Roll tuli eile õhtul koju

maru laheda soenguga.
Ehtne vahva punkari hari peas ja tumedaks toonitatud
Väikevend ja vanem vend asjatasid, kilkasid, mängisid, hängisid poole ööni.
Maja oli jälle rõõmu ja laste hääli täis.
Tean küll, et lapsed kasvavad suureks ja lähevad oma elu peale, aga kui see käib nii äkki, siis selleks ma polnud lihtsalt valmis.
Väike Rasmus oli ka jube kurb, lausa silmad olid kuidagi niiskesse kohta sattunud.
Kui Roll kohale jõudis oli rõõmu taevani.
Olen praegu Põlva Päevakeskuses, ootan oma tundi kuna saan tervishoiu kabinetti , kõik Miksu vallast pidid minema.
Küsisin päevakeskuse juhataja käest, et kas tal lapsed terved, mees alles- see sai mu peale kurjaks , et nii ei küsita.
Ju siis on miskit halvasti, muidu oleks ikka naljast aru saanud.
Või mõni lihtsalt ei saagi millestki aru, mõtleb et kõik on pahatahtlikud ja haiglaselt uudishimulikud. Mina ei ole aga seda silti osanud endale otsa ette veel kinnitada, ja ega keegi ikka ei usuks ka, kes uskuda ei taha
Ise elan ikka parimate aegade ootuses- esimesest septembrist vaba tüdruk.
Töökohta pole keegi veel pakkunud, aga loodan ikka, et kui üks uks suletakse avaneb uus ja parem.
Muidu on ikka kõik hästi- hing sees, lapsed terved mees alles.
Igatsen laste järele, kes suures linnas aga igal asjal on ka kaks otsa mõnel rohkem
Vaatasin hommikul aida pööningule selle pilguga, et kas saaks sinna õdusat tuba lastele teha , kus saaks suvel mõnusalt magada.Veidi kobistamist, siis tuleb välja küll, koju jõuan siis hakkan tegutsema.
Nüüd lähen kohvikusse, toidulõhnad tulevad sealt juba tapvad
Hommikul ei söönud, reisiärevus oli sees, nüüd on pingelangus ja nuusuti on kuidagi liialt erk.

Püüan enesele juba üsna jupp aega selgeks teha

et, kõik rumalad mõtted, mis pähe tulevad pole
õiged
Prügihunnik on aia ääres ja ma ei saa ega saa prügikasti Põlvast ära toodud, sest koguaeg on mingi kamm
Reedel oleks Põlva asja ja siis saaks selle prügikasti mure kaelast ära, aga autot ei saa ega saa korda, sest mu kallim üksi ei saa remonditud, mina kõiki asju ei oska ja ega jõua seal auto all roomata. Roll aga eelistab pigem lamada võõras elamises tolmuse vaiba peal (ise on kodutolmule allergiline astmaatik) kui tulla koju ja olla oma kenas kodus ning aidata veidi isa.
Asulas kus kunagi elasin , oli üks vanem daam, keda kõik lapsed kartsid ja rahvas rääkis, et ta oma lapsed ka ei taha koju tulla, sest ta on nii õel inimene.
Hetketi tunnen end nüüd sellise maha jätud õela vanamoorina.
Kõnnin hommikuti õunaaias, puud on juba õuna ja prnipunnides, maasikad punetavad peenardes, tomatid õitsevad kasvuhoones, muru on nii mõnusalt roheline, et vaadate valus on, aga pole kedagi kellega seda ilu jagada. Külmkapp on süüa täis, kuid sööjad on kuskil parimatel jahimaadel.
Mu armsad sõbrad on kõik kas surnud või välismaal ning räpinlased songivad poolte öödeni aiamaadel ja peale seda pole neil ei tahtmist ega jaksu kellegagi suhelda.
Istun tihti söögiitoas diivanil, kust avaneb vaade rohelusse , mis meenutab filmi "Väike imeline aed", hinges valutav igatsus, sest värava taha saabuvatest bussidest väljuvatel reisijatel pole kellelgi asja mu aeda ....

jamakene küll

Olen mitu aastat tahtnud minna ratastooli tantsu tegema
Kord polnud oma tooli, kord polnud raha ja kord ma ei teadnud kuna see värk toimub.
Nüüd on tool ja nüüd on ka veidi raha, aga mingi kamm on kogu aeg vahel.
Kord ei saa kedagi kätte , kes sellega tegelevad ja kord öeldakse, et tule sügisel
Mingi jama on!!!!!
Eelmine kevad oli ikka sama jutt, et oi ära tule, et tule sügisel,
küll me sulle siis ütleme, kui asi uuesti algab.
Ja ei öeldud ja nüüd siss jälle sääne jutt
nomaitea mis värk siis on
Huvitav, kas mind visataks välja kui kohale end vean

Kodused ütlevad, et ära siis topi ennast , kui sind ei taheta
Kas olen vist mingi tümikas, et aru ei taha saada, kui mind ei taheta punti
AGA MINA TAHAN TANTSIDA!!!!!!!!!!!!
MIND EI HUVITA SEE PUNDITAMINE
Olen talv otsa ja kevade veel otsa järjepanu enamasti toas kükitanud
AAITAB JUBA SEST KÜKITAMISEST!!!

täna õhtul

Sain üle hulga aja rääkida läbi skybi oma armsa sõbrakesega, kes elab Soomes, panin tema auks üles siia bloggi mõned oma vanad ja uued luuletused.

Viimasel ajal ongi tunne, et kõik mu sõbrad on kas surnud või välismaal
ja kui kohtan fantastilisi inimesi, sõbrunen, saan tuttavaks, mõne aja pärast on nad surnud vähki..
Mees ütleb, et olen nõid, aga mina arvan, et lihtsalt liiga head inimesed kannatavadki kõik oma valu oma ihusse vähiks. Eile kohtusin vahva vanaemaga, kes oli mulle eelmiseks sünnaks teinud imeilusa punutud tordikarbi, tema silmis helendas ikka see imeline tuluke, mis mind esimesel kohtumisel lummas , aga keha oli vähist niiiiiiiiiiii pisikeks räsitud. Ma polnud teda peaaegu terve aasta näinud

Oleksin tahtnud teda tohutult kallistada, aga ei julenud, mõtlesin et äkki heidutan ta päris ära

Küsisin vaid, kas võin talle koju helistada, andsin talle peale koju jõudmist veel aega lõõtsutamiseks paar tundi ja siis helistasin.

Oli meeleolukas ja mõnus vestlus aga hinges valutas üks väike kripeldaja, kes koputas, koputas, koputas-

inimene, su aeg siin maa peal on nii üürike, ole ometi mõnus….

Viimasel ajal on jama sellega, et ma ei oska vist lapsi lahti lasta

Isegi ei tea, mis kõik mind kurvastab

Arvatavasti teeb mind see töökaotuse jama ka kuidagi hellaks

Arvan, et kui lapsed mu juurest paaniliselt ära tormata tahavad, et selle pärast et olen nii halb ema, kelle juurest tulebki jalga lasta

Muretsesin ju selle kodu just mõeldes lastele, kus peaks olema mõnus olla, pole mul siin tohutut kartulimaad ega meeletuid kasvuhooneid, mille eest hoolitsema peab

Kaks lillepeenart, üks pisike kasvuhoone ja muru.

Aga lapsed on kõik laiali ja mina üksi suures majas. Närin seda muru „sulle- mulle“ niidukiga ja istun söögitoas, igatsedes bussijaama poole vahtides. See on "sulle- mulle" on siuke niiduk, millel pole muud mootorit, kui sinu enda käed ja jalad ning rataste küljes on mingid lõikuri taolised asjad. Kui siis heinad ei taha alla anda sellele, et sa neid lõigata tahad, siis tõmbad jälle tagasi ja nühid kui nüri elukas edasi ja tagasi, siis naca edasi ja jälle tagasi.

Täna hommikul käisin paar tiiru selle „sulle- mullega“ oma platsi peal (meil on poistega platsid ära jagatud) ja koperdasin tuppa lõõtsutama , selja taha jäi mingi jupati näritud radade rida, aga võhm sai otsa ja kassiahastus tükkis hõlma alla.

Praegu magab mu tubades matkast surmani väsinud kaks mehehakatist hambad laiali.

Väikevend tõi oma klassivenna ka rattamatkalt meile.

Mees on oma ema juures auto all, pean vist oma kondid sinna vedama , muidu ei saa iialgi seda autot valmis.

Roland põrutas minema.

Isegi oleks läinud A- ühma kontserdile ja karanud seal ja näppu visanud, aga kuda sa sinna teismeliste vahele lähed oma suure kõhu ja karguga

Kui saaks kellelegi oma suure kõhu ja lombaka jala ära anda, paneks naha selga , istuks kirsipunasesse sapakasse ja põrutaks ei tea kuhu.

Kui meel ennast ära heitma hakkas, siis sõin veel Rolandi omleti ka südame täiega( või tühjusega vist rohkem ) ära, mis polnud sugugi dieettoit
Kui inimene, kes sööb kõik ära, mis koledasti ei haise ja hamba all vastu ei karju, jätab mu võrratu omleti söömata, siis on ta kas haige või ma ei tea , mis siis viga on.

Ju ta kartis, et seisan uksele ette oma üüratu kehaga ja ei lase teda linna kontserdile

Ma ka ei tea, mis ta arvas, aga tuba on tühi ja kurbus kolistab mu ajudes kolladi koll.

Võtan oma kokkuka ja lähen linna peale inimesi ehmatama, laudlina kaelas.

Päike vist enam nii väga ei paista võib laudlina täna õhtul koju jätta

Mingi arsti moodi tark inimene ütles, et hästi hea on , kui ma päikse eest hoian end

Ma siis püüan, kuna siin Räpinas pole mingit sellist kanga või riide poodi, kus müüdaks pitsilist jakki või ponšot, käin ringi laudlina kaelas.

Ehk on see elupüsimine, siis veidi kergem ja ma pole selline vastik ärrituja ja pole need silmad ka nii märja koha peal kogu aeg, kui end rohkem hoian ja endast rohkem hoolin

Lähen luban endale puhkuse puhul ühe kena kala prae pubis

Käisin eile Taevaskojas

Sõbrans helistas hommikupoolikul, et lähme end tuulutama , tema poolt auto , minul oli vaid jalad kõhu alt vaja välja ajada ja end väravast sõidukisse vedada. Läksime Riinaga lausa eufooriasse- mõtle saame kodusest tohuvabohust( eksamipalavik, lapse lapid, tiinekate kisa jne) loodusesse. Haarasime asju siit ja sealt kaasa, et piknikul oleks kõik olemas, hüplesime kui väikesed lapsed rõõmust. Tormi magas põrandal oma mängu vaibal kui inglike ja oli veidi kohkunud ning üllatunud näoga kui hakkasime teda turva hälli toppima.
Ühel hetkel oli "tõld" ees ja sõit läks lahti.

Loodus on ikka ullult mõnus kevadel, auto akent eriti lahti ei juletud hoida, sest üle 50 aastased inimesed (sõbrans ja ta õde)kartsid lapsele tuult peale lasta , seepärast autosõidu ajal kevade hingus ninna ei tikkunud. Aga mööda sõitsid erinevad puud, kellel olid küljes kui uued rohelised sõrmed.

Tahtsin nii väga Saesaare elektrijaamas ära käia, ma ei tea, mida ma seal näha lootsin

27 aasta eest elasid seal Kalmeri sõbrad, mälestus katked sest ajast on kuidagi eredad ja kaunid, veidi valusad ja samas ilusad.

Elektrijaam tol korral oli muuseum ja teisel poolel elati. Kalmeri sõbrad oli sellest kena pesa teinud, mõnusa alumise korruse kabineti, kus Kalmeriga ööbisime ja ülemise korruse köögi ja armsa magamistoa.

Ronisime nüüd sõbransiga , neljakuune Tormikene kaenlas ja mina oma küünarkepiga koperdades alla orgu järsust trepist, mis viis sinna elektrijaamani. See trepp oli kui tõeline taevatrepp tohutult järsk ja alt trepile vaadates pidi vaatama otse alt üles otsekui taevasse Sammaldunud ja lagunenud oli ta ka, rada oli küll sees, et käidud seda teed ikka hiljuti oli.

Poolel teel palusin sõbransi, et see päästaks mind mu kallist koormast, sest Tormi hakkas vigisema, kuna tal oli väga ebamugav rippuda vanaema süles, kellel oli äkki tohutu hirm lapse pillamise ees ja kukkumise kartus Kui alla jõudsime, ei leidnud ma enam midagi sellest, mis kaunites mälestustes oli . Elektrijaam möllas mörinal tööd teha ja korterist oli saanud purukspekstud akendega vare, isegi ahi oli visatud õuele kildudeks
Muidu oli Taevaskojas kõik nii ilus korras, jõudsime Saesaare elektrijaama õues ja ümbruses ära käia, kui hakkas kõvasti sadama. Vihmahoog rabas meid, siis kui olime jõudnud just end pingile jalgu puhkama sättida .Helvel, mu sõbransil oli kaasas mitu suurt kilekotti mille mässisime enestele ja imikule ümber. Samas ilmusid metsast välja ka Riina ja Helve õde, kes olid läinud lättele vee järele ja marssisime siis autosse tagasi. Sõitsime vihma eest ära Kiidjärvele. Kiidjärvel palusime luba teabe keskuse terrassil, kus oli laud ja toolid, einestada. See oli tõeliselt vahva piknik-

terrass rippus jõe kohal, mööda sõitsid kanuutajad, taamal paistis tohtu suur punastest tellistest vana veski, kõik haises mõnusast kevadisest õitsemisest.

Minu sõbrannad olid kaasa võtnud, kes liha, kes köögivilju, minul oli kaasas eelmisel päeval küpsetatud pikkpoiss ja pikniku nõudekomplekt. Jagasime oma toitu, nõusid ja jooki. Riina söötis oma Tormit rinnaga Tõeline idüll!!!

Tagasiteel oli teeääres tõeline maikellukeste väli. Helve pidas auto kinni ja korjas endale pundi looduslikku parfüümi, mina ahmisin seda kopsudesse, kahju oli neid katkuda, kodus akna all ka mõned juba õitsesid.

Koju jõudnult oli ikka silme ees midagi ilusat ja midagi valusat

Natuke

nutune on see kevad mul tänavaasta
Puud juba hakkavad isegi lehtima,
aga minu kehast oleks üle käind kui tsunami.
Mõni päev tundub, et hakkab nagu eluvaim tagasi tulema
Teine päev on selle eest topelt kehvem olla
meedikud ei oska midagi arvata, kunas see parem päev tuleb ja kas üldse kunagi tulebki

Aga rõõmu teeb see, et lapselaps on juba asjalikum
ja mul ei ole temaga enam nii raske toime tulla, kui alguses
mõnel ööl laseb ta meil juba magada
sedagi on päris palju
õuemuru on võilille vaiba all aga mul pole jaksu talle appi minna
tuttavad ja sõbrad kõnnivad ja sõidavad mu aiast mööda kael otsas viltu
sest kahjurõõm pidi olema kõige suurem rõõm
kõige uudishimulikumale olen tahtnud trepilt järele hõigata, et vaata no ette ka, mis sa mu aeda jõllitad, muidu sõidad ninuli
naabri aias pole aastaid midagi liigutatud ja praegu lokkab seal tõeline rohtla
see on omajagu iluski
kuid sellises hoolitsetud aedlinnas, kus elan hakkab iga ripakli asi hästi silma
olen poekäigu tretil sisse astunud mõne tuttava aeda, et veidi jalgu puhata , et jõuaks jõudsamalt koju
väike kadeduseuss teeb veidi nukraks, et mu aed pole nii korras kui mu tuttavatel on
aga siin ongi vist rebimine parima aia tiitli peale
seda ma ei taotle
mul on põhiline et väga üle pea ei kasva
ja perel ja minul oleks mõnus olla
iga väike poekäikgi väsitab nii ära , et vahel ei jaksa korraga voodissegi minna
õuemuru peabki vist paremaid aegu ootama, kui lastel kool läbi ja rohkem aega
ise proovin vist rohkem siis brigadiri mängida
panin aegunud saiapätsi ahju , vaja vaadata mis nägu on

muidu läheb kütte materjaliks ja siis on veidi kahju

keegi tõi hulga vana saia,

see on vaesel ajal toredaks abiks

igas päevas on mingi väike vahva rõõm
lähen seda nüüd nuusutama