Ma austan neid inimesi väga ja olen eriliselt tänulik neile sõpradele sugulastele, kes mulle vahel lilli kingivad.

Kui lilled on ära õitsenud ja närtsinud, ei viska ma neid ei komposti ega topi prügikasti.

Inimene on kulutanud raha, valinud mulle buketi, teised jälle selle kokku pannud, kolmandad hoole ja armastusega kasvatanud.

See on jah nii, et kui oled asja ära kinkinud, siis on see asi kingisaaja oma ja see, mida ta teeb, on tema enda asi oma parima äranägemise järgi.

Tekib küsimus, et kuhu siis panna need lilled, mis on hingusele läinud.

Ma ei vii komposti varestele loopida, ega prügimehele, ma põletan kõik lilled, mis mulle kingitud on ja ära on närtsinud, ahjus tuhaks ja alles siis viin aeda.

Sa küll ei tea, kuhu ma panen Su kingi, kas viskan nurka või mida iganes, aga ma leian, et kui ma olen selle au osaliseks saanud, et Sa kingid mulle lilli, siis ma suhtun sellesse austusega.

Ja üldse ei armasta ma lilli väga murda, harva kui viin kellegi mõne õie oma aiast, enamasti kui on kindlasti kombeks kuhugi viia lilli, siis ma võtan mõne õie enamasti oma aiast, aga tuppa lihtsalt ma neid ei murra, tavaliselt käin lilli nuusutamas õues, praegu kõik nii mõnusasti õitseb, mesimummid sumisevad õielt õiele...

Olen tähele pannud, et kui tood õied tuppa, siis nad enam ei lõhna armsalt vaid haisevad pealetükkivalt, see tundub nagu oleks nad surma agoonias...

Sellised hullud mõtted siis

 Üks tark naine rääkis kunagi, et kallistage oma lapsi, kui lähete teele, saadate neid kooli...

Et siis annate oma kaitse kaasa lapsele.
Mina kasvasin ajal, kus kallistati harva, aga karistati tihti
Ema ikka tiris mind siis sülle, kui oli mulle just vitsa andnud ja püüdis siis vägisi kallistada.
Kui läks moodi üleüldine kallistamine, siis pugesin ikka nurka, et ükski võõras inimene mind ei saaks kiskuda endale kaenlasse. Ükskord keegi kallistas mind ootamatult selja tagant ja oleks mind pikali peaaegu tõuganud, kui porisesin, et mida sa ronid mulle selga, siis ta oli kuri , et ta jagas oma armastust mulle ja mina ei oska seda vastu võtta. ;)

See mõte, et kallistada oma lähedasi iga päev, meeldis mulle väga, omi ikka tuleb kallistada ja igal heal hetkel kindlasti ka, meeldima. Kukkusin igal võimalikul juhul oma lapsi kallistama, et neil ei tekiks minu foobiat, et kallistatakse vaid süütundest või mingist muust ajendist tingituna.
Ikka hoolimisest ja armastusest sai kallistatud. Ükskord mu poeg küsis, et mis ma teda igal hommikul kallistan. Ütlesin, et siis läheb tal päev hästi, kui ma teda kallistan. Ükskord pidin koolitusel olema ja hommikul ei olnud mind poega teele saatmas ja siis ta kurvastas, et emmet ei olegi teda kallistamas, tal läheb nüüd koolis halvasti. Vanem õde teda lohutas ja lubas kallistada ja et siis läheb ikka hästi.

Kui me nüüd perega kokku saame, siis ikka kallistame, nii anname edasi häid soove, hoolimist ja armastust.

Seisan hommikuti ukse lävel, et kallistada oma kallimat, sest nii tähtis on anda teada, et teine sinust hoolib ja häid soove kaasa annab päeva.
Ilusat päeva kõigile.

 

Tükib nii olema, et kui midagi jagatakse, hakkab üks kraaklemine, vaiba alt kiskumine, poriga loopimine. Nagu mu lapselaps ütles, kui väike oli, et kakeldada tahavad.

Emaks olemine pole lihtne, igaüks teab kuidas õige on ja kuidas sa valesti teed

Kui oma esiklast ootasin, siis ei tohtinud õhtul suure kõhuga kohvikusse minna ja kui laps oli sündinud ja teda rihmadega rinnal kandsin, oli mitmel ütlemist ja kui ta mu ema juures mõnda aega oli, oli jälle ütlemist, miks ma ilma lapseta kõnnin.

Kui juba nelja ägeda jõnglase ema olin, siis oli jälle ilkujaid ja sõimlejaid ja vihase näo ja põlgusega jõllitajaid. Kui ükskord julgesin sõna võtta, et õmblesin oma lastele kõik riided ise, siis kargas keegi kurimuri nurga tagant välja, et ärgu ma mängigu musterema, et teavad kõik, kuidas ma oma lapsi kasvatasin. Ega tea ühti, kui tihti näljasena magama läksin, kuidas närisin idusid koolitustel ja komandeeringu rahad koju jätsin, et lastel süüa oleks, kuidas vanadest kaltsudest riideid ümber õmblesin, et lastel oleks midagi selga panna, kuidas pidudel viimaseks jäin, et peojääke lastele viia, kuidas öösiti muretsesin, kuidas astmaatikut põetasin või igale poole võlgu olin ja lapsi sapakaga muusikakooli vedasin. Kuidas erakoolimaksu ära maksin ja tühja taskuga jäin, kuidas kirikusse orelit mängimas käisin leiva ja kohvikoore eest..

Ma ei ole muster ema, olen teinud tuhat viga, aga kasvatasin oma lapsi nii, et veremaitse suus, kogu armastuse ja südame soojusega, nii nagu oskasin, ise nad sünnitasin ja häbi oli kurta. Kusjuures nad kõik hakkasid ütlema esimesi sõnu seitsmekuuselt, rääkisin ja laulsin nendega palju. Praeguseks on neist neljast saanud tublid ja ägedad kodanikud, aga iga kord kui keegi võtab sõna emaks olemise üle ja kedagi esile tõstab või kedagi maha teeb, torkab mulle sügavale hinge, et see pole teema mille üle kakeldada.

Oli aeg, kus aasta ema tiitli sai vaid abielus naine, aga need vaprad naised, kes kasvatasid hulga lapsi üksi üles, polnud tunnustamist väärt. Ja need naised, kel polnud oma meeste valikuga õnne olnud, olid justkui põlu all. Nende naiste emaks olemine polnud justkui väärt midagi.

Nüüd siis on aasta ema valimine lõpetatud, sest saadi vist aru, et kõigi meele järgi ei saagi olla ja seda kraaklemist on muidu liiast. Hea kui tunnustatakse, halb kui kadedusest pori lendama hakkab. Emade päeva eel mõtlen ikka oma emast, olen tänulik talle paljude asjade ees, selle eest, kuidas ta mind kasvatas ja paljude nende asjade eest, mis tal halvasti välja tuli, hoidusin nendest asjadest oma laste juures ja olin tihti liiga leebe, et mitte olla oma ema moodi liiga nõudlik ja autoritaarne.

Ole kuidas oled ja tee kuidas teed, ikka võib keegi öelda, et halvasti.

Olin palju aega oma lapsepõlves vanaema juures, ja temaga põllul ja aasal kaasas olnud ta tegemistes ja lauludes. Olen tast mõjutusi saanud ja natuke omamoodi imelik, ta ei läinud kunagi kodust välja ilma, et oleks end puhtalt ja korralikult riietanud, Ta oli isegi kodus alati puhtas rätis ja põlles ja laual puhas valge lina. Ma nii korralik ei jaksa alati olla, aga väravast välja minnes ikka vaatan enne peeglisse, sest vanaema alati ütles, et kui lähed väravast välja, siis peab ka aluspesu olema puhas ja korras, see käib ristiinimese olemise juurde. Ma lapsena küll ei teadnud, mis see ristiinimene tähendab, aga kui lähen siis tänavale oma kena kübara ja jakiga olen kui valge vares dresside ja nailonjopede seas. Kunagi kui lapsed väikesed olid, tükkisid nad ikka vanu ja viletsaid riideid kooli selga panema, hiljem sain teada, et minu õmmeldud ja valitud asjad olid liialt silmatorkavad ja erilised ja nende pärast neid koolis narriti, siis keegi ütles, et ise käib riides nagu kuninganna, aga lapsed on nagu kaltsakad. Pisikesi printse ja printsesse ei tohtinud maakoolis olla, üks õpetaja noomis mind, et õmblen oma lastele erilisi kleite, et nad ennast teiste hulga halvasti tunneksid. Ma ju nägin, kuidas linnas teatris lapsed riides olid, tegin oma lastele ka sellised kenad pidulikud riided. Ühed samet kleidid istuvad siiani mu sapaka istmete peal, mida tüdrukud selga panna ei tahtnud, sest keegi ütles halvasti. Halb ema, kes tahtis oma lastele ilusaid riideid selga panna , et nad ennast halvasti tunneksid.

Noh imelik selline. Aga kakeldada ei taha ;)

 Oskad olla ontlik

natukene tontlik

on see kuidas oskad olla

Oskad teha sõnu, 

neid siis rõõmsalt süüa, 

juures lokku lüüa

et ei teinud miskit

Elu andis hoope

 ja siis oli kahju

et sind nad tabasid

aga ikka oled sina

see kes oskab olla

oskab olla ontlik

teed nägu juurde

et sa oled tänulik

aga miskipärast

ma sind ei usu

 kuigi mul sust kahju

ja olen lihtsalt sõbralik

 Sa tegid mulle haiget

aga sa ei teadnud ju

et see inimene

ei ole see,

 kellena ta end esitleb...

Ta tegi mulle haiget

aga ma ei saa

 ju sulle öelda

et langesin ta lõksu.

Ta ei saa sind ära kasutada nii

nagu mind

aga 

sa tegid mulle haiget

et 

usaldad enda saladusi 

sest  sa tea,

mis inimene ta

 tegelikult

 on....

Ma ei taha

 sulle öelda,

kes ta on, 

ma ei taha purustada su illusiooni

ja kas on õige

öelda sulle,

et see inimene pole see kellena esineb,

et ta on sind ära tinistanud..

Ja, ta oskab veedelda,

ta oskab ümber sõrme keerata,

oskab mängida  kaastundlikust,

hoolimist,

aga kui minul, sinul, teda vaja oli

teda polnud me kõrval,

saage ise hakkama

meil oli kokkulepe...

Ja kui sinust on saanud

äge inimene, 

murdis ta me kokkuleppe,

nüüd saab ta sinust osa,

päevitab uhkuse päikese paistel,

et

kui lahe ja vahva sa oled...

 Ja kui me olime hädas, 

kui me vajasime tuge, 

saime ise hakkama, 

sest meil oli kokkulepe,

 mille ta murdis,

 kui see oli talle

 ja ta egole kasulik...

Kuhu sa lähed, pea tuult täis nii, et maha jäävad laibad?!!

 Me kõik soovime kuhugi kuuluda, see on hästi oluline. Saan aru, et sõprust ja armastust ei saa osta, aga ma miskipärast arvan, et ma pole keskmisest ebameeldivam inimene, keda peaks igalt poolt ära ajama. Kes te olete, kes te olete need omad ja kes on võõrad, keda ära ajada?!

Katkestad naba ära, oma tervise ja rahakoti tühjuse hinnaga, et kusagil olla, igaüks on väärt kusagil olema!!!!

Tõstatad küsimuse, et mis toimub-

Oi, näpukas

no rahuned maha ja olid siis rahulikult edasi

Võtad arutlusest osa ja siis saad jälle heleda plaksu vasta tatti

Ei me ei tegele praegu sellega ja Sina ei ole see inimene keda me vajame appi, küsid miks

me ei tegele selle teemaga

no tore, proovid võtta vabalt, pole kohustust, pole vaja pingutada

Aga kummitama jääb, et mis toimub

Kas oli ikka näpukas?!

Miks esitada küsimus, et tulge appi ja siis ei sobigi, kas tegelikult polnudki näpukas

Oleks ju võinud siis mitte ühisesse patta visata hõige, oleks pisarad ja kahtlused ja põdemine ära jäänud

Oh

Lihtsalt ongi nii tore põrutada täiskiirusel üle laipade ja siis imestada, et keegi sai pihta või, mis sa koperdad siis jalus...

Räägid 101 korda, et olge rahulikult, võite panna oma riided ja asjad ilusti riidehoidu, uks läheb lukku ja asjad on hoitud. Inimene kuuleb seda või ei pane tähele või mida iganes, läheb minema keerab ukse lukust lahti ja läheb ära, ta ei lähe lihtsalt minema, ei ta jätab ukse pärani ja kõik need asjad, mis siis lubati hoitud olla, jäävad lihtsalt ripakile, olge lahked ja tulge. Kes lubas, et on hoitud, jääb siis ju süüdi, kui midagi juhtub?!

Kuidas nii saab, lihtsalt trampida üle laipade?!

Kus kohas me elame?! Igaüks oma pisikeses maailmas, ajame oma asja, ja mis meist selja taha jääb, on kama kaks?

Viskame õhku süüdistuse, aga ei vastuta, nii tore

ja teeme näo, ise oled süüdi et tolgendad jalus või haiget saad

Mis elu sa elad, et märkad vaid enda vajadusi?!

Kuhu sa lähed nii, et maha jäävad laibad?!!

 Avan jutuakna, kirjutan paar sõna, kustutan ära

Sest nagunii leidub keegi,  kes saab valesti aru, kes saab solvatud või üles ässitatud, kurvastatud või mida iganes...

Mu mõtetes on midagi,  mida tahaks jagada, aga ei saa..

Ei tahaks kellegagi sõda ega maid jagada..

Mu lähedastel pole aega, sõbrad on surnud  või välismaal ja ka neil pole aega millessegi süveneda...

Sulen jutumulli, sulen arvuti ja kuulen pimeduses, kuidas maanteel veereb  keegi või midagi itta ja läände ja minust mööda...