Ma austan neid inimesi väga ja olen eriliselt tänulik neile sõpradele sugulastele, kes mulle vahel lilli kingivad.

Kui lilled on ära õitsenud ja närtsinud, ei viska ma neid ei komposti ega topi prügikasti.

Inimene on kulutanud raha, valinud mulle buketi, teised jälle selle kokku pannud, kolmandad hoole ja armastusega kasvatanud.

See on jah nii, et kui oled asja ära kinkinud, siis on see asi kingisaaja oma ja see, mida ta teeb, on tema enda asi oma parima äranägemise järgi.

Tekib küsimus, et kuhu siis panna need lilled, mis on hingusele läinud.

Ma ei vii komposti varestele loopida, ega prügimehele, ma põletan kõik lilled, mis mulle kingitud on ja ära on närtsinud, ahjus tuhaks ja alles siis viin aeda.

Sa küll ei tea, kuhu ma panen Su kingi, kas viskan nurka või mida iganes, aga ma leian, et kui ma olen selle au osaliseks saanud, et Sa kingid mulle lilli, siis ma suhtun sellesse austusega.

Ja üldse ei armasta ma lilli väga murda, harva kui viin kellegi mõne õie oma aiast, enamasti kui on kindlasti kombeks kuhugi viia lilli, siis ma võtan mõne õie enamasti oma aiast, aga tuppa lihtsalt ma neid ei murra, tavaliselt käin lilli nuusutamas õues, praegu kõik nii mõnusasti õitseb, mesimummid sumisevad õielt õiele...

Olen tähele pannud, et kui tood õied tuppa, siis nad enam ei lõhna armsalt vaid haisevad pealetükkivalt, see tundub nagu oleks nad surma agoonias...

Sellised hullud mõtted siis