Thursday, April 26, 2012

Kus viga näed laita, seal tule ja aita, kui aidata ei jaksa, siis püüa mitte laita

Ma käisin külas. Olen seal ennegi käinud. Mind on seal külas käies alati häirinud sealse lapse tuba. Ma ei mäleta, et ma oleks märkust teinud selle toa kohta, aga mind ikka häirib see tuba. Ma magan alati seal külas olles selles toas. No pagan, kas selleks pingutati käia seitse aastat käia ülikoolis, et raha laotada igale poole põrandale ja selle otsas jalgadega sõkkuda!!! Tahan öösel vetsu minna, aga mul EI OLE KUHUGI jalga panna, iga ruutsentimeeter jalgealusest on külvatud täis legosid: imepisikesi ja suuremaid nuppe.
Neid legosid oli põrandal , riiulitel, laudadel, voodis ja voodi all… Pererahvas on mu vastu alati lahke ja kena olnud, aga viimane kord oli asi natuke nihkes. Korteri peremees ülbitses minuga + sellele, et mu magamiskoht orke täis oli . Ma ei tea, mis nad minust arvasid, aga ma koristasin selle lapse toa ära. Minu elupõhimõte on ikka olnud, et kus viga näed laita, seal tule ja aita, kui aidata ei jaksa, siis püüa mitte laita. Mul oli lihtsalt kahju selle perenaise rahast ja lapsest, kes selle kaose on tekitanud ja ei saa enam sellest jagu. Mitte väga põhjalikult aga nii, et sai astuda ja istuda. Alguses korralikult sorteerides, hiljem lihtsalt kühvli ja harjaga kokku pühkides. Ma ei hakanud rääkima, et miinu lapsepõlves oli mul üks karu ja nukk, aga kurb oli, et raha vedeleb maas. Igal sammul oli raha maitse suus;( Minu lastel ei olnud uhkeid mänguasju, legodest ei osanud nad unistadagi, õmblesin neile kaisukaid ja autosi ning kepphobuseid. Juu siis oli neil raske lapsepõlv??!!! Aga kas sellises orkidega kaetud toas on õnnelik lapsepõlv??!! Ma ei hakanud moraali lugema, aga koju tulleski süda valutas, et mis nii saab. Mu poeg oli ka seal külas ja küsis, mis asja ma teen võõra kohas. Ütlesin, et ma ei saa astuda, ta veel narris mind, et kas mul kodune tunne ei ole. Järgmisel päeva, kui kodus olin ja üks mu tütardest koju tuli , küsisin ,et mitu lego ta jala alla jäi, kui ta maja läbi oli kõndinud. Ta vahtis mind mõistmatu näoga ja vastas, et ei ühtki ja küsis, et aga miks pidi jääma. Mul on kodus tõesti heakorraga probleeme, ma lihtsalt ei jaksa teiste järelt koristada ja endagi teenindamine on tihti raske, kui tervis mind maha tükib jätma. Ma saan aru küll, et ma ei pea teiste muresid enda kaela võtma, aga kurvastab ikka. Tavalisel hakkasin ma laste tubade kallal norima alles siis, kui enda ära olin koristanud;)))). Peaksin vist hakkama oma majale kevadist suurpuhastust tegema;))))) Inglid!!! Marss mu juurde tagasi, mul on jõudu ja kaitset vaja!!!!

5 comments:

EnnQ said...

Tegelikult on inglid pisikesed murjamid, mis tiibu sahistades katsuvad tuju tõsta. Ei nad marsi ühti ega põrista trummi ja puhu pasunaid. Nii et võta vähehaaval ette ja toimeta rutiinseid kevadtoimetusi. Ja ümise lapsepõlve lugusid... Kas kavatsed suveks jälle kitse niitma paluda, sa nokid nagunii maltsa ja nõgesed ära. Kits nagunii põlgab neid vitamiine ;)

joanamari said...

kitse ei tule, sest ta käis mul ülejõu ja mehed enam ei tahtnud temaga maid jagada
eelmise aasta kits on ehk ka ammu mõnusate praadidena kõige looja teed läinud

sille said...

Mul on ka vehel lastega peredes tulnud tahtmine koristada. Ja olen end siis hammastega tooli küljes kinni hoidnud, et mitte koristama hakata. Iga pere kasvatab omad lapsed ise. :)
Ja ma kahtlustan, et kui minu lapsed väiksed olid, siis oli nende tuba sageli samas seisus. Neil oli samuti palju legosid ja igal õhtul kokku küll ei korjatud. :)

Aga kui see pererahvas Su vastu ebaviisakas on, miks Sa üldse sinna ööbima lähed?

Emmeliina said...

Seda viimast tahtsin minagi küsida, aga Sille võttis sõnad suust.
Meie nooremate poegade (nüüd 25 ja 23) legodega ja mudelautodega mängivad nüüd kõik lapselapsed. Vanaema ja vanaisa juures. Ja vaatavad vanu lasteraamatuid.
Arvan, et mänguasjade hoidmine on osa kodukultuurist.

joanamari said...

perenaine on seal alati lahke, aga peremees on seal uus ja tema lastetuba tükib kas lonkama, või ta proovib oma ülbusega oma liiga ranget latetuba varjata ;)
küsisin oma laste käest, et kuidas oli, kui nad väikesed olid

üks ütles, et legosid polnud, mida laiali loopida
teine ütles, et ei lubatud asju laiali jätta
kolmas ütles, et olen ise olnud samasugaune, liiga leebe ema, mis teisi kritiseerin
neljas ütles, et polnudki mänguasju, mida loopida
minu ema ikka alai kiitis, kuidas oma asju hoian, et raamatud on nii puhtad nagu poest toodud, kuigi lugesin palju ja tihti tegin ka seda teki all ;)
mänguasju mul eriti polnudki, iga asjake oli kulla hinnaga
ema oli mul hirmus range, kui kohe ma kasku ei täitnud, läks asi füüsiliseks
ise ma sellist kasvatusviisi ei poolda, aga kui lapsed väikesed olid, tükkisin ema moodi autoritaarne eit olema, hommikusöögi laudagi ei lubanud lapsi enne, kui neil juuksed kammitud, voodi tehtud, riided seljas
tüdrukud tükkisid poiste eest ära tegema, et ruttu saada ;)
nüüd kui nad suured on ja koju tulevad, tükivad mulle moraali lugema , et miks üks nii ja teine naa
;)
keelavad mulle ka pidžaamas hommikulauda tulemist ;)))