kööki, köögist arvutisse …

Tegin hommikuti silmad lahti ja avastasin, et ma ei taha ärgata, sest ma pole välja puhanud ja ma ei taha enam seda rutiini.

Teed ja teed ja teed ja kuhja järel pole, on vaid tegemata kuhjad.

Võtsin kätte ja läksin kodust ära, avatud ateljeesse.

Tegin oma palgatööd ja  mätserdasin savi.

Kuna ma pole nii pisikesi asju  enne teinud,  mis seal teha tuli, siis kardan, et  nad ebaõnnestusid , sest tegin kiisude sabad liiga peenikesed. Oma  ammu igatsetud ja plaanitud  sarja  „Keraamilised käed“ sain ka natu teha.

Ööd veetsin ateljee põrandal madratsil  ja päeval  tatsasin paljajalu mööda ateljeed ringi

Ma ei tea, mis see on , aga mu jalad sellest hoolimata, et ateljees oli mõnusalt jahe, paistetasid   nii üles, et lõpuks ei tahtnud nad enam üldse mu sõna kuulata, kui neile peale vaatasin , siis vaatepilt oli kole-nagu oleks mind äkki tabanud elevantsustõbi.

Ateljee perenaise täditütar oli lahke ja viis mind autoga bussijaama .

Lahkuda oli kahju, kuidagi hakkas mulle see  rahu ja loominguline puhkus väga meeldima, kuid kuna 13 ja reede oli  mu pesamuna sünnipäev, pidin ma selle juures ikka ise kohal  olema.

Bussijaamas aga tabas mind ebamugav tunne, et  mingi kuri pilk jälgib mind, oligi nii.

Kui ma siis seal ooteruumis seistes  oma  piletit ja asju  sättisin ja omaette mõtlesin , mida teha oma vaba pooltunniga enne bussi väljumist, möödus minust üks bussijuht ja vaatas mind niisuguse kurja pilguga, et kui see pilk oleks mind tappa saanud, oleks ma surnult seal samas maha langenud.

Kui ta oli  väljunud ooteruumist , siis ta silmad jõllitasid mind  ikka veel läbi  aknaklaasi edasi, ise külg ees edasi astudes, mind pilguga puurides.

Naeratasin ja asjatasin edasi, otsustasin minna  pubisse einetama, kuna lõuna ja õhtusöök olid mul sel päeval  miskipärast vahele jäänud.

Ootan siis seal pubis  oma tellitud  einet- vaatan, et möödub 10 minutit , 15minutit,20 minutit ja lõpuks palusin endale eine kaasa pakkida, sest kartsin, et ei jõua enam seda ära süüa enne bussi lahkumist.

Astun siis oma bussi ukse ette kotid ja  toidukarp käes ja sealt vaatab mulle vastu võidukas naeratus, bussijuhi näos , kes mind äsja kurjalt  vahtinud oli.

Pistis kisama, et siin pole söökla, et tema minu järelt koristama ei hakka ja toiduga sisse ei tule jne.

Mina seisin oma 120 kiloga  kindlalt bussitrepile , lõin kargu vastu maad ja  vastasin, et ma ei usu et ma ainuke siin bussis mingi toiduga olen. Kui ta mu karku nägi , siis veidi leebus ja lubas mu bussi.

Minul läks selle nalja peale magu lukku, peitsin toidukarbi termoskotti, mis mul kaasas oli ja ootasin koju jõudmist. Teel olles haaras Eestimaad  tohutu paduvihm.

Kutsusin telefoniteel  endale  kaasa vastu ja mainisin muuseas, et meil on äge bussijuht. Kui bussijuht mu  meest märkas , silkas ta bussi nurga taha ja ootas paduvihmas seistes kuni  me lahkusime, et siis  bussi tagasi tulla. Jätsime  bussijuhi ta komplekside küüsi ja tormasime kodu poole.

Väravast alla suundus vesine kosk, kodu hoovile oli sadanud tiik, majja jõudmiseks tuli kahlata põlvini vees.

Kodus jutustasin  naerdes oma seiklustest ja asusin oma eine kallale, oi kui maitsev see oli pika ootamise peale.

Kuna järgmine hommik oli mu  lapse sündimise päev, siis  oli ka ettevalmistusi tarvis teha. Kelgutasin poodi pesamuna sõber  seltsiks ja abiks kaasas. Läksime kaubavalikuga nii hoogu, et pidime osa kaubast tagasi panema,  sest rahakott ei kandnud me valikuid välja.

Kodus valmistasin ostudest  võileiva tordi, mille kappi laagerduma seadsin ja  viskusin oma koduse voodi rüppe.

Jalad olid nagu pakud, valutasid ja tulitasid, magasin öö ära ja kodu õhk oli  mõjunud mu jalgadele tervendavalt.

Hommikul katsin laua, korjasin kõrsi ja laulsime  sünnipäevalapse üles.

Päev möödus askeldades köögi, arvuti ja voodi vahel.

Kui enam ei jaksanud, viskusin ta embusse, kui veidi puhkasin, tatsasin edasi.

Õhtuks oli karvaseid ja sulelisi hoov täis, võtsin ka  midagi põske ja soovisin külalistele mõistlikku pidutsemist.

Hommikul kell 7 oli  hirmus lärm väljas, läksin alla vaatama, mis toimub.  Pistsin  pea uksest välja

Hoov oli vehklevaid, jutustavaid poisse ja laga täis.

Kui  mind nägid, kukkusid  vabandama, et koristame kohe ära selle laga.

 Ütsin, et koristage,  koristage  ja läksin magama tagasi.

Kui  kell 10 ärkasin ja õue läksin, ei olnud koristajaid kusagil, aga laga oli alles.

Osa külalisi, kes olid aida pööningul ööbinud, olid ka ärganud ja siirdusid mulle appi ja aitasid nõud ka ära pesta ning kappi panna.

Sõime üheskoos  hommikusööki, mille nõud ka ühiselt puhtaks ja kappi said.

Peale lõunat siirdusime kaasaga  kalameeste päevale, tütre kontserdile, nii uhke tunne oli, kui laps ilusasti pilli mängis ja veel bigbändi ka ühe loo ajal juhatas, mida ise oli aranšeerind.

Mina aplodeerisin nii, et peopesad valusad ;)

Pärast õhtusööki puhates igatsesin jälle  oma keraamika töö järgi, aga jalgadele meeldib kodus olla;)

No on jant- hing tahab ühte, aga ihu teist ;)

Head tervist ja mõnusat suve kõigile!!!