kurbus

Viimased päevad on olnud täis sündmusi ja ränki üleelamisi
Kaotasin oma väga hea sõbra ja teekaaslase
Esmaspäeval kustus jäädavalt ta eluküünal
Kui mulle helistati ja teatati ta surmast, olin hommikuni magamata ja pöörlesin ringi, kui haige
Mõistus ei taha kuidagi vastu võtta seda kurba tõsiasja, et pole enam inimest, kes oli kord füüsiliselt, kord nähtamatult mu kõrval aastaid
Mu elus on olnud olukordi, kus olen pidanud olema silmitsi raskustega, mille kandmisega tundsin vahel, et murdun
Nendel hetkedel oli see kadunud sõber alati mu kõrval
See sõber oli alati mu jaoks olemas, telefonikõne kaugusel
Nüüd äkki oli telefonis tühjus
Võtsin kokku kogu oma vaimujõu ja asusin teele
Õhtul enne matuseid käisin sõbra koduste juures, kellede sõbraks olen olnud oma tüdrukupõlvest alates
Sinna sõites olin nii abitu, kuidas sa lohutad teisi, kui oled ise nii lohutamatu
Sõitsin peatusest mööda, ekslesin kui segane mööda oma kunagist kodulinna
Lõpuks jõudsin sõbra ukse ette, kus seisis ta auto
Jõnks käis südamest läbi, et iial pole mul enam selle salongi asja, et kunagi ei vii mind enam see raudne ruun avastama uusi paiku, lennutama lennukeid..
Sõbranna oli muidugi endast väljas venna kaotuse pärast, käitus eksalteeritumalt kui muidu ja kurvastas mind mu niigi suurele kurbusele veel mitmekordselt lisaks
Parandasin isa juures poole ööni oma riideid, neid pisaratega niisutades
Matus oli ilus, nii ilus kui saab üks matus olla
Sõbra sugulased olid armsad ja südamlikud
Nad võtsid mind hetkega oma ringi ja toetasid nii mind, kui üksteist vapralt
Mu oma tädide ja onude ring on kitsaks jäänud ja nüüd sain endale korraga justkui juurde neli onu ja ühe tädi
See tunne oli kurbusega vürtsitatud rõõm
Peale matuseid suutsin oma linnas ajada olnud asjad isegi adekvaatselt aetud, aga muidu tolgendasin niisama ringi, kui peast segane
Iga vastutulev habemik pani mind võpatama ja mu vaim ja ihu on siiani haiged
Koju sõitva bussi uksel sain sõbranna käest koti täie süüa teele kaasa, mille mandariine kukkusin kohe kugistama, suitsu ma ei tee, viina ma ei joo, siis on söömine aastaid mu lohutus tegevus olnud
Liha ma bussis välja võtma ei hakanud ega pirukaid vitsutama
Ma ei mäletanud, kas ma oma kadunud sõbra isa ikka tänasin peielauas kõige hea eest ja helistasin talle bussist
Õhtul hiljem sain sõbranna käest pragada, et miks ma ta isa šokeerin oma kõnedega
Kodused oli empaatilised ja vahvad, olid mulle supi keetnud, mille siis sõbranna antud liha ja moosipirukatega ahnelt alla neelasin
Tean küll, et oma tervise pärast söögiga end lohutada ei tohi, aga ma ei suutnud end ohjeldada
Hea kõhutäis tõi selgemad mõtted ja mõtsin, et järgmisel päeval hakkan tubliks
Elu läheb edasi, kuigi mõistus tõrgub leppimast kaotusega
Ei taha ära kiita, aga kallis kaasa on mu kõrvale kasvanud kui tubli rüütel, on mulle viimasel ajal igati toeks ja paneb mind iga päevaga rohkem imestama, kui imeline inimene ta ikka on
Kõik teravad nurgad on ümaraks kulunud ja vanad mured ära me juurest hõljunud
Aga ikkagi on nii kurb, kui su sõprade ring aina koomale tõmbub
See on ju vanade inimeste liigutus, et kui lehte lugema hakata, siis ikka surmakuulutustest
Hirmutav on mõelda, et mina ka juba seal maal olen
Pusisin eile hilisõhtuni kinke teha, jõulud pressivad peale, ehk nad lahutavad veidigi mu lõpmatut kurbust