Üks tark naine rääkis kunagi, et kallistage oma lapsi, kui lähete teele, saadate neid kooli...

Et siis annate oma kaitse kaasa lapsele.
Mina kasvasin ajal, kus kallistati harva, aga karistati tihti
Ema ikka tiris mind siis sülle, kui oli mulle just vitsa andnud ja püüdis siis vägisi kallistada.
Kui läks moodi üleüldine kallistamine, siis pugesin ikka nurka, et ükski võõras inimene mind ei saaks kiskuda endale kaenlasse. Ükskord keegi kallistas mind ootamatult selja tagant ja oleks mind pikali peaaegu tõuganud, kui porisesin, et mida sa ronid mulle selga, siis ta oli kuri , et ta jagas oma armastust mulle ja mina ei oska seda vastu võtta. ;)

See mõte, et kallistada oma lähedasi iga päev, meeldis mulle väga, omi ikka tuleb kallistada ja igal heal hetkel kindlasti ka, meeldima. Kukkusin igal võimalikul juhul oma lapsi kallistama, et neil ei tekiks minu foobiat, et kallistatakse vaid süütundest või mingist muust ajendist tingituna.
Ikka hoolimisest ja armastusest sai kallistatud. Ükskord mu poeg küsis, et mis ma teda igal hommikul kallistan. Ütlesin, et siis läheb tal päev hästi, kui ma teda kallistan. Ükskord pidin koolitusel olema ja hommikul ei olnud mind poega teele saatmas ja siis ta kurvastas, et emmet ei olegi teda kallistamas, tal läheb nüüd koolis halvasti. Vanem õde teda lohutas ja lubas kallistada ja et siis läheb ikka hästi.

Kui me nüüd perega kokku saame, siis ikka kallistame, nii anname edasi häid soove, hoolimist ja armastust.

Seisan hommikuti ukse lävel, et kallistada oma kallimat, sest nii tähtis on anda teada, et teine sinust hoolib ja häid soove kaasa annab päeva.
Ilusat päeva kõigile.