Oeh, kuidas sai pühade ajal söödud

Oeh, kuidas sai  palju vaeva nähtud selle valmistamisega.

Ja   nüüd oleme nii haiged sest söömisest.

Mida sa  edvistad, et sul oli palju süüa.

Mul ole kunagi nii palju süüa, et ma saaksin end haigeks süüa.

Olen kogu aeg pidanud lugema vorste ja leivaviile, et kõigile jaguks.

Sa oled ise süüdi.

Kui sul pole süüa ja su lastel.

Miks sa aiavilja ei kasvatanud.

Miks sa sisse ei teinud konserve.

Mida sa lehmatasid terve suve, et sul polnud midagi!!!!!

Mida ma siis lehmatasin?!

Olin  24/7 lastekarjas, 10 -12 tundi tööl.

Siis tulin koju, kütsin, keetsin, koristasin…

Laupäeval panin  varahommikul tule pliidi alla, pajad veega pliidile…

Kaks  poolautomaat pesumasinat tööle ja terve nädalavahetus oli  sisustatud.

Pliidi alla tuli, masinad töösse, hommikust õhtuni tõstsin pesu ühest masinast teise+ lastele süüa, õpetusi ja juhatusi ja elamise üldkord.

Terve nädal kuivatasin ja laupäeval hakkas uus ring.

Miks ma konserve ei teinud?!

Millest?!

Marju õunu mul polnud.

Juurikad, mis kasvasid aiamaal, said kohe otsa, kui nad valmis said, kui keegi neid ära ei varastanud või pooltoorelt laiali ei pildunud..

Ise  oleks istunud konservi sisse?!

Palk oli imepisike, jagus vaevalt maksudeks ja igapäevaseks toiduks.

Ma olin süüdi, et sünnitasin hulga lapsi?!

Õmblesin külale kartuli ja liha eest.

Õmblesin lastele, endale…

Midagi  pidi ju selga panema…

Midagi pidi ju sööma.

Miks sa tahad oma  tütardest teha mingeid erilisi printsesse?!

Aga nad olidki mu printsessid!

Miks su lapselapsel pikad juuksed on?!

Käärid kätte ja  maha!!!!

Miks ma peaks?!

Miks sul kartulimaa söödis?!

Miks sul kasvuhoonet pole?!

Kes mul seda siis teeks?!

Läheb rooman seal vagude vahel?!

Ise oled süüdi, et ei saa, mis sa sööd nii palju, et nii paks oled.

Vot kaevad maad, siis kaob kõht ka ära.

Ah liigesed haiged..

Mida sa siis sööd ja magad, et nii paks oled.

Appikene!!!!

Teen  mis suudan, paari tunni kaupa, teen nii kaua kui nõrkema hakkan, valust ja väsimusest.

Siis puhkan tunnike ja pusin edasi.

Ma ei hakka oma lapsi koju kamandama, et tehke maad, tehke kasvuhoone, et emme saaks  põllunaist mängida, nii nagu teised.

Saaks siis kuidagi selle põllu maha tehtud.

Siis oleks häda et ei jõua rohida.

Ei jõua kasta.

Ma teen ikka seda, mis  kondile sobiv on.

Kuidas sa siis saad.

Ostan poest .

Kui raha ei ole, siis ei osta.

Ja ei saa hädaldada, et oi kui palju ma sõin, justkui kiideldes, näed mul on ja sul ei ole.

Elage oma elu nagu oskate ja ärge toppige oma  malle teistele kaela.

Nagu  mu mees ütleb, et oma kloostri kommetega võõrasse kloostrisse ei minda.

Mulle väga ei meeldi, kuidas inimesed tänapäeval riides käivad, pekid kõik näha ja kui pekke ei ole, siis kitsa pesuga  kõik ihu kinni nööritud kui sink.

Ma ei lähe kellelegi juurde, et miks sa nii ja nii riides käid.

Kui ei meeldi, ei vaata ja kui midagi ilusat näen, kindlasti kiidan.

Elu  on imeline, maailm on põnev ja iga päev on kingitus.

Ahmisin  pühade ajal endas kõike seda ilusat, mis telest näidati: muusikat, tantsu filme, et minna tantsides läbi elu ja naeratada.

Olge terved, elage ise ja laske teistel ka elada.

Seda aastat

 juba mitmes päev ja täna juba nagu tavaliselt ikka äratus 4.45

Kui olin siis tublist mitu tundi tööd teinud ja söögipausi  pidama hakkasin, tegin lahti televiisori.

Ja mida ma näen, „Setod“

Sättisin end siis kohvi tassiga teleka ette, kaasa mõtlema ja kaasa elama Õiega.

Tekkis äratundmisrõõm ja natuke kurbust ka, et kõik mis  Õie välja ütles, olen mina ammu mõelnud.

20 aasta eest, kui see seto kuningriigi päeva pidamine algas, võtsin  minagi õhinal osa.

Alguses oli see kõik tore ja mõnus vaheldus halli ja raskesse argipäeva, koosolemine rahvaga, kokkusaamine tuttavate ja kaugelelavate sõprade ja sugulastega.

Ühel hetkel oli aga kuidagi jube jama,  kui läksin kohale seto riietes, olin kui mitme surve all. Oma rahvas võttis õiguse kritiseerida, pahaks panna ja  isegi tülitada füüsiliselt.

Mõnikord kargas mõni  ennast setoks pidav mitte väga puhaste kätega mu raskelt puhtaks saanud linikut näppima sättima või midagi muud sikutama.

Elasin ju majas, kus vesi oli pruun ja roostene, pidin tassima teise maja juurest kaugest kaevust vee, et saada pesta oma riideid, hulga laste kõrvalt leidsin aega ehtida ennast ja välja minna kodust.

Ja üldse olin kohkunud, et kuidas võõras inimene leiab õiguse teise riietesse end toppida.

Nüüd saan aru, et omad tundsid survet näidata end parimast küljest ja võõrastele olin kui tsirkuse ahv,  keda kõik pildistasid ja vahtisid.

Kui läksin  ilma rahvariieteta, küsiti mu käest pileti raha .

Andsin siis korra oma laste söögi raha ära, et ei peaks pelgama, et keegi mu rõivaid arvustab, filmib või pildistab.

Mis ma siis sain selle eest, et ma sel päeval lastele süüa osta ei saanud?!

Polnud enam seda mõnusat pidu oma rahvaga.

Järgmised korrad ma enam ei läinudki, vaatasin eemalt- pärast pilte ja  artikleid.

Ükskord võtsin riided kirstust välja, pesin triikisin ja korrastasin…

Kaesin neid puu peal ja panin tagasi.

Mõtlesin , et kas ma olen nii edev, et lähen ennast näitama ja nii kange et enda eest väljas olla?!

Sügisel harutasin liniku üles, et anda talle uut välimust ja ilu, kokku pole   teda õmmelnudki, ei ole stiimulit.

Tunnen end kui lävel, ei ole oma ega ole võõras.

Samas on jälle nii tore, kui mantli alt kitasniku saba  linnas käies paistab ja keegi  juurde tuleb ja rääkima hakkab, et tema ema kandis ka sellist ja keegi ära tunneb, et see on  setu seelik ning soovib teada saada rohkem  kui ta teab setu riietest.

Saan anda edasi oma teadmisi selles osas.

Tahtsin kunagi  teha uut  seto kostüümi ja uurisin ikka hoolega  muuseumist ja  vanade memmede ning muude teadjate käest, kuidas neid riideid valmistati, mida ja kuidas ning millega midagi kanti.

Vaatan alati saateid, kus on juttu setodest ja setodega, need on inimesed mu kõrvalt ja mu lähedalt

Elan siin juba  täpselt poole oma elust, 17 aastat päris setomaal ja  viimased 10 setomaa serval.

Alguses kui ma ära kolisin setust, oli tunne, et ma ei taha setodest ega setomaast midagi  teada.

Aga see pole õige. Nüüd kõrvaltvaatajana tean, et need olid  ühe konkreetse koha kohalikud sisemured, mille hammasrataste vahel mind kisti ja minu isikuga pole sel midagi pistmist. Mind ikka väga puudutab tegelikult see koht ja see rahvas kelle keskel ma elan.

Aitäh Õie, et võtsid julguse olla  pildil, mõelda mõtteid ja neid edasi anda!

Oi kuidas ma siia koju seekord igatsesin.

Oma tuppa oma voodi  nagu jumalast mind loodi.

Hommikust saati on kuidagi hõre olemine olnud.

Enne Tallinn - Saatse bussile minekut  hakkas nii iiveldama, et hirmus. Rüüpasin aga vett ja püüdsin kuidagi olla.

Kohtasin Tallinna bussijaama kohvikus oma noorepõlve peikat, kes vaeseke   nägi välja kui kodutu, minu pilgu peale hakkas ta kammiga ja suure hoolega oma habet kammima, aga aru polnud küll saada, et ta oleks mind ära tundnud. Jätsin selle vanamehe nässi sinna bussijama arvama, et naised teda ikka vaatavad veel ja tormasin inva vetsu otsima. Ühingu kaaslane andis telefonis nõu, kuidas saab sinna. Leidsin  vetsu üles, võtsin taskust telefoni ja hakkasin siis turvamehele helistama, et ta mulle ukse avaks ja mis ma näen, mu  äsjaostetud bussi pilet lendab taskust välja ja hakkab mööda bussijaama  sillutist ringi tormama tuules. Virutasin piletile kargu peale ja seisin siis nagu kinnikiilutud  vetsu ukse ees, teine käsi oli kottiga kinni ja karku üles tõsta ei saanud, siis oleks pilet minema lennanud. Kui turvamees saabus ust avama, seisin  vastu ust surutult ja hädaldasin, et mind on vaja aidata. Turvamees naeris, et nüüd saab mulle  ka lisaks ukse avamisele pileti anda.

Bussijuhid olid ka seekord toredad, et tõid mu koju  kenasti, sõitsid nii, et  mul polnud seekord vaja oma elunatukese pärast hirmu tunda. Surusin põlved vastu eesistet, selja sügavale seljatoe sisse ning pistsin kaelapadja kaela, kuhu on kirjutatud maga kaineks. :)

 Pigistasin  silmad kinni ja kojusõit võis alata. Vahepeal ilmus bussi nokastunud naisterahvas, kel alkohol oli mõistuse ja meeled hämardanud, aga kainete teekaslaste abiga sai ta  sokutatud õiges peatuses  bussiuksest välja, kus õnneks oldi talle vastu tuldud. Tartus pidi ümber istuma, see õnnestus enam vähem, kuigi bussitrepist alla laskudes oli  seljatagusel reisijal väljumisega nii kiire , et pidi mu mantlisabale astuma nii, et ma hetkeks  tundsin, et nüüd prantsatan kõhuli.   Sain teise bussi lõpuks ja surusin end jälle istmesse ja oma kaelapadja embusesse, mille üks tark tüdruk oli kaasa sokutanud.

Kodu oli oma koha peal ja rõõmustas mind oma  mõnusa segadusega.

Maja oli mitu päeva  olnud meeste päralt.

Vanaisa oli jäänud poistega koju,  poisid aga oskasid vahepeal ka  kõik viiruse kütke jääda ja olid vist arvanud,  et  olen prügikastid kodust kaasa võtnud pealinna  kaasa ning  nad vaesekesed pidid kõik  tühjad pakendid ja muud prahid   mööda söögilauda laiali laotama.

Nii haiged ka  kohe, et  puhtaid nõusid said kapist juurde võtta aga määrdunutega ei jaksanud midagi muud ette võtta, kui  kokku kuhjata või ühtlaselt laiali laotada.

Täna ma ei hakka end vaevama ei  õiendamise ega  tuhkatriinu mängimisega, korjasin prügi laualt kokku ja mustad nõud kööki, homme siis teen kui jaksan.

Kui aga mu jaks homseks tagasi ei tule, vingun kellegi kallal niikaua, kui tal  vingumürgitus tuleb ja nõud ära peseb või meelitan kedagi millegagi.

Praegu olen voodiloom ja tänan, et on tuba soe ja mul on koht kuhu oma vaevatud ihu sirakile visata :)

Olge terved ja ilusat aasta lõppu!!

Olen pealinnas

Oi kuidas  ma ei tahtnud siia tulla.

Alles eelmine nädal sai käidud, 10 tundi hirmu ja piina edasi-tagasi sõitmisega. Staažikad  bussijuhid arvavad, et kui nad on selle juhtimise tööga  aastaid tegelenud, siis on neil mingi eriline õigus sõita nagu  ralliässad. Kurve võtta suure hooga, kiirendada, kui hullud ja iga takistuse ees siis järsku pidurdada. Tagasi sõites olin hirmul, et kui ma küll eluga pääsen, siis istmelt ma maha pudisen suure  loopimise peale ja arvasin, et kaasa antud tordist on jäänud lõpuks järele vaid tordimaitseline puder. Natuke rohkem kui vaja oli tort raputada saanud, aga oli päris tordi nägu. Nädala aega põdesin seda reisi ja täna  alustasin jälle pealinna poole sõitu, lubasin oma ühingu esinaisele, et ikka tulen.

Üle ootuste kenasti sain kohale, tänased bussijuhid olid tublid ja viisakad sõitjad, ei võtnud liiga lühikesi pikivahesid ega tormand kohalt kui möirapullid.

Sõitsid ringi, kui õrna koormaga, läbides kenasti  Räpina ja Tallinna vahel kõik suuremad ja tähtsamad asulad.

Tallinnas pusserdasin ma tasulise vetsu tehnikaimega, kui naised helistasid ja palusid mul R-kioski juurde minna, et sealt siis koos koosviibimisele sõita.

Kohvikus lasime serveeritul hea maitsta ja juttu jagus kauemaks, äkki hakkas kõigil kiire. Sain  minagi varsti minema rõõmsalt äsja saadud pross rinnas,

 kui nüüd homme ka normaalne bussijuht  juhtub  olema siis võib teinegi kord pealinna enda vedada.

Vabandan väga kõigi ees, kellele mul kinki ei jagunud, teinekord olen paremini ettevalmistunud, kes lähemal oli ja  head nägu oskas teha, see ka mu kingiga koju rändas.

Olge terved ja veetke aasta viimased päevad mõnusalt ning varsti saab ka head uut aastat soovida.

Eile oli 11.detsember

Meenub ikka ja jälle üks  kauge maikuu hommik, kui lasteaia lävel üks tilluke tüdrukutirts, ise hoogsalt end üleriietest vabastades, hõikas üle lasteaia, et tema issil oli eile sünnipäev. Lasteaednikud  aga vaatasid mind arusaamatu pilguga, üks veel kutsus mind nurga taha, et  tüdruku isa pidi ju surnud olema, mis nüüd  siis toimub. Midagi ei toimu, pidasime jah sünnipäeva,  sünniaastapäeva, küünalde ja tordiga. Minul ongi  kombeks katta lähedaste  sünniaastapäeval katta pidulikult laud ja süüa kalli kadunu mälestuseks torti või midagi muud, mis oli lahkunu lemmik. Eile oleks saanud mu  meheema 89, kui ta aeg maa peal poleks  otsa saanud kevade hakul.  Juba  hommikul otsisin  memme täpilise kohviserviisi välja ja palusin kaasat, et see torti tooks. Tema aga leidis, et tema emale meeldisid silmud ja tema ostab silmusid.  Nii  me siis süütasime küünla ja maitsesime ühe väikese purgi silmusid vanaema mälestuseks.

Tormi poiss ütles, et see kala  lõhnab kui pasteet ja temale pasteet ei maitse.

Nii me siis mehega kahekesi lubasime memme  meenutades väikest luksust endale.  Mõtlesin veel pidulikule õhtusöögile kutsuda mõne  Räpinas elava hõimlase, aga  tundsin, et pole valmis vastu võtma sarkastilisi vastuseid. Seega istusime laua taga vaid oma kodus oleva perega. Vanaema Hilda–Katariina oli Narvast  pärit ja sealkandis  olevat söödud silmu . :)
Kui mamma elas, siis me alati käisime ta sünnipäeval lastega tal külas, laulmas ja õnne soovimas, eelmisel aastal sai käidud laulmas isegi haiglas ja vanaema oli  tohutult rõõmus, et lapsed teda tervitasid.

Seekord siis oleme jõuluootuses juba  nii, et  vanaema juba  lihavõtte pühadest saati teispoolsuses.

Olgu muld talle kerge.

Täna hommikul korjasin kokku täpilise serviisi ja pakkisin ohutusse kaugusse  igapäeva tormist, mis meil siin   ringi puhub. :)

Kaunist jõuluootust kõigile!