Thursday, April 2, 2009

Ma pole kunagi käinud hipilikult riides,

vastupidi olid mul nooruses ateljees õmmeldud kostüümid ja kleidid või hiljem enda õmmeldud ja disainitud, aga ikka soliidsed ja korralikud
Ehk 20 aastaselt oli mul üks veidi hipilik helesinine pluus, aga teksasid mul polnud
Ja selle pluusi juurde kandsin ma rätsepa kostüümi
Mind ja mu lapsi on kutsutud aastaid halvustavalt hipideks
Laste suhtes oli see ikka väga ebaõiglane, sest kui see hüüdnime kasutamine algas, olid nad väikesed ja käisid hästi ilusasti riides- nii nagu mina õmblesin, ostsin ja suunasin
Tüdrukud kenades patsides, korralikes mantlites, armsates kleitides ja poisid korralikes pisikese poisi kostüümides, mis ma põhiliselt ise olin õmmelnud
Kui ma noor ja terve olin ja lapsed kõik väikesed olid , oli mu kodu kui nuku elamine
Iga tuba vastavalt elanikule disainitud, tapeedid mööbel ja aksessuaarid toon toonis, köögis satsid ja kenad kardinad, põrandatel ja mööblil ise valmistatud vaibad, esikus suur taskutega kott iga korterielaniku nimega, kus olid sordi kaupa kindad mütsid, riiulitel kingad saapad reas, riidekapid korralikult lahterdatud ja korras
Iga päev pesin ma kogu 5 toalise korteri põrandaid ja võtsin tolmu, kuus korra pesin aknaid uksi, lagesid, seinu
Lapsed ei saanud hommikul enne söögilauda istuda, kui neil olid pead kammitud, ise riides ja voodid tehtud
Kui ma lastega kusagil väljas liigun, oskavad nad siiani käituda tsiviliseeritud inimestena
Ma tunnen kella ja pean reeglina lubadustest kinni, viimasel ajal kui mälu alt veab, ütleb mulle mobiiltelefon, mida pean tegema , kuhu pean minema
Minu majas ei tohi minna klaveri juurde pesemata kätega ega ligineda toidu või joogiga sellele.
Toiduga meie majas ei joosta ringi vaid istutakse laua taga ja toiduga on mängimine rangelt keelatud
Kell 9 õhtul kaob lastel arvutitest internett ja kell 11 peab olema majas vaikus
Ma ei lähe iial kodust välja rahva hulka korratute riiete või muidu kasimata välimusega ja koduski ei kõnni ma ringi katkise kitli ega dressidega vaid kena kleidi ja põllega
Ja kui mu lapsed riburadapidi täiskasvanuks on saanud, näen rõõmuga, et neil on maitset ja mõõdutunnet
Mille kuradi pärast meid halvustavalt hipideks kutsutakse ja arvatakse, et meil on vabakasvatus, vaba kasvatus selle mõttes, et ei mingeid reegleid
Jah ma erinen keskmisest eestlasest välimuselt selle poolest , et ma ei kanna jopet, teksasid ega dresse
Leian, et dressid on spordiriietus ja impregneeritud ning teksarõivas töö või matka riietus
Kui ma ei kanna tänaval impregneeritud mantlit ja dresse, kas siis ma olen hipilik?

4 comments:

kukupai said...

Hipilikkus ei tähenda ju korratut ja lohakat, see on stiil. Aga ilmselt need ütlejad ei oma üldse ettekujutustki sellest, mida see sisuliselt endast kujutab. Ei osanud teistmoodi lihtsalt oma suhtumist väljendada.

Emmeliina said...

seal kandis teil kummaline suhtumine tavapärane nagu su eelmistestki blogidest lugeda.

oled minust noorem põlv, need tahtsid rohkem punkarid või dikopepud olla. Hipide aeg jäi ikka 60 - 70-ndatesse?
Mina, vastupidiselt sulle, olin hipiplika. Toon mõned näited: narmastega ülilühike presendist seelik, alt laiad nahkpüksid, väiksed triibulised kootud jumprid (nii me neid nimetasime), kaheksast värvilisest siilust maani spiraalseelik, sääretikandiga ülilaiad suvepüksid ja ülikõrged platvormkingad, velvettunked, sametpüksid... ja seda kõike Lääne - Virumaal. Lisaks templivärviga värvitud pea ja heinapallinöörist sini-must-valge peapael.
Olid ajad!

joanamari said...

70 ndatel olingi ma ju noor ja teismeline
ei olnud mu ajal neid pepusid ega punkareid
need tulid hiljem
kui ma juba abielunaine ja laste ema olin
aga selle hipindusega ei olekski ma saanud tegeleda mu kange range ema oleks mu riided ära põletanud ja mind hullarisse
kinni lasknud panna

Emmeliina said...

oi oi oi, minu vanaema aitas mul harutada ja oma saanitekist pontšot õmmelda...