Käisin teatris, pühapäeval.

Pidin minema sõbraga, ta oskas oma murtud sõrmele viga teha ja loobus. Teise sõbraga ei saanud me kokkuleppele ja ma ei teadnud, kas ta tuleb või mitte ja kutsusin tütre. Alguses oli tükk nagu ikka, stoori ja puha, ja lõppes kuidagi haruliselt. Tütar hiljem võttis asja paari sõnaga kokku ja mõtlesin, et mina nii otse öelda ei julgeks. Ehk olen ma nii rumal, et sügavaist taotlusist aru ei saanud?! Pärast etendust jalutasime kahekesi läbi kevadise õhtu ja Tartu .

Hommik oli kummaline, kes kiirustas tööle, kes kooli, mina eksitasin oma meest Tartu peale ära. Ma ei osanud seletada, kuidas sõita, sest mida mina näen, tema ei näe, kuigi oleme koos elanud veerandsada aastat. Mees ei märka asju, millega tal isiklikke kogemusi pole olnud. Lõpuks saime siis suure ringitamise ja seletamise peale kokku, ütlesin, et keeraku nüüd tagasi sealt, kus ta on ja sõitku linna poole tagasi. Mees küsis, et kaua ta sõidab linna poole, mina siis, et nii kaua kui kohtab mind. Seisin siis kõnniteeservale ja vehkisin oma piknikukorvi ja kübaraga, nagu muidu mind märgata ei annaks. Saime siis kokku, autos istus ontlik härra, ülikonnas ja lipsus. Ma juhatasin sujuvalt teda mööda linna ja maarjamõisa koridore, käisime ära oma käigud ja siirdusime linna. Tegime mingid ostud ja ootasime lapselast, isa tal ikka tõeline tigu. Lõpuks otsustasime ise lapsele järgi sõita, sest päev pole kumm mida venitada annab. Jõudsime kenasti ka Põlvasse enne kontori sulgemist, et mu reisi dokumendid kätte saada. Laps oli nii ülemeelik ja ülekeelik ja see kõik lõppes varahommikuse kõrvavaluga. Aitasin pojakest rohtude neelamisel ja magasime hommikul kenasti sisse. Lasteaed peab täna olema ka ilma meie poisita sest poole päeva pealt ei hakka me sinna minema ja vaatame, kuidas see tervis tänase päevaga käitub. Ootasin pikisilmi, et saan täna rahvakooli oma töid lõpetama, aga ma ei tea, kuidas see õnnestub, kui mudilane saatjaks. Aed rohetab ja õitseb, soe on veel õhuke, õhk tuuline Aga küll see soe ka tuleb. Püüame kuidagi pidžaamast vabaneda ja päeva toimetustesse sukelduda Olge terved

Täna

Ma käisin täna linnas Taaralinnas, ma käisin Sinuga käsikäes mööda Taaralinna. Oli kevad ja soe ja tuul, seal Taaralinnas.... Nüüd keskööl istun oma toas ja mõtlen päevale , linnas, kui käisime sinuga käsikäes, Taaralinnas....

Kus viga näed laita, seal tule ja aita, kui aidata ei jaksa, siis püüa mitte laita

Ma käisin külas. Olen seal ennegi käinud. Mind on seal külas käies alati häirinud sealse lapse tuba. Ma ei mäleta, et ma oleks märkust teinud selle toa kohta, aga mind ikka häirib see tuba. Ma magan alati seal külas olles selles toas. No pagan, kas selleks pingutati käia seitse aastat käia ülikoolis, et raha laotada igale poole põrandale ja selle otsas jalgadega sõkkuda!!! Tahan öösel vetsu minna, aga mul EI OLE KUHUGI jalga panna, iga ruutsentimeeter jalgealusest on külvatud täis legosid: imepisikesi ja suuremaid nuppe.

Neid legosid oli põrandal , riiulitel, laudadel, voodis ja voodi all… Pererahvas on mu vastu alati lahke ja kena olnud, aga viimane kord oli asi natuke nihkes. Korteri peremees ülbitses minuga + sellele, et mu magamiskoht orke täis oli . Ma ei tea, mis nad minust arvasid, aga ma koristasin selle lapse toa ära. Minu elupõhimõte on ikka olnud, et kus viga näed laita, seal tule ja aita, kui aidata ei jaksa, siis püüa mitte laita. Mul oli lihtsalt kahju selle perenaise rahast ja lapsest, kes selle kaose on tekitanud ja ei saa enam sellest jagu. Mitte väga põhjalikult aga nii, et sai astuda ja istuda. Alguses korralikult sorteerides, hiljem lihtsalt kühvli ja harjaga kokku pühkides. Ma ei hakanud rääkima, et miinu lapsepõlves oli mul üks karu ja nukk, aga kurb oli, et raha vedeleb maas. Igal sammul oli raha maitse suus;( Minu lastel ei olnud uhkeid mänguasju, legodest ei osanud nad unistadagi, õmblesin neile kaisukaid ja autosi ning kepphobuseid. Juu siis oli neil raske lapsepõlv??!!! Aga kas sellises orkidega kaetud toas on õnnelik lapsepõlv??!! Ma ei hakanud moraali lugema, aga koju tulleski süda valutas, et mis nii saab. Mu poeg oli ka seal külas ja küsis, mis asja ma teen võõra kohas. Ütlesin, et ma ei saa astuda, ta veel narris mind, et kas mul kodune tunne ei ole. Järgmisel päeva, kui kodus olin ja üks mu tütardest koju tuli , küsisin ,et mitu lego ta jala alla jäi, kui ta maja läbi oli kõndinud. Ta vahtis mind mõistmatu näoga ja vastas, et ei ühtki ja küsis, et aga miks pidi jääma. Mul on kodus tõesti heakorraga probleeme, ma lihtsalt ei jaksa teiste järelt koristada ja endagi teenindamine on tihti raske, kui tervis mind maha tükib jätma. Ma saan aru küll, et ma ei pea teiste muresid enda kaela võtma, aga kurvastab ikka. Tavalisel hakkasin ma laste tubade kallal norima alles siis, kui enda ära olin koristanud;)))). Peaksin vist hakkama oma majale kevadist suurpuhastust tegema;))))) Inglid!!! Marss mu juurde tagasi, mul on jõudu ja kaitset vaja!!!!

Eile käisin jälle keraaamika töötoas ja ma oleks teinud seal tööd veel ja veel, sest nii palju tahaks teha. Jaks sai otsa ja kõndisin enne tunni lõppu minema.

Olen oma kehva olemisega närvihaigeks muutunud. Eile tahtsin keeraamika tunnis mitu korda plahvatada Üldse ei suuda ma enam keskenduda, kui inimesed ronivad üle minu, trügivad mu kohal, teevad märkusi, seisavad mu töö kohal ja selja taga. Keegi hakkas mulle ütlema, et tee nii ja naa. Küsisin, et kas ja kui palju ta õppinud on savitööd, et ta oskab mind suunata. Ei tea, kas ma olin ka küllalt viisakas, aga ma sisemiselt täiesti vahutasin. Ta vastas, et pole üldse õppinud. Püüdsin rahulikuks jääda ja küsisin õpetajalt üle, mis tema arvab , et kas ma tõesti pean tegama nii ja naa.Tema nii ei arvanud;) Täna hommikul, kui ärkasin , mõtlesin juba, et mida ma tahaks kõik keraamikas teha. Eile sai midagi mu plaanidest, mis mõtetes ammu keerelnud,realiseeritud, aga palju jäi ka tegemata Ei jõua ära oodata järgmist nädalat, et saaks jälle keraamika töötuppa. Kui välja arvate mõed segavad faktorid, siis seal unustan ma kõik, töö on nii põnev, inspireeriv ja mõnus. Samas tahaks ikka minna siis nokitsema, kui teisi ei ole. Niimoodi omaette ja vaikuses, et pole sagijaid ja näpuga näitajaid. Kodus aga on nii palju tegemata töid ja jaksu ei ole Keraamikas ka, et kui kohale jõuan, on võhm väljas, nokitsen midagi ja siis ühel hetkel tunnen, et no pole jõudu. Käed ei kuula sõna, närv on must...

Auto on ka kodus pukkide otsas, kelgutan siis mööda linna, kui paravoss ;)

Eile poes käies oli tunne, et kas mul on kopsupõletik või saan ma varsti infarkit, no nii halb ja raske on koguaeg olla. Sõbrad ikka tahavad aidata: kes soovitab mitte süüa piimatooteid, kes liha, kes keelab süüa õhtul peale kuut. Kui ma ikka töötan õhtust kella kuuest kuni südaööni, siis kuuest alates näljas olla kuni hommikul kella üheksani, pole ikka hea tunne. Kell 10 õhtul teen ikka väikese eine, sest muidu ma sinna arvuti taha nõrken. Kui siis kell 1 öösel magama saan, ongi kolm tundi enna magaminekut eine olnud. Teen oma tublile automehhaanikule kohvi ja võtan rõõmuga vastu uue päeva. Olge terved!!! pildid pärit siit http://voyag.blogspot.com/2005/10/ratastega-soome-kelk.html http://www.google.ee/imgres?um=1&hl=et&client=firefox-a&rls=org.mozilla:en-US:official&biw=1152&bih=721&tbm=isch&tbnid=AOep1w5RtcAToM:&imgrefurl=http://opel.bantid.org/foorum/viewtopic.php%3Fp%3D9485%26sid%3D25531000af94942ea6df91a09e520085&docid=YEGx5NKZfYJ_vM&imgurl=http://img708.imageshack.us/img708/4372/dsc00175qi.jpg&w=640&h=480&ei=fd6YT9n5G46V0QWPqND2BQ&zoom=1&iact=hc&vpx=152&vpy=41&dur=85&hovh=194&hovw=259&tx=76&ty=87&sig=105871928382510074422&page=3&tbnh=163&tbnw=243&start=28&ndsp=16&ved=1t:429,r:4,s:28,i:138

oeh

Sain aasta vanemaks , aga mu kaitseinglid ikka passivad põõsa taga ja ei tule ega tule mu ligi tagasi;)
Olemine on ikka raskevõitu ja kurnav.
Mõtsin , et käin ujumas, et siis läheb paremaks.
Mu reisikaaslaste hulgas oli inimene, kelle negatiivsus ja pahatahtlikkus tegi mind lausa kurjaks ja veel haigemaks. Küll ta kommenteeris teravalt tänaval liiklejaid, küll oli ütlemist ühe ja teise inimese suhtes.
Kas olen haigusest nii kurnatud , et naljasoon on mind maha jätnud, aga tema kurjad naljad eile mulle peale ei läinud
Basseinis ka virutas ikka möödaminnes teisi nuudliga vastu pead.
Muidu oli basseinis mõnus, hõljusin rõõmsalt ringi oma õhkõrna ja kerge kehaga ;) ja hoidsin oma sõbraga omaette ning „naljanina“ nuudlihoobi eest basseini keskele.
Ihkasin peale basseiniskäiku vaid sooja toa sängi rüppe, aga üks ja teine asjalugu segas mu plaane.
Tundsin, et olen muutunud pahuraks ja kiuslikuks vanainimeseks
Lõpuks kui kõik kodused ka rahu jäid ja magama keerasid, oli uue päeva number juba kukkunud ja minul unetus lisaks köhatamisele ja raskele olekule kallal.
Põssutan siin öös ja ei leia asu.
Olen magatanud läbi kõik elamise magamisasemed , aga ükski ei ole mu ihuperi.
Vaatan netist posu ilusaid pilte, teen sooja piima ja püüan oma keha magama panna
Homme tuleb parem päev?!
Olge terved!!!