ma kirjutan vahel mõne loo: Esmaspäevast laupäeva

Olin 4 päeva ja kolm ööd kodust ära .

Olin ühes mõnusas avatud ateljees.

Kodus tundsin juba ammu, et ma lämbun , et mul pole õhku hingata ega ruumi olla, et ma ei mahu oma majja ära, et mu elu on üks ühetaoline kulgemine- arvutist voodisse, voodist kööki, köögist arvutisse …

Tegin hommikuti silmad lahti ja avastasin, et ma ei taha ärgata, sest ma pole välja puhanud ja ma ei taha enam seda rutiini.

Teed ja teed ja teed ja kuhja järel pole, on vaid tegemata kuhjad.

Võtsin kätte ja läksin kodust ära, avatud ateljeesse.

Tegin oma palgatööd ja mätserdasin savi.

Kuna ma pole nii pisikesi asju enne teinud, mis seal teha tuli, siis kardan, et nad ebaõnnestusid , sest tegin kiisude sabad liiga peenikesed. Oma ammu igatsetud ja plaanitud sarja „Keraamilised käed“ sain ka natu teha.

Ööd veetsin ateljee põrandal madratsil ja päeval tatsasin paljajalu mööda ateljeed ringi

Ma ei tea, mis see on , aga mu jalad sellest hoolimata, et ateljees oli mõnusalt jahe, paistetasid nii üles, et lõpuks ei tahtnud nad enam üldse mu sõna kuulata, kui neile peale vaatasin , siis vaatepilt oli kole-nagu oleks mind äkki tabanud elevantsustõbi.

Ateljee perenaise täditütar oli lahke ja viis mind autoga bussijaama .

Lahkuda oli kahju, kuidagi hakkas mulle see rahu ja loominguline puhkus väga meeldima, kuid kuna 13 ja reede oli mu pesamuna sünnipäev, pidin ma selle juures ikka ise kohal olema.

Bussijaamas aga tabas mind ebamugav tunne, et mingi kuri pilk jälgib mind, oligi nii.

Kui ma siis seal ooteruumis seistes oma piletit ja asju sättisin ja omaette mõtlesin , mida teha oma vaba pooltunniga enne bussi väljumist, möödus minust üks bussijuht ja vaatas mind niisuguse kurja pilguga, et kui see pilk oleks mind tappa saanud, oleks ma surnult seal samas maha langenud.

Kui ta oli väljunud ooteruumist , siis ta silmad jõllitasid mind ikka veel läbi aknaklaasi edasi, ise külg ees edasi astudes, mind pilguga puurides.

Naeratasin ja asjatasin edasi, otsustasin minna pubisse einetama, kuna lõuna ja õhtusöök olid mul sel päeval miskipärast vahele jäänud.

Ootan siis seal pubis oma tellitud einet- vaatan, et möödub 10 minutit , 15minutit,20 minutit ja lõpuks palusin endale eine kaasa pakkida, sest kartsin, et ei jõua enam seda ära süüa enne bussi lahkumist.

Astun siis oma bussi ukse ette kotid ja toidukarp käes ja sealt vaatab mulle vastu võidukas naeratus, bussijuhi näos , kes mind äsja kurjalt vahtinud oli.

Pistis kisama, et siin pole söökla, et tema minu järelt koristama ei hakka ja toiduga sisse ei tule jne.

Mina seisin oma 120 kiloga kindlalt bussitrepile , lõin kargu vastu maad ja vastasin, et ma ei usu et ma ainuke siin bussis mingi toiduga olen. Kui ta mu karku nägi , siis veidi leebus ja lubas mu bussi.

Minul läks selle nalja peale magu lukku, peitsin toidukarbi termoskotti, mis mul kaasas oli ja ootasin koju jõudmist. Teel olles haaras Eestimaad tohutu paduvihm.

Kutsusin telefoniteel endale kaasa vastu ja mainisin muuseas, et meil on äge bussijuht. Kui bussijuht mu meest märkas , silkas ta bussi nurga taha ja ootas paduvihmas seistes kuni me lahkusime, et siis bussi tagasi tulla. Jätsime bussijuhi ta komplekside küüsi ja tormasime kodu poole.

Väravast alla suundus vesine kosk, kodu hoovile oli sadanud tiik, majja jõudmiseks tuli kahlata põlvini vees.

Kodus jutustasin naerdes oma seiklustest ja asusin oma eine kallale, oi kui maitsev see oli pika ootamise peale.

Kuna järgmine hommik oli mu lapse sündimise päev, siis oli ka ettevalmistusi tarvis teha. Kelgutasin poodi pesamuna sõber seltsiks ja abiks kaasas. Läksime kaubavalikuga nii hoogu, et pidime osa kaubast tagasi panema, sest rahakott ei kandnud me valikuid välja.

Kodus valmistasin ostudest võileiva tordi, mille kappi laagerduma seadsin ja viskusin oma koduse voodi rüppe.

Jalad olid nagu pakud, valutasid ja tulitasid, magasin öö ära ja kodu õhk oli mõjunud mu jalgadele tervendavalt.

Hommikul katsin laua, korjasin kõrsi ja laulsime sünnipäevalapse üles.

Päev möödus askeldades köögi, arvuti ja voodi vahel.

Kui enam ei jaksanud, viskusin ta embusse, kui veidi puhkasin, tatsasin edasi.

Õhtuks oli karvaseid ja sulelisi hoov täis, võtsin ka midagi põske ja soovisin külalistele mõistlikku pidutsemist.

Hommikul kell 7 oli hirmus lärm väljas, läksin alla vaatama, mis toimub. Pistsin pea uksest välja

Hoov oli vehklevaid, jutustavaid poisse ja laga täis.

Kui mind nägid, kukkusid vabandama, et koristame kohe ära selle laga.

Ütsin, et koristage, koristage ja läksin magama tagasi.

Kui kell 10 ärkasin ja õue läksin, ei olnud koristajaid kusagil, aga laga oli alles.

Osa külalisi, kes olid aida pööningul ööbinud, olid ka ärganud ja siirdusid mulle appi ja aitasid nõud ka ära pesta ning kappi panna.

Sõime üheskoos hommikusööki, mille nõud ka ühiselt puhtaks ja kappi said.

Peale lõunat siirdusime kaasaga kalameeste päevale, tütre kontserdile, nii uhke tunne oli, kui laps ilusasti pilli mängis ja veel bigbändi ka ühe loo ajal juhatas, mida ise oli aranšeerind.